Spiderman

Spiderman on üks neist mängudest, mis mulle nooremana kohutavalt meeldis. Ta oli lõbus, huvitav ning peaosas oli üks mu lemmikkangelastest läbi aegade. Nüüd tagasi vaadates ning uuesti kätt proovides ei ole need tunded muidugi kadunud, kuid siiski on silm nüüd terasem vigu märkama.


Last time I checked, *I* was Spider-Man

Lugu on kogu mängu tagasihoidlikum osa, olles nii koomiksi kui ka teleseriaalidega võrreldes natuke erksam ning lapsemeelsem. Kuigi päris tihti produtseerib sedalaadi lugu mõnusaid huumorikilde, siis vahel tekib tunne, et toonid võiksid kohati tõsisemad olla. Tegevust viiakse edasi cut scene'de abil, mis näevad üpriski kenad välja, kuid hilisem võrdlus Dreamcasti versiooniga ei kannatanud muidugi mainimist. Lugu ise aga on üpriski tavaline superkangelase värk - ühel suurel teadusüritusel varastatakse ära üks suur leiutis ning vargaks ei ole keegi muu kui Ämblikmees. Publikus istuv Peter Parker aga teab paremini ning hakkab otsima süüdlast. Tee peal jäävad talle ette muidugi ka mitmed muud probleemid, mille tõttu tuleb tal tegemist teha nii politseinike, pangaröövlite, Skorpioni, Venomi, Ninasarvikuga kui ka paljude teiste pahalastega.




Swing that web

Olles oma olemuselt kolmanda isiku action/seiklus mäng, kus tuleb võidelda erinevate vaenlastega, jõuda punktist A punkti B ja palju muud säärast, on mäng üpriski õnnestunud. Nupud teevad seda mida mängija tahab ning sellega erilisi probleeme ei teki. Ämblikmehel on üpriski eeskujulik valik erinevaid rünnakuid, olgu selleks siis kas tavapärased käe- või jalalöögid, või erinevad ämblikuvõrku kasutavad kombinatsioonid. Samuti on esindatud ülejäänud Ämblikmehe võimed nagu võrguheitmisega majalt majale liikumine või ronimine seintel või lagedes ning hädaohu eest hoiatav Spider sense. Lisaks kõigele muule on vahel harva vaja lahendada ka mõni mõistatus, kuid need on üpriski kergelt sooritavad. Üleüldse on kogu mäng liiga kerge, mille kasuks räägiba ka fakt, et lisaks "easy" variandile on olemas ka "kid mode", mis on lausa naeruväärselt kerge - üks levelitest kestab tänu sellele kõigest 2 sekundit. Kaamera on enamjaolt toimiv ning vaid harva rikub mängija tempot.




Dude, capes are out this year.

Multiplayer mängul puudub, aga üksikmängija leiab replay valuet kasvõi paljude boonuste näol nagu koomiksitegelaste põhjal tehtud mängudes selleks saanud kohustuslikud koomiksikaaned või erinevad kostüümid. Kui sellest ei piisa, siis koodiga aktiveeritav What if? mode on üpriski humoorikas ning erinev, et lugu teistkordselt läbi teha. Mängu graafiline pool on rahuldav, kuigi osad näod on üpriski inetud. Audiopool on samuti rahuldav, häälenäitlejad on täiesti tasemel ning dialoog on nagu juba mainitud sisustatud nii mitmegi humoorika pärliga, kuid muusikast tuleb selle mängu jooksul puudust tunda. Muusikat kuuleb enamjuhul vaid siis, kui tõsiselt kuumaks actioniks läheb ning nii kiirelt kui ta ilmus, nii kiirelt ta ka kaob.

Vaatamata oma pisikestele vigadele on Spiderman siiski üks väärt mäng mida tasub proovida. Miks? Sest Ämblikmees on kõige lahedam superkangelane läbi aegade!

Lisateave »

Enter the Matrix

Testitud platvorm: Xbox
Saadavus teistel platvormidel: PS2, Gamecube, PC


O Neo, Where Art Thou?

Enter the Matrix ei pruugi tänasel päeval millegi uudsega silma paista, kuid omal ajal oli ta vähemalt oma stooripoolega midagi erinevat ning paistis sellega tavaliste filmimängude seast välja. Mängu nimitegelaseks ei olnud The One, vaid puine Keanu heideti kõrvale ning keskenduti filmi seisukoha pealt kõrvalistematele tegelastele, kelleks oli kogu Logose meeskond. Ehk siis kapten Niobe, tema truu kõrvalpiloot ja kaardilugeja Ghost ning ninatargast operaator Sparks; kogu mäng ringleb ümber nende, keskendudes nende tegemistele ja andes üpriski palju lisainfot teise filmi juhtumistele. Olgem ausad, stoori on üks peamisi põhjusi, miks seda mängu mängida. Kui sulle meeldis Matrix, siis tõenäoliselt meeldib sulle ka see mäng. Aga et stoorist kõik välja saada, tuleb lisaks põhifilmile enne ära vaadata ka Animatrix. Või vähemalt ühte osa sellest, sest "Final Flight of the Osiris" on tõukelauaks esimese missiooni jaoks mängus.

