Call of Juarez: Bound in Blood

Võib olla on asi minus, kuid näha FPS mängu, mis leiab aset Metsikus Läänes, on kõiksugu futuristlike ja militaarsete tulistamismängude kõrval justkui sõõm värsket õhku. Tõsi, tegemist on küll kulunud klišeega, kuid sellisel hetkel on ta just õigel kohal. Call of Juarez: Bound in Blood ei ole Call of Duty ning just see on tema kõige tugevam külg.


Call of Juarez: Bound in Blood on eellooks seeria paar aastat varem ilmunud esimesele osale ning seekord uuritakse eelmise osa peategelase kasuisa- ja onu seiklusi. Lugu algab suurepäraselt, näidates kuidas kaks venda, Thomas ja Ray, on relvad teineteise poole suunanud. Selle stseeni lõppedes liigutakse aga ajas tagasi, Ameerika kodusõja aegadesse, kus Ray ja Thomas otsustavad lahinguväljalt põgeneda, et päästa enda kodu ning perekond. Kahtlemata kruvib see lihtne nipp pinget, tehes seda ehk liigagi hästi, sest lõpptulemus valmistab tänu sellele pisut väikese pettumuse. Õnneks on lugu piisavalt hea ja mõnus ning vendade omavaheline dialoog on lihtsalt niivõrd terav ja humoorikas, et annab andeks kõik kulunud klišeed, mille ohvriks lugu vahel langeb.


Mängija saab valida kumba vennaga ta vaenlaste poole kuule saatma hakkab (osad levelid valikut ei anna). Valik ei ole aga vaid esteetilise/filosoofilise väärtusega, vaid mõjutab ka mängitavust üpriski palju. Thomas saab lasso abil kõrgematesse kohtadesse ligipääsu, lisaks saab ta kasutada ka viskenuge ning vibu, Ray on aga vastupidavam ning võib kanda korraga kas kahte relva, relva ja dünamiiti või kuulipildujat. Samuti võib tihti ette sattuda olukordi, kus vennaste tee samas levelis lahku läheb ning seega on ka elamus erinev. Relvad tunduvad autentsed ning (heas mõttes) teistmoodi, kui tavaliselt harjunud ollakse; valik on rahuldava suurusega ning tihtilugu antakse ka võimalus uusi relvi osta. Lisaks tavapärastele püstolitele ja püssidele saab kätt proovida ka kuulipilduja- ning korra isegi kahuriga. põhirõhk on pandud küll tulistamisele, kuid vahel harva on asja ka hobuse selga istuda või duelli pidada. Duellipidamine on ühekorraga väga lihtne ning samas väga raske, endal läks mõnel korral mitu korda, et vastasele pihtsa saada, teinekord sai aga hakkama vaid ühe lasuga.


Graafika on võrratu, vähemalt suurema osa ajast; silma riivab enajaolt vaid varjude kohutav pikslilisus, erit just vahestseenide ajal. Heliline pool paitab kõrvu, muusika on vesternlikult tuttav ning häälenäitlejad on lihtsalt suurepärased; Ray ja Thomase kehastajatel on omavahel mõnus keemia, mis teeb niigi hea dialoogi veelgi paremaks. Põhimissioone on nii umbes 7-8 tunni jagu, sinna vahele on lisatud ka kaks suurt vaba maailma levelit, kus saab niisama ringi ratsutada või täita paari lisamissiooni. Red Dead Redemptioni stiilis on ka olemas nö. suvalised juhtumid, kus keegi on sattunud kas röövi ohvriks või muud säärast, kuid mingisugust moraalisüsteemi lisatud ei ole ning peale mõne üksiku dollari mängijale süütute päästmise eest ei pudene.


Mängul on olemas ka mitmikmäng, mis võimaluste puudumisel testimata jäi, kuid esimesel võimalusel saab see tehtud ja ka muljetatud. Üksikmäng on aga igat värrt mängimist, eriti just vesternisõpradele ning inimestele, kes oleks tahtnud Red Dead Redemptionit esimese isiku vaates mängida tahtnud. Ja loomulikult ka kõikidele tulistamismängude sõpradele, kes sakslaste, terroristide ja tulnukate tapmisest väsinud on.