God of War: Ghost of Sparta

God of War:Ghost of Sparta on viies kord Kratose jaoks kolmandas dimensioonis möllu teha ning Vana-Kreeka deemoneid veristada. Valem on jätkuvalt sama - kindlaks tehtud kaameranurgad, pikkade kettide küljes olevad mõõgad, palju deemoneid, palju muid mütoloogilisi olendeid, palju verd...Kõike seda pakub Kratose järjekorras teine seiklus PSP konsooli peal ning tõeliselt näljaste kõhud peaksid täidetud saama, kuid gurmaanidele võib jääda maitse magedaks, sest sama lobi pikas perspektiivis sama elamust ei anna.


Mängu lugu leiab aset kahe esimese mängu vahele jäänud tühimikus - Kratosest on just saanud uus sõjajumal, kui ta otsustab leida üles oma ema ning peale seda ka oma kaua kaudunud venna, kes varases nooruses Thanatose poolt röövitud sai. Lugu on lihtne, etteaimatav ning mitte midagi erilist. Muidugi täidab ta oma peaeesmärgi ning lükkab hammasrattad liikuma, millele järgneb verine ballett; ood kättemaksule ja veidrale suguvõsa kokkutulekule. Kuigi aksepteeritav, ei too lugu lauale midagi uut ning, kui võtta kõrvale seeria varasemate osade lood, siis tema nägu on nende kõrval kahvatum.


Visuaalselt ega helisliselt pole mängule absoluutselt mingeid etteheiteid võimalik teha, PSP on viidud oma graafilise piirini ning kõik, mis ekraanile paisatakse, näeb suurepärane välja. Muusika on taas suurejooneline ning häälenäitlejad, kellest on seeria jooksul saanud juba justkui vanad tuttavad, elavad enda rollidesse täielikult sisse. Kuigi mängitavuselt tundub Ghost of Sparta näitavat väsimuse märke, siis ometigi suudab ta pakkuda väikseid nüansse, mis lihtsalt panevad silmi PSP tagasihoidliku suurusega ekraanil hoidma, nagu näiteks rahulik jalutuskäik pisut tihedamalt rahvatatud Sparta tänavatel. Sellised väikesed hetked on kinnituseks sellele, et mängu tööle lülitades sai siiski tehtud õige valik.


Mängul on pikkust nii umbes 25% rohkem, kui eelmisel PSP peal ilmunud GoW-il, mida ei ole just palju, kuid siiski piisavalt. Esimese mängu lõppedes avanes aga võimalus mäng läbida Kratose venna, Deimosega, kes oli üpriski laheda väljanägemisega ning kuigi tegemist oli vaid pealiskaudse muudatusega, siis tundus kogu mäng justkui teistsugusena, kuidagi värskemana. Me ei ole kindlad, mis tulevik God of War seeriale toob, kuid loodame, et sellist värskust suudetakse vajadusel mitmekordistada ning pakkuda mängijatele midagi uudsemat.


Sarja andunud fännidele on see mäng pea et kohustuslik, sest kuigi vananemise märke on juba näha, siis see ei tähenda, et mäng ei oleks lõbus või et tegemist oleks kehva mänguga. Oh ei, lood ei ole nii hullud, mäng on täitsa tore, kuid midagi uut ta lauale ei too.