Mängul on olemas ka hea replay value, sest nii Niobe kui ka Ghost on mõlemad mängitavad tegelased, kuid see ei tähendaks, et mõlemaga mängimine oleks täpselt üks ja seesama kogemus, oh ei. Kuigi ka seda juhtub (ning kohati isegi liiga palju) on mõlemil võimalus kogeda oma seiklust ning seista vastu oma probleemidele. Mõnikord on erinevused tohutud, mõnikord aga üpriski pisukesed; sellele vaatamata on kaks erinevat tegelast oma stooriliiniga tervitatav nähtus, mis teistkordsele mängimisele ainult lisapunkte annab. Samuti on mängu jaoks salvestatud tervelt mitme tunni jagu live action cut scene'e, taaskord andes filmi loole (mis minu arvates mängu oma kõrval isegi kahvatub) palju juurde. Lisaboonusena võib näha stseeni kus Monica Belluci ning Jada Pinkett Smithi huuled omavahel kohtuvad.



Kung-Fu in Slow Mo

Gameplay vastab täiesti tavalise kolmanda isiku actionmängu omale - sind asetatakse sinu poolt valitud tegelase saabastesse ning saadetakse missioonile, sealt hakkavad sündmused suhteliselt loogiliselt edasi arenema. Levelid on suhteliselt linaarsed, kuid juhul kui sellele vaatamata ära suudetakse eksida, aitab abivalmis nooleke sul õige tee leida. Igas tasemes tuleb kahjutuks teha terve hunnik turvamehi, politseinikke, libahunte ja vampiire (just nimelt), põigelda Agnetide ning teiste musti päikseprille kandvate kurjamite eest, lasta midagi õhku, päästa keegi või midagi muud sarnast. Lisaks tavalistele andmebaasist allalaetud karate liigutustele, on mängijale abiks ka terve hunnik relvi, millest mõnda on üpriski lõbus kasutada (nagu näiteks kopsudele hävitavalt mõjuv granaadiheitja), mõnda aga mitte nii lõbus; snaiprimissioonid valmistasid vähemalt minule pettumuse. Kõike seda saab teha Matrixis, mis tähendab suures koguses aegluupi. Või "Fookust", "bullet time'i igavamat väikevenda.

Lisaks kaklemisele ning tulistamisele on harva võimalus ka autorooli taha sattuda, vähemalt seda sel juhul kui mängija on otsustanud Niobe kasuks; vastasel juhul tuleb tal leppida auto kaitsmisega Ghosti näol, kes aknast välja ripub ning lõppematu automaaditulega politseinikke, Agente või Kaksikuid eemal hoiab. Kui väga igavaks läheb (ning seda võib ka juhtuda) võib õhku lasta ka kõik ülejäänud autod, kes vähegi teele ette jäävad. Endale ausaks jäädes tuleb tunnistada, et mängu kütkestavus langeb iga hetkega; algus on küll suhteliselt action-packed, aga mida lõpu poole asi liigub, seda igavamaks levelid muutuvad ning ainus asi, mida ees on oodata, ongi just need võrratud cut scene'd, mis mõnusat lugu edasi jutustavad (ning näitavad Sparksi, see mees on lahe). Eriti just mängu lõpupoole, kus on terve osa pühendatud Agentide eest ärajooksmisele ning Logose navigeerimisele/kaitsmisele, mis vaieldamatul on kõige antiklimaatilisem lõpulevel eales. Multiplayer puudub mängul täielikult, kuid kui kahekesti mängimise isu on kannatamatult suur, siis on võimalik koodi sisestamisel mängida kaklusmängu, kus tegelasteks on loomulikult nii mängus kui ka filmides nähtud tegelased. Punktipidamine tuleb siiski endal teha, sest raunde on lõpmatu hulk.



Grayer than gray

Graafika on...ülimalt keskpärane. Kõik on niivõrd hall ja pruun ja must ja roheline, et see hakkab lihtsalt silmadele. Levelid on enamjaolt igavad ning cut scene'd, mis ei ole live action, on lihtsalt koledad vaadata. Lisaks sellele on terve mängi igasuguseid graafikabuge täis, et õudne lausa. On selge, et selles osas oleks mäng kohe kõvasti rohkem täiustamist tahtnud ning et turule tuldi liiga vara. Muusika, kui seda on, on totaalselt unustatav ning muu audipool on täiesti tavaline, ehk teisiõnu igav.

