Red Faction Guerilla

Red Faction Guerilla tundub olevat üks nendest mängudest, mis on küll igatpidi eeskujulik ja hea, kuid samas ebaõnnestub ta olemast meeldejääv. Sellest aga on pisut kahju, sest kui mängu piisavalt süveneda ning vaadata mööda tema väikestest vigadest, siis saab mängija meelt mõnusalt lahutada küll. Oma olemuses on ta justkui see vaikne klassikaaslane, kes väga harva teistega suhtleb, kuid kui temaga vestlema hakata, siis saad aru kui toreda inimesega tegemist on.


Red Faction Guerilla on kolmanda isiku action-mäng, mis asetab mängija Marsi vabadusvõitleja Mason'i saabastesse, kellele on antud luba punasel planeedil ilma piiranguteta kõndida; Red Factioni Marss on üks järjekordne nö. "vaba maailm," mis ei sea mängijale piiranguid kuhu minna. Kahjuks jääb sellel maailmal puudu aga isikupärast, sest sisutihedad linnad või saladusi peitvad preeriad asendatakse konarlikke väljadega, mis on kaetud punase liivaga ning need vähesed asulad, mida planeedil leida võib, hakkavad lõpuks teineteist meenutama. Muidugi, pisikesi detaile leidub siit ja sealt ning kui mängu viimases veerandi avaneb mängijale avastamiseks Marsi põliselanike laagriplats, tundub see justkui sõõm värsket õhku. Kahjuks on seda aga liiga vähe ja tuleb see liiga hilja, seega jääb Red Factioni vaba maailm omalaadsete seas tahaplaanile.


Mängu tõmbenumbriks ei saa aga just mitte tema piiranguteta maailm, vaid see et seda saab viimse killuni pilbasteks lõhkuda. Juba esimestel minutitel antakse sulle kätte suur haamer ning suunatakse vanade rusude juurde, et näha kuidas sul ehitiste lammutamine välja tuleb. Haamer on mängija arsenalis üks kõige ustavamaid sõpru, olles mõnikord abiks nendel hetkedel, mil kõik muu laskemoon on otsa saanud, kuid mõni vaenlane siiski veel ümbruses luurab. Muidugi, suuremate hulkade vastu jääb haamer siiski väheseks, seega tuleb mõnikord oma plaanid hoolikalt läbi mõelda, sest vaenlased on järeleandmatud ja seda isegi kergemal raskusastmel. Mängijal lubatakse korraga kaasas kanda 3 relva (lisaks haamrile) ning valik on üpriski soliidne - miinid, pommid, raketiheitjad, elektrirelvad, nanopüssid mis kustutavad vanelaste eluküünlad ühe lasuga ning palju muud. Muidugi ei ole kõik kohe saadaval, kuid mängu lõpuks on agaral mänguril valik suur ja lai.


Lugu on mängu juures vast see kõige nõrgem lüli. Meie peategelane, Mason, saabub Marsile, et külastada oma venda Dan'i, kellest on saanud vabadusvõitlejate üks innukamaid liikmeid. Dan üritab kiirelt ka Masonit enda ridadesse värvata, kuid viimane keeldub. Paar hetke hiljem ning Marssi piinavate EDFi sõdurite tule all lõpu leidnud Dan'i surm muudab Mason'i meele vaat et silmapilkselt. Tegelaste areng on samuti minimaalne, millele ei aita ka kaasa vahestseenide vähene määr. Mängu lõpus tundub olevat Mason samasugune mees, kui enne oma seikluse algust - näotu, halli massi sulanduv suvaline mats, kellele miskipärast haamer pihku on surutud ja suund vaenlaste poole kätte näidatud. See aga muudab taaskord kurvaks, sest ometigi oleks sellise teemaga ette võtta palju enamat. Kõige huvipakkuvamaks tegelaseks on ehk Jenkins - hull vanamees, kes sind vahel kõrvalmissioonidele kaasa kutsub ning siis EDFi vara hävitades mõne paraja killuga maha saab.


Graafikamootor saab kõvasti vatti, kõik näeb ilus välja ning nagu juba eelnevalt mainitud, on pea et iga ehitis ja monument lõhutav. Muidugi, eks mõnikord on võimalus näha ka humoorikaid vigu, mis panevad planeedi elanikud poolest kerest asfalti sisse käsi vehkima ja jaanalinnu kombel häälitsema. Samuti ei ole ehitiste lõhkumine just alati nii täpne kui tahaks; satub ette hetki, mil ainult üks peenike toru on see, mis hoiab üleval suuri ja raskeid torne. Siiski, mäng näeb välja rohkem kui rahuldav, samas võiks (enamjaolt) punasel planeedil kohata rohkem värve. Heliline pool on rahuldav, serveerides harvadel hetkedel ka hingematvaid momente, mil Mason seisab suure kuristiku serval ning orkester mängib taustal, kasutades suurejoonelisi noote. Küll aga valmistab hämmingut see, kui virutada haamriga juba surnud vaenlasele, kes siis taaskord valukriiske huultelt valla laseb.


Jäi meil proovimata küll mitmikmäng, kuid Wrecking Crew variant, kus on võimalik keskenduda vaid hoonete lõhkumisele erinevate vahenditega, sai mänguaega küll ning tuleb nentida, et tegemist oli suhteliselt lõbusa asjaga, vähemalt väiksestes kogustes. Üldises pildis jääb aga mängul puudu just šarmist; sellest müstilisest millestki, mis paneks sind seda mängu tihti meenutama ning mis sunniks sind teda taaskord plaadimasinasse lükkama. Ei, tegemist ei ole halva ning isegi mitte keskpärase mänguga, kuid kahjuks otsustas ta ise endale kaikaid kodaratesse visata, et mitte tippu jõuda.