Räägime nii nagu asjad on - Gears of War: Judgement ei ole tegelikult halb mäng. Ent reaalselt ei tähenda see siiski mitte midagi, sest kohe kindlasti ei ole ta ka hea mäng ning taaskord tõuseb päevakorda teema ookeanitaguste mänguarvustusi pakkuvate netiväljaannete usaldusväärsus, sest mingil moel pakkus IGN välja, et too viimane jässakate kosmosesõjardite tulistamismäng on väärt nii kõrget skoori, kui seda on 9,2 punkti. Tavakasutajad on aga asjast erineval arvamusel ning pea et kõik inimesed, kellega ma koos internetis mänginud olen, on öelnud et võrreldes seeria eelmiste mängudega, on tegemist taandarenguga. Ning see ei ole kellegi otsene tsitaat, vaid üpriski ilustatud ümbertõlgendus.
Mänguliselt on justkui kõik asjad paigas - olles eelnevalt Gears of Wari seeria mängudega kokku puutunud, ei ole ümberõppimist just eriti palju. Asju on tehtud pisut lihtsamaks ning jälle tuleb kasutada seda väsinud väljendit, et on kasutatud tööstuse väljakujunenud standardeid, ent siiski nii on. Ära on kaotatud d-padi kasutamine kolme erineva relva + ühe granaadi vahel valimine, vaid nüüd käib kahe erineva relva vahetamine Y-nupuga ning granaat on liigutatud üldse üles parema sõrme mugavasse lähedusse ülemise klahvi alla. Granaatide viskamine on seega siin mängus pisut mugavam ning pingelistes olukordades ei pea seda kusagilt eraldi otsima hakkama, vaid võib juba ühe nupuvajutusega olukorra lõhkekehaga enda kasuks pöörata. On olemas varjumine, tulistamine, vastaste pooleks saagimine ning muud seeria vanad ja tuttavad elemendid. Ning kõik need vanad elemendid toimivad. Aga milles siis probleem seisneb?
Samal ajal kui vanad elemendid toimivad, tutvustatakse ka uusi asju ning need....need eriti ei toimi. Üleüldse tundub mängu üldine ülesehitus kuidagi väga mage - mängijale antakse üks maailm, mis omakorda jagatud erinevateks sektsioonideks ning igas maailmas on üks sektsioon (tavaliselt viimane), kus tuleb rinda pista lainetega. Kujutage ette eelmise osa Horde moodi, ainult et nüüd on see sisse topitud üksikmängu. Idee iseenesest võiks ju hea olla, ent lõpptulemus on see, et asi muutub väga tüütuks väga kiiresti. Nende erinevate (laineid sisaldavate) sekstsioonide kvaliteet tundub ebaühtlane - nende läbimängimised koos sõpradega nägid välja nii, et osad nendest läbisime esimese korraga, ent mõnede puhul läks kena tunnike, enne kui end kogu sellest hullusest läbi närisime. Väiksem ebamugavus on ka see, et lained ei ole samasugused ning vaenlaste tüüp, hulk ja ilmumisajad varieeruvad, seega surma korral ei saa mingit plaani valmis teha, et kuidas teha ja kes kuhu läheb, sest kohale ilmuvad hoopis mingid teised tüübid hoopis mingitest teistest ustest. Tõsi, see varieerumine ei ole lõpmatu, vaid mustrid hakkavad peale paari lainet korduma, ent selleks hetkeks on juba eelnev kogemus ununenud ning närv ekraanil lokkavast kaosest juba niivõrd must, et vead on kiired tulema ja eelnevalt õpitu kiire ununema.
Aga kõige suurem viga kogu paketi juures on lugu. Oh, see lugu. Tema probleem on see, et teda pole. Kui võtta kõrvale näiteks ükskõik millise eelmise mängu loo ning seda siis võrrelda Jugdementi omaga, siis tundub see justkui oleks peale päris head ulmeromaani ette võtnud mingi arsti ootetoas vedeleva voldiku, mis tutvustab kopsupõletikku ning tema sümptomeid. Võib olla oli Jugdement juba eos kaotanud, sest Gears of Wari kolmas osa tõmbas kogu saagale üpriski sobiliku joone alla ning nüüd ei olnud teha muud kui et minna algusesse ja jutustada eellugu. Kuigi tegelikult oleks see isegi täiesti võimalik, siis siinkohal on vist kirjutajad kohe varakult alla andnud ning pannud kokku mingi kiire ja kohmaka tüki, kasutades ühte kõige kulunumat klišeed üldse - meie peategelased viiakse kohtu ette ning siis seletatakse, et kus ja mida ette võeti, et nüüd nende üle kohut mõistetakse. See aga elimineerib väga palju tegelaste omavahelist dialoogi mängu vältel, keskendutakse hoopis tuimale faktide etteladumisele.
