Videomängude ajalugu #8 - Super Nintendo ja tema lapsed

Peale seda, kui Sega oli paar aastat oma 16 bitise konsooliga turgu enda käes hoidnud, otsustas Nintendo samuti järgmise sammu astuda ning niimoodi nägigi üheksakümnendate alguses üks populaarsematest konsoolidest ilmavalgust, sest võitlusesse sisenes Super Nintendo Entertainment System, ehk lühidalt SNES. Nii mitmedki inimesed peavad SNESi videomängude "kuldajastu" tippsaavutuseks. Tegemist oli nagu juba aru võis saada 16 bitise konsooliga, mis mitte ainult ei suutnud seljatada oma vastase Sega, vaid suutis püsida jätkuvalt konkurentsivõimeline, kui teised kompaniid siirdusid 32 bitiste masinate maailma.


Kuid SNESi panused mängumaailma ei lõppe sellega. Peale seda kui Sega laskis välja Sega CD lisaseadme Genesisele/Mega Drivele, oli ka Nintendol plaan omale sarnane lisaseade valmistada. Selleks lõi Nintendo käed kahe kompaniiga - Philips ja Sony. Kahjuks või õnneks, kuid mõlemad tehingud kukkusid läbi ning mõlemad kompaniid otsustasid pooleliolevad kontseptsioonid lõpuni viia ja väljastada oma konsooli. Philips, kes lisatehinguna sai kaasa ka kaks litsentsi Nintendo tegelastele, tuli välja konsooliga, mille nimeks Philips CD-i, Sony aga tuli turule masinaga mis peaks kõigile tuttav olema - Playstation. Seega, mida me võime sellest järedada? Kui poleks olnud Nintendot ei pruugiks olla ka Playstationit. Fakt, mis paljude fännipoiste kõrvade vahele ei taha mahtuda.


Philips Cd-i oli oma olemuselt tollane multimeediakeskus, mis mängis nii CDsid kui ka mänge. Kahjuks olid mängud liiga kehvad ning paljud peavad konsooli üheks halvimaks. Lisaks sellele avaldas Philips neli üpriski kurikuulsa mainega mängu - Mario Hotel, Link: The Faces of Evil, Zelda: The Wand of Gamelon ja Zelda's Adventure - tänu litsentsidele, mis Nintendo lepingu katkemisega neile lubas. Philips ebaõnnestus looma legendaarsetele tegelastele mänge, mis oleks olnud mängimistväärt ning ainuüksi need mängud kehastasid konsooli läbipõrumises suurt rolli.


Peale seda kui Sony Nintendolt 25% kõikidest Playstationi mängude ja konsoolide tuludest endale saada tahtis ning Nintendo hoopis Philipsi poole pöördus, otsustas Sony oma ideed isiklikku konsooli tarbeks kasutada. Üheksakümnendate keskpaigas ilmunud konsool omas tervelt 32 bitti ning toimis CD plaatidega. PS kogus kiirelt hoogu ning tõusis varsti üheks tuntuimaks konsooliks eales. Aastaid hiljem väljastati ka konsooli Slim versioon, mis seisnes enamjaolt siiski vaid kosmeetilises uuenduses.
1997. aasta teisel poolel tuli Sony välja uue puldikujundusega, milleks oli Dualshock ning mis omas ka võimalust mängida analoogkangidega, lisaks oli puldil olemas ka vibratsioon. SIISKI ei olnud tegu esimese omalaadsega, nagu paljud kipuvad arvama, sest Nintendo 64 sai vastava lisaseadme endale sama aasta kevadel...




SNES Wikipeedias
Playstation Wikipeedias
CD-i Wikipeedias
CD-i Blogi
Angry Video Game Nerd mängib Hotel Mariot
Angry Video Game Nerd mängib Zelda CD-i mänge, osa 1
Angry Video Game Nerd mängib Zelda CD-i mänge, osa 2