Üleüldiselt võib öelda, et mängul oleks olnud tohutul potentsiaali, aga liigne kiirustamine tappis selle. Tulemuseks oli huvitava looga käkk, mis ei suuda millegi muuga silma paista ning jääb teiste keskpäraste halli massi filmimängudega suurest pildist kõrvale. Sellegipoolest ei ole tegu kohutava mänguga ning kui huvi Matrixi triloogia vastu on suur ning silmad graafika koleduse ära kannatavad, siis kaasakiskuv lugu väärib selle kahekordset läbimängimist. Ülejäänutele aga...noh, kui midagi paremat kätte ei satu, siis käib hädakorral see kah.

Lisateave »

Videomängude ajalugu #8 - Super Nintendo ja tema lapsed

Peale seda, kui Sega oli paar aastat oma 16 bitise konsooliga turgu enda käes hoidnud, otsustas Nintendo samuti järgmise sammu astuda ning niimoodi nägigi üheksakümnendate alguses üks populaarsematest konsoolidest ilmavalgust, sest võitlusesse sisenes Super Nintendo Entertainment System, ehk lühidalt SNES. Nii mitmedki inimesed peavad SNESi videomängude "kuldajastu" tippsaavutuseks. Tegemist oli nagu juba aru võis saada 16 bitise konsooliga, mis mitte ainult ei suutnud seljatada oma vastase Sega, vaid suutis püsida jätkuvalt konkurentsivõimeline, kui teised kompaniid siirdusid 32 bitiste masinate maailma.


Kuid SNESi panused mängumaailma ei lõppe sellega. Peale seda kui Sega laskis välja Sega CD lisaseadme Genesisele/Mega Drivele, oli ka Nintendol plaan omale sarnane lisaseade valmistada. Selleks lõi Nintendo käed kahe kompaniiga - Philips ja Sony. Kahjuks või õnneks, kuid mõlemad tehingud kukkusid läbi ning mõlemad kompaniid otsustasid pooleliolevad kontseptsioonid lõpuni viia ja väljastada oma konsooli. Philips, kes lisatehinguna sai kaasa ka kaks litsentsi Nintendo tegelastele, tuli välja konsooliga, mille nimeks Philips CD-i, Sony aga tuli turule masinaga mis peaks kõigile tuttav olema - Playstation. Seega, mida me võime sellest järedada? Kui poleks olnud Nintendot ei pruugiks olla ka Playstationit. Fakt, mis paljude fännipoiste kõrvade vahele ei taha mahtuda.


Philips Cd-i oli oma olemuselt tollane multimeediakeskus, mis mängis nii CDsid kui ka mänge. Kahjuks olid mängud liiga kehvad ning paljud peavad konsooli üheks halvimaks. Lisaks sellele avaldas Philips neli üpriski kurikuulsa mainega mängu - Mario Hotel, Link: The Faces of Evil, Zelda: The Wand of Gamelon ja Zelda's Adventure - tänu litsentsidele, mis Nintendo lepingu katkemisega neile lubas. Philips ebaõnnestus looma legendaarsetele tegelastele mänge, mis oleks olnud mängimistväärt ning ainuüksi need mängud kehastasid konsooli läbipõrumises suurt rolli.


Peale seda kui Sony Nintendolt 25% kõikidest Playstationi mängude ja konsoolide tuludest endale saada tahtis ning Nintendo hoopis Philipsi poole pöördus, otsustas Sony oma ideed isiklikku konsooli tarbeks kasutada. Üheksakümnendate keskpaigas ilmunud konsool omas tervelt 32 bitti ning toimis CD plaatidega. PS kogus kiirelt hoogu ning tõusis varsti üheks tuntuimaks konsooliks eales. Aastaid hiljem väljastati ka konsooli Slim versioon, mis seisnes enamjaolt siiski vaid kosmeetilises uuenduses.
1997. aasta teisel poolel tuli Sony välja uue puldikujundusega, milleks oli Dualshock ning mis omas ka võimalust mängida analoogkangidega, lisaks oli puldil olemas ka vibratsioon. SIISKI ei olnud tegu esimese omalaadsega, nagu paljud kipuvad arvama, sest Nintendo 64 sai vastava lisaseadme endale sama aasta kevadel...




SNES Wikipeedias
Playstation Wikipeedias
CD-i Wikipeedias
CD-i Blogi
Angry Video Game Nerd mängib Hotel Mariot
Angry Video Game Nerd mängib Zelda CD-i mänge, osa 1
Angry Video Game Nerd mängib Zelda CD-i mänge, osa 2

Lisateave »

Videomängude ajalugu #7 - Vahepala

Enne kui sukeldume videomängude kuldajastu lõpuminutitesse, vaatame kiirelt üle mõned seni mainimatta jäänud konsoolid. Esimeseks neist on NEC Turbo Grafx 16, mis jõudis Jaapani turule PC Engine nime all ning seda üpriski ruttu peale Famicomi tulekut. PCE on teada ka kui maailma kõige väiksem konsool, sest mõõtmete poolest on ta ikka üpriski tilluke. Samuti oli ta Jaapanis ülimalt populaarne, tehes Famicomile ruttu silmad ette.
Nagu NEC Turbo Grafx 16 nimest aimata võib, oli tegemist 16 bitise masinaga, USA turule ilmus ta oma Jaapani vennast kaks aastat hiljem, ehk 1989al aastal. TG16 (nagu ka PCE) kasutas mängude hoiustamiseks kassettide asemel kaarte, lisaks oli olemas ka CD lisaseade, mis oli USAs esimene omalaadne. Ka Ameerika turul oli TG16 Nintendo rivaal, kuid nagu ka SEGA puhul, on tänapäeval võimalik TG16 mänge Wii peale alla laadida. 1992 aastal ilmus NEC Turboduo, mis pani TG16 ja CD lisaseadme kokku ühe konsooli sisse.


