T00res ja au5 #1 - Mario & Wario

Kõrvalolev pilt iseloomustaks vast kõige paremini minu ettekujutust Mario ja Wario vastasseisust - Wario on oma kaua kadunud venna peale kade, sest tema ei läinud sünnitumajas valedesse kätesse ning ei pidanud elama vanematega, kes tema lutipudelisse viina lisasid (kuskohast mujalt see igaveseks ajaks punaseks mõistetud nina pärineb). Ta on vihane, ta tahab verd ning Mario kardab oma elu eest, enam mitte mõeldes sellele kuskohast ta uued püksid ostab, vaid sellele kas ta enam kunagi pükse saab üldse kanda.Ilmselgelt võite ette kujutada mu pettumust, kui ma avastasin et Wario on täielik tossike ning selle asemel, et oma viha läbi rusikate välja elada ning ringist võitjana lahkuda, otsustas ta et maksab Mariole kätte omal viisil...visates talle ämbri pähe, et too ei näeks kuhu ta astub. Pärast seda avastust olin ma natuke vihane ja pettunud ning läksin hingasin rõdul värsket õhku. Ma ei suitseta, kuid kui ma seda teeksin, oleks šokist ülesaamiseks kulunud vähemalt kolm rasvast kuuba sigarit. Pärast maharahunemist otsustasin mängule veel ühe võimaluse anda - võib olla olin olnud liiga rutakas, võib olla võtab Mario ennast kätte, kogub kõik oma julguse kokku ning läheb virutab Wariole selle koletu teo eest vastu hambaid. Seda aga ei juhtunud. Selle asemel töllerdas Mario edasi-tagasi, peas suur ämber, mille äravõtmiseks mehel endal mõistust ei jagunud - ju siis on aastatepikkune seente nosimine lõpuks ometi tunda andmas. Ämbri eemaldamiseks on vaja Mariol üles leida oma kõhnem, pikem ja hädisem vend Luigi, kelle saatuseks on olla alati teine viiul ning keda teatakse Seene Kuningriigis kui "seda tüüpi, kes aitas Mariol ämbrit peast ära võtta."
Viimaseks tilgaks karikasse oli aga fakt, et kogu mängu vältel ei astu sa kordagi ei Mario ega Wario saabastesse, vaid pead rahulduma sellega, et sinust saab kena, pisike, rõõmus, roosa, vastik, värdjas, tore haldjake, kelle kohuseks ning üllaks eesmärgiks on jälgida, et ämbrit peas kandev külahull leiaks ohutu tee oma algklasside haridusega venna juurde, kelle tööks on mahajäetud mõisates oma kulunud tolmuimejaga koristamas käia. Igatahes, ma elasin rolli sisse, mõtlesin barbiedest, ponidest ning suhkruvatist ja lõpuks langes mu testosteroonitase niivõrd madalale, et suutsin olla kõigest üle ning aitasin Mariol oma vennaga kohtuda. Ning kui ma olin teinud seda piisavalt mitu korda, sain ma Wariole haamriga pähe virutada. Mul tekkis naeratus näole ning äkitselt jõudsin ma koletule järeldusele - see mäng, mis oleks lubanud justkui palju enamat, kuid leppis ühe ämbris jobu ja roosas kleidis lendava naisega, hakkas mulle vähehaaval meeldima. Ma ei uskunud seda, seega tõusin ma püsti ning läksin akna juurde, et kontrollida. Jah, õues oli hakanud sadama tuld ja väävlit...