Bioshock Infinite

Kuigi vastava mängu ilmumisest (ning ka sellest, mil ma selle läbi tegin) on parajalt aega juba möödas, püsib ta siiani värskena mu ajusoppides kui üks fenomenaalsematest mänguelamustest nii sel aastal kui ka läbi aegade. Olgu ära öeldud, et venitasin selle arvustuse kirjutamisega meelega, et teatud elemendid jõuaksid settida ning esialgne vasikavaimustus asenduks ratsionaalse mõtlemise ning roosad prillid kriitilise pilguga.

Bioshock Infinite on ühe kütkestavaima tulistamismängu seeria kolmas osa, mis viib tegevuse veealusest linnast pilvede vahele. On aasta 1912 ning mängu peategelase rolli täitev Booker DeWitt on tänu oma hasartmängusõltuvusele suutnud enda võla niivõrd suureks kasvatada, et nüüd on selle kustutamiseks ainult üks võimalus - minna lendavasse linna nimega Columbia ning üles leida (ja pärast ohutult New Yorki toimetada) Elizabethi nimeline tütarlaps. Aga nagu juba arvata võib, ei ole lihtsakoelisena tunduv ülesanne just kergete killast ning samuti ei ole kõik nii nagu esialgselt tunduda võib, seega kindlasti on garanteeritud päris põnevad 10-15 tundi neile, kes heast loost lugu peavad.

Mänguliselt on Bioshock Infinite kaldunud pisut liigselt tänapäeva tulistamismängude väljakujunenud standarditesse - korraga saab kaasas kanda ainult kahte relva ning olemas on ka "kilp," mis esialgsed löögid ja kuulid endasse imeb ning alles seejärel asutakse mängija elu kallale. Sellele vaatamata on mäng siiski lõbus, sest relvad  (kuigi osad on omavahel pisut sarnased) tunduvad parajalt "rasked" ning tulistamine on oma brutaalsuses üpriski lõbus tegevus. Nagu seeriale omaseks saanud on, hoiab mängija oma paremas käes relva ning vasakus käes erinevaid võimed, mida taevariigis tuntakse Vigorite nime all. Kontseptsioon ei ole muutunud, on olemas vanad tuttavad võimed, nagu elekter ja tuli, ning ka mõned uued ja huvitavad. Samuti on võimalus erinevaid võimeid omavahel kombineerida. Eelnevatel aastatel treileris reklaamitud taevarööbastel sõitmist saab harrastada ka lõppmängus, kuid tunduvalt vähematel kordadel kui arvata võiks ning see kogemus, kuigi lõbus, ei tundu niivõrd grandioosne kui ta võiks.

Pisut kahju oli seda mängu praeguse generatsiooni konsoolil mängida, seega parima visuaalse tulemuse saamiseks tuleks arvuti poole vaadata. Xboxi peal oli üldpilt ju tegelikult päris viisakas, ent kui lähemalt asju uurima hakata, siis päris tihti satub ette uksi, aknaid ja taimeid, mis näevad välja justkui nad oleks võetud eelmise generatsiooni mängude šabloonide kaustast ning lihtsalt siia asetatud. Lisaks sellele tegi kohe alguses pisut kurvaks see, et juba mõnekümne meetri pikkusel jalutuskäigul Columbia võrratult kaunitel tänavatel avaneb mängija ees karm vaatepilt - Columbias elab väga suures koguses mitmikke ning see rikub pisut illusiooni. Kui aga sellest suudab kõrvale vaadata, siis avaneb mängijate ees võrratu ja elus linn, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt paljastab oma tõelist palet ning mille hukku saab mängija ise pealt vaadata (ning selles muidugi ka kaasa lüüa). Helilisele poolele aga etteheiteid teha ei saa - mängu helirida on hingematvalt kena ning häälenäitlejad annavad enda parima, et tegelastele elu sisse puhuda.

Tegelikult saaks sellest mängust rääkida tundide kaupa, ent siis tuleks laskuda juba detailidesse, mis mängu loo avastamise ära rikuks ning see oleks juba kriminaalne tegevus. Bioshock Infinite on justkui tahumata teemant; tal on küll nurgelisi ebasümmeetrilisi külgi, ent oma olemuselt on ta siiski väga väärtuslik. Jääme huviga ootama aasta lõppu, kui taaskord igasuguseid auhindu jagatakse. Raske on ette kujutada, et see mäng inimestel niipea meelest läheb. Ning miks peakski? Meie poolt üks kindel vankumatu mängusoovitus!