God of War: Chains of Olympus

God of War: Chains of Olympus oli kunagi minu esimene kokkupuude GOWi seeriaga. Tegemist on PSP eksklusiivmänguga, mis seisab raudkindlalt ja vankumatult vastava mängumasina parimate mängude nimistus ning mida tihtilugu uustulijatele nimetatud pihukonsooli maailma soovitatakse. Ning seda põhjusega. Juba selle aasta novembrikuus peaks poelettidele jõudma uus GoW mäng PSPl, mis kannab alapealkirja Ghost of Sparta, seega enne seda võtame luubi alla tema eelkäija.


Chains of Olympus sisaldab kõike seda, mida GoW mäng sisaldama peaks: bad-ass peategelane, mõnusalt sujuv võitluselement, pusled, eepilised bossikaklused ning graafika on PSP mänguvaramus üks tippklassi kuuluvaist. Kaamera on, nagu GoWile kombeks on, taaskord eelnevalt paika pandud ning taaskord tõestatakse, et valem toimib, sest kaamera tüliks ei ole. Muusikaline pool oli samuti tasemel, häälenäitlejad muutsid oma tegelased nö. eepilisteks ning taustal laulsid inglikoorid.


Kronoloogiliselt võtab lugu aset enne teisi GoWi mänge. Kratos on sel hetkel veel jumalate käsilane ja võitleb nende lahingut. Nagu alati, haarab ka see mäng kohe esimese leveliga härjal sarvist ja keerab ägedusenupud maksimumi peale - mängija visatakse keset lahingut Attica linnas, mida on vallutamas Pärsia väed koos suurte trollide ja koletistega. Peale lahingu lõppu aga annab Athena Kratosele uue ülesande - leida üles kadunud jumal Helios. Järgnev lugu on üsna lihtsakoeline, mis ei küündi küll teiste tasemeni, kuid siiski toimiv ning huvipakkuv.


Ei saa salata, tegu on kvaliteetmänguga ning seda tuleb kohe kindlasti soovitada nii heade mängude kui ka GoW seeria fännidele.