Aastal 1990 ilmus SNK Neo Geo AES, mis oma olemuselt oli SNK arcade masina MVSi kodukootud variant, kuid mis ei tähenda et tegemist oleks olnud kehvema isendiga. Konsool oli kassettipõhine ning kassettid olid suured. Tohutult suured. Teda reklaamiti kui 24 bitist masinat, kuigi reaalsuses kõikus ta 8 bitist kuni 32ni. Kuna paljud arcade mängud ilmusid ka konsoolile, siis seda huvitavam oli fakt et kahe masina vahel oli võimalik mälukaartide abil oma salvestatud mänge transportida. Oma huvitavate mängude ja suurepärase arcade stiili puldiga meelitava konsooli kahjuks mängisid siiski nii tema enda kui ka mängude suhteliselt kõrge hind. Seda üritati parandada aastal 1994, kui ilmus Neo Geo CD, mis asendas suured kassetid CDga. Kahjuks ilmnesid CDl aga pikad laadimisajad. Nagu ka TG16 puhul, on Neo Geo mänge Wiile laadida.



Nagu ka paljud muud kompaniid, tahtis ka Panasonic videomänguturust tükki hammustada. Nende ürituseks oli 3DO, mis oma olemuselt oleks pidanud olema järgmine samm, revolutsiooniline masin, mis saaks populaarseks meelelahutuskeskuseks igas majapidamises. Selle soodustamiseks andis Panasonic 3DO konsoolide kokkupanemiseks loa ka paljudele teistele kompaniidele. Kahjuks rääkis konsoolide kahjuks vägagi kõrge hind, kehvad mängud, vilets third party support ja kasvõi puldi ebaergonoomilisus, mis avaldus selles, et selle asemel et teise mängija pult otse konsooliga ühendada, tuli seda hoopis teha esimese mängija puldi kaudu.

Turbo Grafx 16 Vikipeedias
Neo Geo Vikipeedias
3DO Vikipeedias
Angry Video Game Nerd mängib 3DO'l

Lisateave »

Videomängude ajalugu #6 - SEGA segab kaarte

Aastal 86, vaid aasta peale NESi väljatulekut otsustas SEGA, et neil on kõrini ainult mängude tegemisest ning otsustas murda ennast konsooliturule. Vaid Jaapanis turul olnud konsooli SG-1000e kolmas väljalase Sega Mark III võeti aluseks ning loodi Sega Master System, et ka väljaspool Jaapanit käe valgeks saada. Sega Master System, ehk SMS oli NESi kombel 8-bitine kassettidel põhinev konsool, kuid tehnilises osakonnas oli oma vastasest isegi parem - graafika oli suurepärane ning audiopool võrratu. Lisaks oli SMSil palju huvitavaid lisasid nagu light gun ja isegi 3D prillid. Kahjuks ei suutnud SEGA aga inimesi enda konsooli juurde piisavalt meelitada, sest mängude valik oli konkurendiga võrreldes tunduvalt kehvem. Aastal 90 ilmus SMS II, mis oli oma disainilt kompaktsem, kuid millel puudus näites Reset nupp.


Kuid kolm aastat hiljem, kui Nintendo oli turgu juba viis aastat domineerinud, asus SEGA vasturünnakule ning areenile astus Sega Mega Drive/Genesis (millest oli nii umbes 3 erinevat versiooni), sõltuvalt asukohast. Koos sellega alustasid nad ka Nintendo vastast antikampaaniat, mille eesotsas oli tuntud reklaamslogan "Sega does what Nintendont" (fraas vahetati SNESi ilmudes muidugi välja). Oma olemuses tähendas see muidugi oma konsooli graafiliste võimete ülistamist, oli ju MD 16 bitine masin, kuigi turul mitte esimene. Kuid mitte ainult see ei olnud uus, sest uus oli ka SEGA maskot, kelleks sai kiireim siil eales - Sonic The Hedgehog! Sonicu mäng oli isegi nii kiiretempoline, et oma konsooli müümiseks mõtlesid Sega insenerid välja uue tehnilise komponendi, milleks oli "Blast Processor", mis reaalsuses oli kõigest reklaamitrikk.
Kuid SEGA ei peatunud seal, vaid väljastas MDle ka erinevaid lisasid, nagu näiteks Sega CD, mis võimaldas mängida CD põhiseid mänge ning kuulata tavalisi muusikaplaate. Kahjuks oli tehnoloogia veel niivõtd värske, et enamus mängud olid üpriski kohutavad, lisaks peletas ostust eemale ka tema kõrge hind. Teine lisa, millega kompanii oma konsooli veel elus püüdis hoida, oli Sega 32X, mis oli üks SEGA ajaloo kõige suurimaid läbikukkumisi, kuna mängud olid kehvad, hind oli kallis ning üleüldiselt oli tegemist mittemidagipakkuva asjandusega. Spekuleeritakse, et 32X oli üks põhjustes miks SEGA aastaid hiljem konsooliärist väljus ning taas ainult mängude tegemisele keskendus.



