Kuna just alles hiljuti sai avaldatud sama mängu PS2 arvustus, otsustasin siia panna ka ühe vanema, PSP versiooni arvustuse.
Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.
Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".
Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.
Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.
Ehk siis:
+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid
- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda
0 kommentaari:
Postita kommentaar