Disney/Pixar's Up

Peaaegu igal konsoolil ilmunud Up põhineb samanimelisel animatsioonil (sissejuhatuse deja vu). seekord saan aga öelda, et film on nähtud ning tegemist oli vägagi laheda asjaga. Mäng aga...oleks võinud olla parem.


Ei saa öelda, et tegemist oleks kehva mänguga, seda mitte. Igatahes oli selle läbimine vähem piinarikkam kui näiteks X-Men Origins: Wolverine'i puhul, kuid mida enam mängu mängitud sai, seda igavamaks ja venivamaks asi kippus minevat. Seda just sellepärast, et enamus levelitest nägid üksteise moodi välja ning vaheldust oli väga vähe. Mänguelemendid jäid igas levelis üldiselt samaks ning...noh, vaheldust oli ka selles elemendis vähe. Alles mängu lõpuminutitel tuuakse mängu pisutki vaheldust, kui suundutakse džungli asemel suure tsepeliini sisse.  
Mäng on üpriski lihtne ja eks eelkõige lastele suunatud mängust polegi midagi muud oodata, siiski tehakse mõni hetk päris piinarikkaks, sest levelite vältel on palju juhuseid kus tuleb kasutada mõlema mängitava tegelase koostööd ning juhul kui seda teha üksi ja mitte sõbra abiga, siis võib mängu AI vahel ikka päris korralikult kaikaid kodaratesse visata.


Graafika näeb PS2 kohta üsnagi kena välja, kuigi eraldiseisvad animatsioonijupid tunduvad natuke liiga kandiliste ja udustena. Audiopoolel on taaskord tunda selliseid kohti kus muusika või mõni muu heliallikas jutust kohati üle käib. Kontrollid on enam-vähem normaalsed, seda vähemalt selle hetkeni kui tuleb puurondi otsas istudess jõe peal sõita. Siis hakkab asi igas mõttes ujuma ja võib isegi tekitada frustratsiooni.

Up on mäng, mis on parem väikste dooside kaupa, sest kui pikemalt mängida, siis kipub asi igavaks ja üksluiseks minema. Aga natukesehaaval mängides võib Up isegi päris lõbus olla.