SMS Vikipeedias
Mega Drive Vikipeedias
Genesise ajaloost
Sonic The Hedgehog Vikipeedias
Angry Video Game Nerd mängib Sega CDd
Angry Video Game Nerd mängib Sega 32Xi

Lisateave »

Tetris

Testitud platvorm: NES
Saadavus teistel platvormidel: *too many to count*

Just nimelt, Tetris. Mäng, mida kõik teavad ja armastavad, välja arvatud inimesed, kes kas terve elu kivi all elanud on või heast asjast lugu ei pea. Tetrist leidub pea et igal platvormil, mis eales tehtud on. Tõeline puzzlegame, mille eest peame tänama Alexey Pajitnovi, tänu kelleta poleks seda juhtunud ning kes tänase päevani tegeleb mängude vorpimise kallal, kuigi Tetrise skaala tuntust pole vist ükski saavutanud.

Papa Tetris.

Kes veel ei tea, siis häbi neile, kuid gameplay on lihtsamast lihtsam. Neljast ruudust koosnevad kujundid liiguvad ekraanil allapoole, kus mängija peab nad võimalikult kompaktselt kokku sobitama, et neid ära kaotada. Mida mäng edasi, seda kiiremini protsess toimub ning mäng lõppeb kui hunnik kasvab nii suureks, et ülaserva puudutab. Audio on hea, graafika on...olematu, sest kõik koosneb ainult kuubiktest ning üleüldiselt on tegemist klassikalise mänguga, mis suudab igal ajal igal pool korraliku meelelahutuse pakkuda või siis aitab lihtsalt aega surnuks lüüa.

Lisateave »

Quarth

Testitud platvorm: NES
Saadavus teistel platvormidel: Game Boy. MSX2

Quarth on üks selline hästi mõnus puzzlegame (või kui päris täpne olla, siis puzzle ja shooteri hübriid), mis muutub väga kiiresti sõltuvust tekitavaks ja puldi käest ära panemine ning mängu pooleli jätmine on üpriski raske tegevus. Mängu kvaliteet ei tohiks üllatusena tulla, kui on teada, et asja eest vastutas Konami.

Gameplay on oma olemuselt Tetris meets Space Invaders. Mängija juhib(liigutab vasakule-paremale) kosmoselaeva, mis tulistab ruudukujulisi kuulikesi. Oma laskemoona tuleb muidugi tulistada nö. "tulnukate" pihta, kes enamjaolt on ebamäärase kujuga pulgamoodustised. Kuulide abil tuleb neist kõigist teha aga nelinurgad, sest see on ainuke asi mis neid "tapab"? Mängu edenedes muutub asi kiiremaks ning kui kujutised jõuavad enne oma surma ekraani all ääres oleva jooneni, on mängija kosmoselaevaga kaputt ning tuleb uuesti alustada. Lisaeludega ollakse siiski helded ning tee peale jääb ka erinevaid boonusesemeid. Punkte saab tapetavate tulnukate suuruse eest, seega mida suurem seda rohkem punkte. Kuid kui mängija läheb liiga ahneks ning ehitama üritab hakata, võib see kallilt kätte maksta...

Lisateave »

