Heavy Rain

Aegadel, mil mängutööstuses domineerivad suurejoonelised tulistamismängud ning nö. "ohutud valikud," on tore teada, et innovatiivsus ning uudne lähenemine ei ole iganenud terminid ja et vahel leidub siiski inimesi, kes julgevad teha samme, mis meid meie mugavustsoonist välja tooksid ning paneksid meid vaatama videomänge uue nurga alt. Quantic Dream on seda taaskord teinud ning Heavy Rain on üks sellistest mängudest.




Heavy Rain annab mängijale võimaluse jalga proovida lausa nelja erinevat saapapaari, kõik kuulumas inimestele, kes ühel või teisel moel jahivad Origami mõrvarit - tapjat, kes kustutab väikeste poiste eluküünlaid, jättes nende surnud kätesse origaminukukesi. Kõik tegelased on erinevad - pereisa, kes üritab leida oma kadunud poega; keskealine detektiiv, kes üritab leida juhtlõngi; futuristlikut tehnikat omav ning narkosõltuvuse käes vaevlev FBI agent ning unehäirete käes kannatav ajakirjanik. Lugu on tõsiselt põnev ning pingeline, visates mängijale mitmeid vimkasid ja pöördeid. On näha, et David Cage on Fahrenheiti nõrkadest külgedest õppust võtnud ning seekord "tõmmatakse asju õhust" palju vähem, kui eelmisel korral. Siiski, see ei muuda lugu aga automaatselt täiuslikuks - Cage on veel piisavalt toores ja seda on näha tänu mitmete loogikaaukude ja iganenud stereotüüpide kasutamise tõttu. Mängu läbinutel soovitan ära vaadata videoklipp Heavy Raini kustutatud stseenidega, mis toob natukenegi vajaminevat selgust.



Nagu ka Fahrenheit enne teda, on ka Heavy Raini mänguplaan erinev ning on hülanud tavapärase kontrollskeemi otsustades quick time eventide kasuks. Õnneks on unustatud Fahrenheiti-aegsed kangimaratonid ning puldilt on leitud ka ülesse ülejäänud nupud. Mängijal on võimalus levelites vabalt ringi liikuda ning suhelda iga eseme või inimesega kellega mäng vähegi võimaldab seda teha. See fakt üksinda julgustab mängijat avastama väikseid üllatusi, mis levelitesse peidetud on, olgu selleks siis kiire žongleerimine või surnud kasside tähelepanelik uurimine. Ainus asi, mis peavalu valmistab, on liikumise kontrollimine. Kriitilise tähtsusega hetkedel ei taha tegelane mõnikord kohe kuidagi näoga õigele poole seista ning seega võib see lõppkokkuvõttes maksta isegi tema elu.




Ühest mängukorrast jääb Heavy Raini puhul selgelt väheks, sest mängijale pakutakse mitmeid erinevaid võimalusi seista ristteel ning valida omale sobiv rada. Rajavalikust sõltub aga ka edasine saatus, mis muudab mängu kulgu märgatavalt. Mängu lõpetamiseks ei ole isegi vajalik kõikide tegelaste ellujäämine. Draamatilistele hetkedele lisab sügavust ka suurepärane heliriba, mis vihmapiiskade sabina taustal melanhoolilistel nootidel kõlada laseb. Häälenäitejad esinevad eeskujulikult, kuigi esineb ka hetki, mis eelistavad juustu professionaalsusele. Graafiline pool on samuti kena, näidates ära ka väiksemaid detaile, samuti on meeltmööda tegelaste sujuv animatsioon. Siiski, esineb ka konarlikke nurki ja hetki, mil tegelastele oleks justkui puupulk sisse topitud. Sellele vaatamata kuulub ta PS3e ilusaimate mängude hulka.



Vaatamata lihvimata stsenaariumile ning pisivigadele graafikas on Heavy Rain suurepärane mäng ning kohustuslik lisa iga mänguri PS3e mängude kollektsiooni! Oleks selliseid hallist massist erinevaid mänge vaid rohkem...