Mario Kart Wii

Ma ühekorraga nii armastan kui ka vihkan Mario Kart Wii'd kogu südamest. Armastan, kuna nii see mäng kui ka kogu seeria üldiselt on alati lõbus, värviline, rõõmus ning toob võitmise puhul naeratuse näole. Minu viha aga põhjustab üldiselt ainult üks element, mis muudab iga võidusõidu lihtlabaseks loteriiks. Ma räägin muidugi sellest kurikuulasast abivahendist -


MKW suurim tugevus ning külgetõmbenumber on tema vaimustavalt lõbus (ning samas kuratlikult frustreeriv) netipõhine mitmikmäng. Ühes võidusõidus saab osaleda kuni 12 inimest, kuid sellega ei kaasne õnneks mitte mingisuguseid tehnilisi häireid. Pilt on sama ilus nagu ta on üksikmängus ning kõik töötab sujuvalt. Juhtimissüsteeme on mitmeid - on võimalik kasutada mänguga kaasatulevat plastikrooli, mis kasutab ära küll Wii puldi liikumistundlikkust ja on üpriski lõbus niisama sõitmiseks, kuid tema suhteline ebatäpsus ei tule kasuks, kui on kavas mitmikmängu natukenegi tõsisemalt võtta. Samuti on võimalik kasutada Classic Controllerit, mis selle puudumise tõttu kahjuks proovimata jäi, kuid sellest pole hullu, sest valikuid on enam kui küllalt. Valikuteks lisanduvad veel vana hea Gamecube'i pult ning Wii enda puldi ja nunchuki kooslus. Mõlemad toimivad, ise valisin lõpuks siiski puldi ja nunchuki kombo, kuna puldi liikumistundlikkuse tõttu oli hüpete ajal trikkide (mis maandumisel annavad sekundi-paar lisakiirendust) sooritamine tunduvalt mugavam.


Hästi sõitmine on aga Mario Kardis teisejärguline, tähtis on endale parimad abivahendid skoorida ning teiste elu põrguks teha. Iga raja peale jagub mitu kohta, kus küsimärgikastide sees peituvad salapärased abivahendid, mis kas aitavad sinu kiirust kasvatada või teiste kiirust vähendada. Mõnikord siiski tekib tunne, et neid on liigagi palju, sest tihtilugu muutub sõitmine väga raskeks, sest iga paari sekundi tagant tabab sind kas äikesepilv, sind pritsitakse tinti täis, keegi sõidab sinust püssikuulina üle või lennutab sinu poole kas rohelise või punase kilpkonnakilbi. Kõige masendavamaks stsenaariumiks on tõenäoliselt esimesel kohal olles vaid mõned meetrid enne finišijoont kuulda sinise kilpkonnakilbi hoitausheli (mis kõlab läbi puldi minikõlari). Vastased on sinust mõni meeter maas, sa saad kilbiga pihta, loodad et suudad taastuda enne kui keegi su kandadele astub, enne seda aga suudad pihta saada veel mõne punase kilbiga ning lõpuks sõidetakse sinust lihtsalt üle ja sa lõpetad kuskil kümnenda koha piirimail. See on reaalne stsenaarium ning see suudab vihale ajada. Samas, kui sa oled spektrumi teises otsas, siis ei ole midagi lõbusamat kui esiotsa sõitjatele kaikaid kodaratesse visata ning kilpe teele saata.


Üksikmäng jääb selgelt tahaplaanile. Raskusaste on sõidu poolest pea olematu vaatamata valitud klassist (erinevad klassid annavad erinevaid sõidukeid - kardid, mootorrattad või mõlemad koos), ainsaks määravaks teguriks on juhuse poolt valitud abivahendid kas sinu poolt või vastu. Õnneks või kahjuks on üksikmäng sinu vastu palju heldem ning sul avaneb isegi võimalus korralikult sõita. Üksikmängus või ajasõidus võites avanevad uued autod, rajad ja tegelased, seega mingit motivatsiooni mängimiseks muidugi jagub, kuid kohustuslik ta ei ole. Loomulikult on võimalik mängida mitmikmängu ka ilma netiühenduseta, kui on piisavalt palju pulte, sõpru ning ruumi diivanil. Netis on aga veel lisaks tavalisele sõidule olemas ka eraldi areenivõitluse versioon, kus kaks meeskonda võistlevad teineteise vastu kas münte kogudes või vastaste õhupalle lõhkudes.


Mario Kart Wii pakub lõbu 32el erineval rajal, millest täpselt pooled on uued, pooled aga eelmistest MK seeria mängudest ületoodud rajad, seega peaks siit leiduma midagi igale maitsele. MKW on üdini lõbus netimäng, ainult ärge unustage enda Wii pultidele enne mängimist kummiümbrist ümber panna, sest tihti tuleb tahtmine seesama pult teleka poole lendama saata, justkui telekas oleks esimesel kohal olev sõitja ning pult sinine kilpkonnakilp.