Videomängude ajalugu #5 - Nintendo toob kastanid tulest välja

Nintendo, kompanii mis loodi aastal 1889 ja tegeles kõige muu kui videomängudega, sai aastal 1983 hakkama oma esimese kassette kasutava 8bitisekonsooliga, mis peagi muutis maailma. See kandis nime Family Computer, kuid paljud teavad teda tema lühendi Famicom järgi. Kuigi Famicom ei suutnud kohe alguses pilvedesse tõusta, kuna konsoolidel ilmnes mõningaid probleeme, sai ta peale paranduste elluviimist tuule tiibadesse ning 84da aasta lõpuks oli Famicomist saanud kõige pareminimüüdav konsool Jaapanis.
Nagu juba teame, valitses USAs alates 83dast aastast videomängukrahh, mis tegi turu kõige sellega seonduvale eriti hellaks. Seetõttu pidi Nintendo kasutama erimeetmeid, et 1985l aastal oma uut disaini ja nime omava Nintendo Entertainment Systemiga Põhja-Ameerika turule tungida. Sellepärast katsetati NESi müüa kui mänguasja, selle asemel et otse välja öelda et tegemist on videomängukonsooliga. Plaani läbiviimiseks lasti välja Deluxe komplekte, mis sisaldasid muuhulgas ka kurikuulsat R.O.B. the Robotit - lisaseadet, mis pidi endast kujutama sõpra lastele, et mänge üksinda mängima ei peaks. Kahjuks peale tohutu edu saavutamist R.O.B. hüljati ning tema saavutuseks jäigi kõigest kaks mängu.
Osaliselt tänu R.O.B.ile, osaliselt tänu suurepärase mänguvaliku ning muu tõttu sai NESist USAs sama suur asi kui Famicomist Jaapanis, aidates riigi välja videomängukrahhist ning siludes tee uutele ja huvitavatele konsoolidele. Samuti on (mõlema) konsooli puhul tegemist asjaga, mis on andnud videomänguajaloole sellised kuulsad nimed nagu Super Mario, Metroid, Donkey Kong ja Zelda seeriad ja palju palju muud.
1993ndal aastal tuli välja NES 2 versioon, mis oli eelmisest pea et poole väiksem ning erinevalt teisest oli tegemist pealtlaetava mudeliga. Väiksemal suurusel oli ka oma hind, selle versioonil oli puudu näiteks võimalus AV kaabli kasutamiseks. Üks positiivne omadus 2. versiooni puhul oli võimalik mängida erinevate regioonide mänge samal konsoolil.


Disaini poolest erinesid Famicom ja NES (esimene versioon) üksteisest kardinaalselt. Puldid, mis sisaldasid tavalist D-Padi, start- ja selectnuppu ning B ja A nuppu, olid üldjoontes samad, kuigi Famicomis olid puldid konsooli külge ehitatud, kuid NESi puhul olid need vahetatavad. Lisaks oli Famicomi teise puldi küljes mikrofon, mida mõningad vähesed mängud kasutasid.
NES sai kuulsaks sellega, et talle ilmus tohutul hulgal lisaseadmeid, millest nii mõnigi on omamoodi kurikuulus ja imelik. Allpool on välja toodud Angry Video Game Nerdi video, mis sisaldab paljusid neist, kuid olgu öeldud, et liikumissensorite tehnoloogia pole Wii puhul esmakordne (võtmesõnaks Power Glove). Mis puutub Famicomi lisasid, siis NESist eraldas teda diskettilisand, millega oli võimalik mängida automaatidest allalaetud mänge mängida.

NES Vikipeedias
Lisalugemine
NES konsooli videoülevaade ja muu osa 1
NES konsooli videoülevaade ja muu osa 2
Angry Video Game Nerd mängib Power Glove'iga
Angry Video Game Nerd uurib NES lisaseadmeid

Lisateave »

House of the Dead: Overkill

Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -

House of the Dead sai omal ajal tuule tiibadesse üheksakümnendate teise poole alguses, kui arcade saalidesse maandus SEGA poolt väljastatud HOTD light gun mäng. Mängija asetati nn. rööbastele, mis tähendas, et ta ei pidanud muretsema oma tegelase liigutamise eest, vaid lihtsalt nautis sõitu, samal ajal ajusid matsutada armastavatele zombiedele paar kilo tina söötes.
Mäng sai populaarseks ning hiljem ilmusid ka teine ja kolmas osa, mis aja pikku leidsid oma koha ka tavalistes majapidamistes erinevate kodukonsoolide portide näol. Eeelmisel aastal pandi mõlemad osad ühele plaadile ja ka Wii omanikud said korralikult kehvade eneseväljendusoskustega monstrumeid lahata. Neljas osa aga jäi ainult arcade'ide pärusmaaks.

Either she just got shot or you're getting slapped in the face by a mutant-nurse.

Lisaks peaseeria neljale osale, on ilmunud ka hulgaliselt spin-off mänge, neist vast kõige omapärasem teise osa remake Typing of the Dead, milles ei kasuta mängija ajunäljas vaevlevatele lombakatele laipadele koha kätte näitamiseks mitte käsirelva, vaid hoopiski tavalist klaviatuuri, kuulide asemel on koha leidnud aga korrektne trükkimisoskus.
Üks sellistest mängudest kannab nime House of the Dead: Overkill(*insert Captain Obvious quote here*), mis nägi ilmavalgust tänavuse aasta veebruaris ning seda taaskord Wii konsoolil.

Proloogil on veel oma proloog - enne mängu aset leidvad sündmused koomiksiversioonis.

