Assassins Creed: Brotherhood

Esimene Assassins Creed oli uudne ja täis seninägematuid üllatusi. Vaatamata vigadele ja mitmetele altminekutele oli tegu igati vinge mänguelamusega. Sellele algupärasele elamusele on lisandunud veel kaks: teine osa ja selle otsene järg Brotherhood, mis on AC maailma täiendanud piirini, kus ei tunne esialgset mängu äragi ja seda kõige paremas võimalikus mõttes. Altairi seiklused muutusid kiiresti igavaks ja tüütuks, sest esialgne üllatus maailma suuruse suhtes lahtus kiiresti ja alles jäi lihtsalt üheülbaline tuiamine, mis ei tahnud lõppeda, kuigi sisu kandis end edukalt lõpuni välja ja pani kohe aluse järgmisele osale. Teine osa jätkab sama rada ja nii on ka Brotherhoodiga. Paratamatult kuivavad head ideed sisu osas kiiresti kokku ja alles jääb hea mõte, mida ümbritsevad naeruväärsed dialoogid ja nõrk lugu. AC puhul on see kahe otsaga asi. Osalt on gameplay huvitavam kui ükskõik milline ulmeline idee. Teisalt on sisu siiski piisavalt vinge, et võiks olla kas või mõne ajaloolise fantaasiafilmi oma. Rääkides ajaloolistest filmidest siis hakkas Showtime`i pealt jooksma Neil Jordani (Ondine, Interview with the Vampire) loodud The Borgias, mis on tegelikult siiski seriaal. Mängu lõpu poole jõudmisel oli päris huvitav vaadata ka seriaali, sest mängus oled küll Borgiate intriigide keskel, kuid seda näidatakse nii pinnapealselt, et seriaal mõjub kui ajalooline lisateave. Ega mängust ei peagi ootama ajalootundi, täpsusest rääkimata ja sama kehtib ka sarjade puhul. AC: Brotherhood maalib aga veenva pildi Borgiate mõju all olevast Roomast, mida ilmestavad täies hiilguses rekonstrueeritud linnapilt ja selle lähedal asuvad maapiirkonnad, kus saab mängu käigus nii mõndagi korda saata.Kui nüüd mängu enda juurde tulla ja pikk sissejuhatus selja taha jätta võib vähemalt esialgu öelda, et uue osaga saab jääda täitsa rahule. Kui mõned tavapärased vastu seina jooksmised ja muud kummalised seigad välja arvata ütleksin, et Brotherhoodi peale võib raha raisata nii palju kui jaksab. Tüütuks ja igavaks Ezio seiklused ei muutu. Võib olla alles siis kui mängida seda läbi terve aasta. Brotherhood jätkab kohe sealt, kust esimene pooleli jäi elik Ezio naaseb koju, kus teda ootavad armastatud õde ja ema, kuid lust ja lillepidu (rida pikki ja kohmakaid videosid Eziost vanni võtmas ja amelemas) ei kesta kaua, sest põhipaha Cesare Borgia saabub oma armeega Ezio kodumüüride alla ja asub tema kodu süstemaatiliselt hävitama. Ezio paneb küll vastu, aga Cesare jõud käib üle. Ta pääseb kohutavast rünnakust vaevalt eluga, kuid naaseb Rooma, et lõpetada isiklik vendetta ja hävitada Borgiate võim Rooma. Nii saab alguse lugu, mis areneb üle kivide ja kändude, kuid mis ei tohiks kedagi päris külmaks jätta ja seda just vaja ongi - viisakas lugu, mis annaks põhjenduse linnas ringi rahmeldamiseks, kuid olgem ausad. Sisukäänakud on sellelaadse mängu juures viimane asi, mille peale mõelda.Gameplay on arenenud märgatavalt, mitte just palju teise osaga võrreldes, aga esimese osaga kõrvutades tunduvalt. Kui teises osas anti Eziole võimalus ehitada üles tema kodu, siis nüüd saab mängija majandada kogu Roomat ja teenida seejuures nii suurel hulgal raha, et lõpuks pole sellega enam midagi peale hakata. Pikapeale hakkavad relvad, riided ja täiustused olema nii kättesaadavad, et kaob põnevus, mis käib tavaliselt kaasas raskelt ja aeganõudvalt raha teenimisega ja valitud täiustuste ostmisega. Siin säilub põnevus küll alguses, kuid mõne aja pärast oled paremini varustatud kui kunagi varem ja Borgia sõdurite kõrvaldamine pole seetõttu olnud ka kordagi lahedam kui nüüd.

