Enter the Matrix

Testitud platvorm: Xbox
Saadavus teistel platvormidel: PS2, Gamecube, PC


O Neo, Where Art Thou?

Enter the Matrix ei pruugi tänasel päeval millegi uudsega silma paista, kuid omal ajal oli ta vähemalt oma stooripoolega midagi erinevat ning paistis sellega tavaliste filmimängude seast välja. Mängu nimitegelaseks ei olnud The One, vaid puine Keanu heideti kõrvale ning keskenduti filmi seisukoha pealt kõrvalistematele tegelastele, kelleks oli kogu Logose meeskond. Ehk siis kapten Niobe, tema truu kõrvalpiloot ja kaardilugeja Ghost ning ninatargast operaator Sparks; kogu mäng ringleb ümber nende, keskendudes nende tegemistele ja andes üpriski palju lisainfot teise filmi juhtumistele. Olgem ausad, stoori on üks peamisi põhjusi, miks seda mängu mängida. Kui sulle meeldis Matrix, siis tõenäoliselt meeldib sulle ka see mäng. Aga et stoorist kõik välja saada, tuleb lisaks põhifilmile enne ära vaadata ka Animatrix. Või vähemalt ühte osa sellest, sest "Final Flight of the Osiris" on tõukelauaks esimese missiooni jaoks mängus.

Mängul on olemas ka hea replay value, sest nii Niobe kui ka Ghost on mõlemad mängitavad tegelased, kuid see ei tähendaks, et mõlemaga mängimine oleks täpselt üks ja seesama kogemus, oh ei. Kuigi ka seda juhtub (ning kohati isegi liiga palju) on mõlemil võimalus kogeda oma seiklust ning seista vastu oma probleemidele. Mõnikord on erinevused tohutud, mõnikord aga üpriski pisukesed; sellele vaatamata on kaks erinevat tegelast oma stooriliiniga tervitatav nähtus, mis teistkordsele mängimisele ainult lisapunkte annab. Samuti on mängu jaoks salvestatud tervelt mitme tunni jagu live action cut scene'e, taaskord andes filmi loole (mis minu arvates mängu oma kõrval isegi kahvatub) palju juurde. Lisaboonusena võib näha stseeni kus Monica Belluci ning Jada Pinkett Smithi huuled omavahel kohtuvad.



Kung-Fu in Slow Mo

Gameplay vastab täiesti tavalise kolmanda isiku actionmängu omale - sind asetatakse sinu poolt valitud tegelase saabastesse ning saadetakse missioonile, sealt hakkavad sündmused suhteliselt loogiliselt edasi arenema. Levelid on suhteliselt linaarsed, kuid juhul kui sellele vaatamata ära suudetakse eksida, aitab abivalmis nooleke sul õige tee leida. Igas tasemes tuleb kahjutuks teha terve hunnik turvamehi, politseinikke, libahunte ja vampiire (just nimelt), põigelda Agnetide ning teiste musti päikseprille kandvate kurjamite eest, lasta midagi õhku, päästa keegi või midagi muud sarnast. Lisaks tavalistele andmebaasist allalaetud karate liigutustele, on mängijale abiks ka terve hunnik relvi, millest mõnda on üpriski lõbus kasutada (nagu näiteks kopsudele hävitavalt mõjuv granaadiheitja), mõnda aga mitte nii lõbus; snaiprimissioonid valmistasid vähemalt minule pettumuse. Kõike seda saab teha Matrixis, mis tähendab suures koguses aegluupi. Või "Fookust", "bullet time'i igavamat väikevenda.

Lisaks kaklemisele ning tulistamisele on harva võimalus ka autorooli taha sattuda, vähemalt seda sel juhul kui mängija on otsustanud Niobe kasuks; vastasel juhul tuleb tal leppida auto kaitsmisega Ghosti näol, kes aknast välja ripub ning lõppematu automaaditulega politseinikke, Agente või Kaksikuid eemal hoiab. Kui väga igavaks läheb (ning seda võib ka juhtuda) võib õhku lasta ka kõik ülejäänud autod, kes vähegi teele ette jäävad. Endale ausaks jäädes tuleb tunnistada, et mängu kütkestavus langeb iga hetkega; algus on küll suhteliselt action-packed, aga mida lõpu poole asi liigub, seda igavamaks levelid muutuvad ning ainus asi, mida ees on oodata, ongi just need võrratud cut scene'd, mis mõnusat lugu edasi jutustavad (ning näitavad Sparksi, see mees on lahe). Eriti just mängu lõpupoole, kus on terve osa pühendatud Agentide eest ärajooksmisele ning Logose navigeerimisele/kaitsmisele, mis vaieldamatul on kõige antiklimaatilisem lõpulevel eales. Multiplayer puudub mängul täielikult, kuid kui kahekesti mängimise isu on kannatamatult suur, siis on võimalik koodi sisestamisel mängida kaklusmängu, kus tegelasteks on loomulikult nii mängus kui ka filmides nähtud tegelased. Punktipidamine tuleb siiski endal teha, sest raunde on lõpmatu hulk.



Grayer than gray

Graafika on...ülimalt keskpärane. Kõik on niivõrd hall ja pruun ja must ja roheline, et see hakkab lihtsalt silmadele. Levelid on enamjaolt igavad ning cut scene'd, mis ei ole live action, on lihtsalt koledad vaadata. Lisaks sellele on terve mängi igasuguseid graafikabuge täis, et õudne lausa. On selge, et selles osas oleks mäng kohe kõvasti rohkem täiustamist tahtnud ning et turule tuldi liiga vara. Muusika, kui seda on, on totaalselt unustatav ning muu audipool on täiesti tavaline, ehk teisiõnu igav.

Üleüldiselt võib öelda, et mängul oleks olnud tohutul potentsiaali, aga liigne kiirustamine tappis selle. Tulemuseks oli huvitava looga käkk, mis ei suuda millegi muuga silma paista ning jääb teiste keskpäraste halli massi filmimängudega suurest pildist kõrvale. Sellegipoolest ei ole tegu kohutava mänguga ning kui huvi Matrixi triloogia vastu on suur ning silmad graafika koleduse ära kannatavad, siis kaasakiskuv lugu väärib selle kahekordset läbimängimist. Ülejäänutele aga...noh, kui midagi paremat kätte ei satu, siis käib hädakorral see kah.