Stooripoolelt paikneb ta kronoloogiliselt enne seeria esimest osa. Mängija asetatakse seeria varasematest osadest tuttava Agent G saabastesse, mil ta saadetakse Louisianasse oma esimest missiooni läbi viima, milleks on inimeste kadumise põhjuse uurimine ning kohaliku krimibossi Papa Caesari trellide taha toimetamine. Juhuse tahtel saab tema partneriks kohalik seadusesilm, ropusuine Isaac Washington, kelle eesmärgiks on ta isa tapnud Papa Caesari eluküünal kustutada. Kuid enne kui kumbki oma tahtmise saab, asetatakse nad vastamisi terve karja inimestega, kes kogu loogika järgi peaksid olema surnud, kuid nüüd elusa liha järgi keelt limpsavad. Vähemalt need, kellel keel alles on. Loo vältel satutakse kokku ka teiste tegelastega, nagu emaarmastusest hooliv vanglaülem Clement või monstrumiks muutunud geeniuspoisi stripparist suurt büsti omav õde, kelle nimi on iroonilisel kombel Varla Guns. Kogu lugu (ning ka äge graafika) on oma mõjutusi saanud seitsmekümnendate grindhouse filmidelt, ideele andis aga peamise tõuke Robert Rodrigueze "Planet Terror", mida on kohati ka suhteliselt hästi näha, lisaks on kogu kompoti sisse raputatud kohutaval hulgal igat värvi huumorit ning vulgaarset keelekasutust. Lausa niipalju, et mäng sai koha Guinessi rekorditeraamatus, kuna temas esines tervelt 189 korda sõna fuck.

Hey Doc, could you take a look at my right arm? It's completely numb.

Gameplay on ülimalt lihtne - lihtsalt sihi oma Wiipuldi ots telekaekraani poole ja vajuta nupule, kuni iga viimne zombie on lõpetanud liikumise. Lisaks zombiede tulistamisele tuleb silm lahti hoida tervist parandavate esmaabipakkide, granaatide, kuldsete ajude ja kõike ümbritsevat aeglasemaks muutva rohelise abstraktse kujundi tabamiseks. Kõike seda on võimalik teha seitsme erineva leveli jooksul, millest igaüks kestab nii umbes 20 minutit. Iga leveli lõpus tuleb võidelda aga tavalistest zombiejörmidest astme võrra kõrgemal olevate monstrumitega, kes kõik on omanäolised. Kõige selle ajal kõlab aga mõnusaim soundtrack üle pika aja, mis saaks olla parem kui eraldada zombiesid nende jäsemetest muheda funky muusika taustal.
Replay value seisneb Director's Cut - versioonis, mis avaneb alles pärast tavamängu läbimist. DC pakub pikemat mänguaega, erineva teega rööpaid ja rohkem zombiesid. Lisaks on olemas ka mõningad minimängud, saab avada erinevaid boonusasju, nagu conception art, erinevad muusikapalad, võimalusi mängida üksi kasutades kahte relva ja palju muud. Saab mängida ka kahekesti ning teine mängija võib sisse hüpata igal hetkel.

Make a successful headshot and even zombies will cheer you on!

Mängimiseks ei ole teoorias peale puldi midagi rohkemat vaja, kuid on võimalik muretseda alati kas Wii Zapper või mõni muu Wii puldile mõeldud relvakest, ideaalis on võimalik muretseda ka vastavale mängule spetsiaalselt valmistatud "käsikahurid". Igaüks neist variantideks oleks soovituslik, sest Wiipulti niisama ilma abita kasutades jäi vähemalt minu ranne lõpuks valusaks. Aga hei, kui inimkonda vaevavad kurjad eluvaimu minetanud kehad, kelle eesmärgiks on inimese põhilisest intelligentsusehoidikust toituda, siis see on hind mida ma olen nõus maksma...

Lisateave »

Wii Play

Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -


Wii Play on teoorias Wii mängude seeriasse (nagu Wii Sports, Wii Fit, Wii Music etc) kuuluv üheksat minimängu sisaldav Wii Remote-puldi treeningprogramm, mis ei paku just niivõrd palju lõbu, kui et õpetab kuidas Wii puldiga ikka tegelikult ümber käia. Muidugi, täiesti ilma fun-faktorita mäng ei ole, kuid sellegi poolest ammendab ta ennast suhteliselt ruttu. Ometigi on tegu üpris populaarse mänguga, sest kõigi aegade müügitulemuste edetabelis hoiab ta esikohta (teist, kui arvestada koos konsooliga müüdavad mängud, sel puhul varastab esikoha Wii Sports). Eks selle kasuks räägib muidugi ka fakt, et mängu müüakse koos puldiga, seega lisapulte otsivad inimesed eelistavad enamjuhul seda võimalust, kuna komplekt tavalisest ilma-mänguta-puldist vaid umbes saja krooni võrra kallim.