Poes käimine on alati huvitav. Raha on küllaga ja valik on suur

Kõik pangad ja igasugused poed on võimalik avada piisava summa olemasolul. Et seda teha, on vaja hävitada iga piirkonna Borgia torn

Lähivõitlus tänaval, võitlused hobusel, hobukaarikul, katustel, müüridel, tornides tunduvad alguses väga mitmekesised ja täis lõpmatult palju võimalusi, kuid ajapikku selgub, et tavalised lähivõitlused paljude vastastega korraga on kergesti lahendatavad kui järgid kindlat reeglit - oota, ründa, kaitse, oota, ründa, kaitse. Olgugi et mängu ilus välimus, interaktiivne maailm ja Ezio liikuvuse aste on muljetavaldavad, muutub ka kõige lahedam asi kõige tüütumaks kui seda peab tegema liiga kaua.Tavalisele vehklemisele toob vaheldust amb, väike püss ja da Vinci kohandatud double hidden blade, mis jääbki kõige enam kasutatavaks relvaks - lihtne võtta, lihtne kasutada ja väga efektiivne, kuigi alati ei saa läbi ajada ühe ja sama relvaga, sest mõni olukord lausa nõuab vastaselt suure sõjakirve haaramist ja mitmele teisele vastasele korraga äsamist. Peale selle, et alguses lased kahuriga Borgia vägesid, on võimalik teha sama hobukaarikult. Pluss da Vinci leiutised, mida võib kasutada puhtalt selle nimel, et saad Borgia tornist da Vinci tiivakestega alla liuelda. Vaheldust siiski jagub. kuigi mitte igaks hetkeks.

Üle ega ümber ei saa ikkagi mängu välimusest, maalilisest loodusest ja rahvarohketel tänavatel tekkivatest tõdemustest, et tõesti nägite nii palju vaeva, et luua usutav tänavapilt? Iseenesest juba ilusa graafika tõttu on lust põrutada hobusega ringi ja lasta katuste vahel hüpeldes sõduritele nooli kurku nii, et nad sajavad katustelt alla nagu rootsukesed. Ezio is the king of the rooftops.

Missioone jagub täpselt nii, et võid teha vahemissioone nagu Lair of Romulus, mis püüab mängijat eksitada tunnelite rägastikuga või siis lisaülesandeid. Põhiliseks tegevuseks peamiste missioonide kõrval on kodanike abistamine, mis näeb ette nende päästmist Borgia sõdurite käest või nende jaoks teatud ülesannete täitmist. Ülesanded on kõik erinevad ja vahelduseks ning kogu mängu lõpetamiseks jagub neid küllaga. Põhimissioonid on alati ühe konksuga, milleks on siis kas stealth luuramine või midagi muud. Kui jääd vahele või ei suuda teatud kriteeriumit täita, siis ei ole missioon 100%-liselt lõpetatud. Põhimissioonid on kõik kas kellegi soosingu pälvimiseks või põhiantagonistide jälitamine ja nende kõrvaldamine, aga kuna tegu on ikkagi peamiste missioonidega, siis on need pikad, vaheldusrikkad ja täis erinevaid võimalusi, kuidas ülesandele läheneda.Brotherhood annab võimaluse koostada endale 6 pealise salamõrtsukate rühma, mis koosneb eelnevalt sõdurite käest päästetutest. Kodanike päästmine muutub kiiresti ääretult nõmedaks, sest iga kord kuuled täpselt sama juttu. Teades, et see on loll idee, tegin seda ikkagi ja jälitasin üht päästetud kodanikku, et kuhu ta siis lõppude lõpuks põrutab ja mis selgus? Kodanik jookseb ringiratast majade ümber. Hea seegi. Oleks veel hullem kui nad jääksid ühe koha peale seisma. Kohale saab kutsuda kogu rühma või siis tellida endale noolesaju. Assassine saab saata üleeuroopalistele missioonidele, millede õnnestumise korral teenivad nad punkte ja saad ise sättida, kuidas soovid neid upgrade`ida - relvad või turvis. Kui saadad korraga 4 missioonidele, peab arvestama, et Borgia sõduritega võideldes tuleb paanikanupu vajutamise järel sulle appi kaks kamraadi jne. Brotherhoodi erilisus ei seisne aga teise osa võlude kordamises ega nende täiendamises vaid multiplayer võimaluse olemasolus. Valida saab 8 mode`i vahel: Wanted, Alliance, Manhunt, Chest Capture, Advanced Wanted, Advanced Alliance, Escort and Assassinate. Kõik on enam-vähem samas stiilis nagu põhimäng. Neid läbi proovides on kõik uus ja lahe, kuid aja möödudes muutub võimaluste piiratus häirivaks ja sunnib klaviatuuri või pulti nurka viskama.Sageli mõjub Brotherhood ei millegi muu kui teise osa täiendusena, kuid missioone tehes ja maailmas ringi liikudes on AC:B siiski üsna tugev ka eraldiseisvana. Lugu ja tegelased - olemas. Avatud ja võimalusterohke keskkond - olemas. Eksperimenteerimisvõimalusi jätkub tundideks.