Indiana Jones and the Staff King

Viimasel ajal on Mängumaanias mainitud väga palju just filmimänge ning esmapilgul võib ka Indiana Jones: Staff of Kings tunduda kui odav kasseerimine neljanda filmi arvelt(enne mängu ilmumist arvas isegi osa rahvast seda, aga siis ilmus film, kuid mäng hilines), kuid reaalsuses on tegu iseseisva mänguga. See staatus ei muuda siiski midagi, sest mäng on ikkagi suhteliselt jama ning tundub järgivat tavapäraste filmimängude kvaliteeti.


Lugu üritab matkida filmitriloogia (ei ole neljandat näinud, seega ei oska sõna võtta) üpriski tavapärast ülesehitust, millek ohaselt on Indy taaskord mingi müstilise eseme jälgedel, kuid tee peal visatakse talle pidevalt kaikaid kodaratesse. Nii on ka seekord, kui Indiana asub otsima Moosese saua; sedasama millega too Punase Mere kahte lehte lõi. Kahjuks oli vana stiili järgimine natuke etteaimatav, seega võis filmiklišeesid üles lugeda ka rohkem kui ühe käe näppudel. Cut scene'id on staatilised, seega ei saa neid skippida, mis on üsnagi tüütu kui mõnikord samast kohast uuesti alustada. Indy seiklused viivad teda nii džunglisse, Egiptusesse, muuseumidesse ja talvistesse koobastesse, kus tema teel on nii peadmurdvad pusled ning mitmed erinevad vaenlased, eesotsas tuttavate natsidega. Pusled on enamjaolt naeruväärselt lihtsad ning nõuavad väga vähe nuputamist, sest tegemist oli tavapäraste "vea see kast sinna" või "vajuta seda nuppu" tüüpi mõistatustega. Ainult üks, mis esmapilgul tundus lihtne, nõudis internetist järgivaatamist, kuna antud vihje kohe üldse ei "meikinud senssi."


Pusled on aga väike osa sest, nagu kolmanda isiku perspektiivis mängitavad seiklus/actionmängud ikka, on pearõhk ringijalutamisel ja pahadele naha peale andmises. Siin saab seda teha kas lüües või ringivedelevaid esemeid kasutades, kuid kõige lihtsam on vastane piitsaga enda ette tirida ning siis kiirelt põlvega näkku lüüa. Kuna teised tüübid senikaua ootavad sinu järgi, siis ei ole raske terve tuba sama mustrit kasutades tühjaks teha. Vaid hiljem on paari tüübi puhul vaja kasutada raskemaid võtteid. Samuti satub ette kohti, kus mäng surub su põlvili ning pistab revolvri vägisi kätte. Wii peal ehk toimiks asi paremini, nö. light-guni stiilis, kuid siin oli parema analoogiga sihtimine veidi ebamugav.


Kõike viimasena tuleks ära mainida veel sõiduosad, kus Indy kihutab kas trammi, auto või paadi peal ning ühe korra lastakse teenekas seikleja ka elevandi selga. Tihtilugu on Indiana aga lihtsalt sõitja, mitte juhi rollis ning keskendub taaskord tulistamisosadele või QTE stiilis kiirendustele/kõrvalepõigetele. Mängu graafika on nähtavalt aegunud ning ruuduline, värvivalik on vägagi mannetu, sest kõik (isegi džungel) on omandanud kahvatud, hallikad toonid ning silmailu on suhteliselt väha. Audiopool on unustatav, kuigi Indyt kehastavale näitlejale annaks au, sest suutis natukene Harrison Fordi moodi kõlada küll. Mitmikmängu leiab kuuldu järgi ainult Wii peal, kus Indyle saab abistava käe ulatada ka tema isa, kuid isegi selle olemasolu ei oleks piisav, et sellele mängule replay väärtust lisada. Indiana Jones: Staff of Kings oli enam-vähem aga siiski mitte päris see. Oleks siis PS2 peal samuti Fate of Atlantis olnud, siis oleks vähemalt midagi värvilisemat ja lõbusamat saanud proovida.