Omerta: City of Gangsters

"Omerta – City of Gangsters" on brauseripõhisest veebimängust välja kasvanud strateegiline simulatsioon 1930-ndate USA maffia igapäevaelust. Kasvuvalud on selgelt tuntavad, kuid kas sündinud on midagi uut või on lihtsalt tegu mitmete elementide ebamäärase kogumikuga?

"Omerta" nime kandis viimane osa Mario Puzo maffiatriloogias ("The Godfather" ja "The Sicilian"), mis anti välja aasta pärast autori surma. Olles mõjutanud lugematul hulgal filmiajalooliselt olulisi teoseid nagu Francis Ford Coppola "Ristiisa" triloogia ja andnud mitmetele mängudele näo, mida on hoolega kopeeritud juba aastaid, on loomulik, et maffiateemalised mängud ei kao kuhugi. Need võtavad küll teise kuju ja ei demonstreeri end enam kui otsesed adaptsioonid romaanidest ja filmidest, kuid gängsterite maailm on liiga ahvatlev, et lihtsalt kaduda.

Minu maffia ja muud gängsterid

"Omerta: City of Gangsters" põhineb 2003. aastal välja antud tekstipõhisel MMORPG-l "Omerta". Sellel veebibrauseripõhisel väidetavalt maailma suurimal maffiamängul on praegu üle 100 000 registreeritud kasutaja ja oli vaid aja küsimus, mil tekstipõhisest mängust arendatakse edasi PC-le ja konsoolidele mõeldud graafilist silmailu pakkuv gängsterisimulatsioon.

Sitsiiliast saabununa asud D`Angelo nimelise immigrandina täitma omamoodi Ameerika unelmat. Kui paljude teiste jaoks tähendab see rasket legaalset tööd, siis sinu kohuseks on kehtestada end kui uus võimukas maffiaboss. Keeluseaduse aegu olid kõik kohad täis illegaalse alkoholi müügikohti. Nii asudki värske kalana neid röövima ja saaki maha müüma, liikudes nii maffiaredelil aina kõrgemale, kuni oled sunnitud oma territooriumi nimel võitlema nii konkurentidega kui ka politseiga. Majandades oma sissetulekut läbi üle võetud äride kasvab nii rahavool kui ka vaenlaste hulk.

Iga tegelast on võimalik teatud tunnuste alustel arendada: julgus, tugevus ja näiteks relva eelistused. Kõik see tuleb väga kasuks sinu positsiooni kõigutama saabuvate gängsteritega võideldes. Käigupõhise võitluse puhul kehtivad samad reeglid, mis paljudel teistel: võimalus liikuda käikude kaupa, relvade ja tulejõu valik ning kaaslaste arvu suurendamine.

1930-ndate Atlantic City on ülaltvaates strateegilise mängu kohta isegi liiga kena. Öö ja päeva üsna kiire vaheldumine, pidevad vihmasajud ja randa jõudvad lained on ka lähemale kerides väga kenad. Asfalt tõmbub niiskeks ja isegi vihmapiiskade langemine on omaette vaatepilt.

Öö on kunst omaette. 1930-ndate USA masinate esivalgused ja majades järjest põlema süttivad tuled joonistavad väga selgelt välja tõenäolise toonase õhkkonna. Tänavad on rahvast täis ja alati on võimalus oma käsilaste liikumisi jälgida. Vastavalt missioonidele liiguvad nad jala või autoga. Nad ei ole maagiliselt kohe seal, kuhu neid suunad, vaid kõik saabuvad sinu majast ja jooksevad mööda tänavaid määratud sihtkohta. Kõik toimub reaalajas.

Mänguelamust rikastavad erinevad üllatavad detailid alates linnapildist ja lõpetades tegelaste välimusega. Kahjuks on liiga palju rõhutatud maailma ilu, mistõttu kannatab mängitavus üsna suure pingelõdvenduse ja huvi jätkusuutlikkuse vähenemise käes.

Kokkuvõte: Strateegia, majandamine ja käigupõhine võitlus on leidnud endale uue kodu maffias, kuid välimuse eelistamine sisule ja mitme mängumehaanika nõrkus kaotab ära selle tõuke, mis annaks mängule vajaliku suuruse, olulisuse ja tähtsuse.

Hinne: 3/5

Arvustus ilmus esmakordselt maikuu [digi]-is.