Deadpool

Marveli kurikuulus antikangelane Deadpool sai päris oma mängu. "Deadpool" on kui paat haiges unenäolises meres ja seda paati juhib kriminaalne geenius, kes on ühtlasi skisofreeniline lobamokk ja egomaniakk.

Kas oled kunagi mänginud mängu, milles peategelane teab, et mängija teda juhib? Kas juhitav tegelane on kunagi kommenteerinud või teinud nalja sinu tegevuse üle? Deadpool on tegelasena nii ülbe, et ei pea isegi lugu mängu tootnud High Moon stuudiost ("Transformers: Fall of Cybetron") ega nende stsenaariumist. 

Esimese asjana kirjutab Deadpool osa sellest ümber ja ülejäänud rebib puruks. Sageli juhtub ka nii, et mängustuudio võtab Deadpooliga ühendust, et ta ikka stsenaariumit jälgiks ja eelarvet liiga suureks ei ajaks, kuid Deadpool ähvardab mängu tegijaid õhku lasta, kui nad ei paku talle rohkem plahvatusi. 

Hullu antikangelase argipäev 

Kõik see on esindatud "Deadpool`i" mängus, kus geneetiliselt muundatud palgamõrvar Wade Wilson arutab tema peas kõlavate häältega stsenaariumis ja mängudes üleüldiselt leiduvate lolluste üle. Lugu peaks olema X-Meeste ühest vaenlasest, aga tegelikult on tegu Deadpooli nimelise karnevaliga, kus võib toimuda kõike, mida üks kahestunud isiksusega hing võib ihata. 

Deadpool on tegelasena justkui ideaalne vahend toomaks mängu põhimõtteliselt kõike hullumeelset, pöörast ja täiesti segast. Ühel hetkel oled 8 bitises mängus või siis astud esimest Wolfensteini meenutavasse keskkonda. Üldjuhul Deadpool vihastab ja helistab eelarvet alandanud produtsendile ning ähvardab ta õhku lasta. Teisel hetkel kasutad ohtlike kohtade ületamisel Deadpooli peas kostuvate häälte tekitatud koomikslikke kõnemulle.

"Deadpool`i" võib ühte patta panna koos "Far Cry 3: Blood Dragon`iga", kuid teineteisest on nad siiski väga kaugel. "Blood Dragon" on loodud kindla sihi ja eesmärgiga. "Deadpool" teab väga hästi, et on võitlusmänguna igav. Korduv disain ja ühekülgne võitlus kaob aga kuhugi sinna Deadpooli üliropu huumori ja kahestunud isiksuse vaidluste vahele ära. 

Näiteks lahingus viga saades paraneb Wolverine`i paranemismutatsiooni täis Deadpool kindla aja möödudes automaatselt, kuid senikaua saab mängija näha tõeliselt rõvedat tegelast - nahk on maha koorunud, liha on luudelt kadunud ja ühel hetkel märkad, et tegelase maskiga kaetud näo asemel on verine kolp. Deadpooli vulgaarsus ja ropp isiksus väljendub näiteks nii, et ta kiidab ühe vastase rinnapartii suurust, kuid too ripub samal ajal surnuna vaia otsas.

Deadpool on tegelasena geniaalne, aga ilmetute vastaste hakkimine on sellele vaatamata igav, ennastkordav ja üsna tüütu. Vaimuvaene võitlus tapab mängu kõikvõimsa huumori, kuni hetkeni, mil kerkib mõistmine, et ka huumor hakkab ennast kordama ja rutiinseks muutuma. 

Deadpooli firmamärgiks kujunenud mõõkadega saab teha igasuguseid trikke ja see vist ongi ainuke asi, mis hoiab võitlust põnevana, aga mitte just eriti pingelisena. Kogu võitlussüsteem on iganenud ja väga korduv, kuid siiski kordades huvitavam kui näiteks see, mida demonstreeris meile alles hiljuti ilmunud "Remember Me". 

Kokkuvõte: "Deadpool" näeb kurja vaeva, et peita kiirelt kaduv mõttekus võimalikult suure koguse hullumeelsuse alla ja osaliselt see isegi õnnestub.

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt augustikuu [digi]-is.