Nagu juba öeldud, koosneb Wii Play üheksast minimängust, kõiki neid on võimalik mängida nii üksi kui ka kahekesi (kahjuks kogemus puudub hetkel), samuti on võimalus kasutada ka Nunchucki, kuigi see pole otseselt vajalik, sest vastavat mängu saab mängida ka kasutades tavalise puldi D-padi. Mängud avanevad järjest st. et peale esimese mängu mängimist avaneb teine jne., samuti on võimalik heade soorituste eest saada medaleid, mis siiski mängule endale mingit mõju ei valda ning on rohkem iluasjadeks. Osad mängud kasutavad ka Mii tegelaskujusid. Graafika ei ole just Wii parimat külge esindav, samas ei ole sedalaadi mängude jaoks rohkem vajagi ning minimalistlik lahendus on nende jaoks piisav. Audiopool ei hiilga samuti millegi rohkema kui vaid vajalike helieffektidega ning mõninga muusikajupiga siin ja seal.


Esimeseks mänguks on lasketiir, mis vihjab mõnusalt Duck Hunt'ile, omaaegsele NESi klassikale. Kahjuks seda ainult vähestes kogustes, lisaks kohustuslikule kettavoorule, lendavad ekraanilt läbi ka juhuslikud pardid ning taamalt kostub koera haukumist. Lisaks nendele tuleb tabada ka õhupalle, märklaudasid, kukkuvaid purke ja tulnukalaevasid. Sihtimiseks kasutatakse pulti, tulistamiseks kas A või B nuppu.

Teisena on selline mäng nagu "Leia Mii", kus tuleb leida nii kaks või kolm sarnast Miid või siis mingeid muid asju. Kahtlemata kõige nõrgem mäng kogu kogumikus, lihtsalt point and click, point and click.

Kolmandas osas pannakse mängijale pinksireket pihku, kuid selle asemel et teleka ees aktiivselt käega vehkima hakata, tuleb pulti lihtsalt vasakult paremale liigutada ning sellega kogu asi piirnebki.

Järgmises mängus tuleb oma isikliku Miiga poseerima hakata ning tegemist on ühe parima mänguga. Kuigi idee on lihtne läheb mäng ise iga vooruga aina kiiremaks ja raskemaks ning tänu sellele on lõbu ka garanteeritud. Taaskord tuleb pulti kasutades õige märge leida, keerata-pöörata ja õige poosi valimiseks A või B nuppu vajutama.

Viiendaks pakutakse mängijale kerget ja lihtsat Laserhokit, mille eesmärgiks on saada pall vastase väravasse (duh!). Visuaalid on ägedalt ulmelised ja värvilised, aga kahjuks kannatab mäng kangete kontrollide all, mis tõttu on õigel ajal õiges kohas olemine natuke raske. Vastasel juhul oleks tegemist minu raudse lemmikuga sellelt plaadilt.


Peale laserhokit pannakse mängija kalamehe saabastesse. Pult esindab õnge, kalad ilmuvad tiiki ning püüdmine võib alati. Erinevad kalad annavad erinevaid punkte, lisaks on iga poole minuti tagant uus boonuskala, mille eest saab lisapunkte. Plusspunkte annavad ägedad visuaalid, miinust aga taaskord ebamugav puldisüsteem, mis tundub jälle kuidagi kangena.

Järgmiseks on piljard, mis minu meelest on kogu üks kõige igavam mäng (kui Mii otsimine välja arvata). Kontrollid on head, aga gameplay on igav. Piljard kuulub ikkagi reaalsesse ellu. Rohkem kommentaare selle kohta välja ei võlu.

Kaheksas mäng on kogu komplekti kõige omanäolisem mäng ning tegemist ühe lemmikuga. Nimelt tuleb ratsutada punktist A punkti B, ratsavahendiks aga seekord hoopiski lehm. Teepeal tuleb üle hüpata takistusest ning pikali lüüa hernehirmutisi. Kontrollid on enam-vähem paigas, lehma juhtimiseks tuleb pulti horisontaalselt käes hoida ning edasi tagasi ja külgedele kallutama, kuid kui liiga palju küljele vajuda, on raskusi trajektoori korrigeerimisega. Sellegi poolest on tegemist üpriski lõbusa mänguga.

Kõige viimaseks on jäetud selline mäng nagu Tanks!, mis on kahtlemata mõjutusi saanud omaaegsest NESi hitist nagu seda oli Battle City. Mängija kontrolli alla satub üks pisike tank, mis asetatakse mänguklotsidest ehitatud maailma ülesandega kõik ekraanil olevad vaenlased hävitada. Selle mängu puhul on võimalik kasutada ka Nunchuki, kuigi endal kogemus puudub. Peamiselt eelarvamuse tõttu, et D-padi kasutamine tangi liigutamiseks oleks väga ebamugav. Tavalist puldi kasutatakse sihtimiseks, lisaks veel A ja B nupp vastavalt pommide panemiseks ja tulistamiseks.

Kokkuvõtvalt pole tegemist just kõige geniaalsema mänguga, üksi mängides ammendab ta end suht ruttu (kuigi seltsis on tõenäoliselt lõbu pikemaks ajaks), aga kuna tuleb koos lisapuldiga, siis pole ka kõige hullem. Puldi kasutamine on hiljem kohe kindlasti selgem.

Lisateave »