Tegelastel puudub pea et igasugune iseloom, ekraan on täidetud lihtsalt nelja tühja kestaga, kes väga, väga harva ka omavahel mingit vestlust peavad. Isegi vaheklipid on üpriski tühjad. Eelkõige on see ilmselge mängu viimases maailmas, kus umbes neli-viis korda järjest näidatakse kuidas rühm vaikides uksest läbi läheb. Ma ei hakkagi väitma, et Gearsi seeria kunagi mingit shakespearilikku lugu omanud oleks, ent siiski oli eelnevates mängudes emotsioone, huumorit, pisaraid kiskuvaid elemente ning tegelased tundusid ehedad. Siin ei ole praktiliselt mitte midagi, lihtsalt neli inimest, kel on püssid, lähevad ja tulistavad koledaid elukaid. Loo nõrka kvaliteeti kõnetab valjult ka fakt, et kogu üksikmängu kampaania ajal näidati mängu põhipaha ainult paar korda ning temast räägiti niivõrd vähe, et kampaania finaal tundus kohutavalt igavana. Seda toetas ka kogu lõpukakluse kvaliteet, sest tavalisest raskema raskusastmega sai põhipahale ots peale tehtud ühe korraga ning seda üpriski kiirelt. Peale selle saavutamist puudusid igasugused emotsioonid, sest mängu lugu ei suutnud todasama vaenlast meile nö. korralikult müüa - samahästi oleks võinud tema asemel olla ükskõik milline muu tegelane ning mitte midagi ei oleks muutnud. Puudus igasugune eepilisus või emotsionaalsed sidemed, lihtsalt külm, kalkuleeritud sõjategevus. Isegi Call of Duty üksikmängu kampaaniates leiab rohkem emotsioone ning see on kahjuks Gears of Wari puhul halb näitaja.
Mis on aga veelgi hämmastavam, on fakt et lisaks Jugdementi põhikampaaniale, leiab kettalt veel ühe väiksema lisaosa alapealkirjaga Aftermath. Too lisapakett räägib sellest, mida Baird ja Cole tegid siis, kui Gears of War 3e ajal neid lisajõudude järgi saadeti. Ning tohoh imet, Aftermath on kõike seda mida Judgement ise ei suuda olla - lõbus, emotsionaalne, tegelased suhtlevad omavahel ning päris tihti pakutakse sellist tobedat, ent üsnagi muhedat huumorit. Lisaks sellele kohtab seal tegelasi, kes Judgementi kampaaniast tuttavad ning just selle pärast tekib illusioon, et Jugdementi üksikmängu kampaania eksisteerib ainult selleks, et olla sissejuhatus Aftermathile, sest kuigi eelnimetatud on mitu korda pikem kui Aftermath, siis sisu on viimases kuni kolm korda rohkem. Kui on vaja leida põhjusi, miks seeria kõige uuem mäng endale hankida, siis hetkeseisuga oleks see lühike, ent väga lõbus lisapakett üks kõige veenvam põhjus. Lisaks Aftermathile, võib kiidusõnu jagada ka visuaalse elemendi suunas. Nimelt on Judgement kogu seeria kõige ilusam mäng. Ära on unustatud põhimõte, mille kohaselt peaksid domineerima kõigest hallid, mustad, pruunid või kollased toonid ning terve mängu jooksul näeb ära kõik vikerkaare värvid ning maailmad on säravad ja kohati võiks öelda, et lausa hingematvalt ilusad.
Mitmikmäng, mis on seeria üks populaarsemaid aspekte, on siin pehmelt öeldes pettumustvalmistav. Kuigi eelnevalt pole olnud tegemist kindlasti mitte mingi strateegiamänguga, siis vähemalt pisut planeerimist ning ettevaatlikumat kulgemist nõudsid eelnevad mängud kohati küll. Siin on aga mäng muutunud natukene "arkaadilikumaks", ehk igasugune mõttetöö on jäänud tagaplaanile ning asendatud klassikalise "jookse ja tulista" skeemiga. Samuti on kadunud Beast ja Horde mängulaadid ning need on justkui kokku sulatatud ja uus vaimusünnitis kannab nime OverRun. Eelnimetatud mängulaad oli üpris rahuldav ning pakkus vahel päris pingelisi, ent lõbusaid olukordi. Tavalised mängulaadid aga (team deathmatch jms) tundusid keskpärased ning kuidagi ilmetud. Võib olla aitas sellele kaasa ka fakt, et enam ei olnud tiimide jaotus inimesed locustite vastu, vaid nüüd on lihtsalt punaste rüüdega COG sõdurid siniste rüüdega COG sõdurite vastu, kaotades sellega igasuguse eripära. Kaarte on mängus samuti häbiväärselt vähe - kokku on neid kaheksa, kuid sellega kaasneb asjaolu, et need kaheksa on tavalaadide ja OverRuni vahel ära jagatud, jättes mõlema mängulaadi jaoks ainult neli kaarti. Miinuspunkte veel selle eest, et tavalaadide kaardid ei ole eriti huvitavad ning vähemalt üks neist pakkus camperitele üsnagi hea võimaluse mehi kohe "sünnipunktist" maha võtta. Kel vähegi huvi, siis olge mureta - uued kaardid tulevad DLC pakkidena. Ning kui peale seda ikka veel liiga palju raha käes on, siis on mäng täis igasuguseid mikrimakseid võimaldavaid elemente, nagu tegelaste kostüümid või relvade camo. Olgu öeldud, et kuigi artikli autori meelest need hinnad selliste asjade jaoks meeletult kallid tundusid, siis kusagil ookeani taga teeb kassaaparaat sellegi poolest pidevalt "kõll!"
Kuigi Gears of War: Judgement on tehniliselt toimiv, väga ilusa väljanägemisega ning väga lõbusa lisapaketiga, ei ole tal siiski piisavalt palju pakkuda, et selle mängu ostmist soovitada saaks. Võib olla juhul, kui tegemist on tulihingelise Gearsi seeria fänniga või kui mäng kuskil väga soodsa hinnaga kättesaadav on, on selle ost ehk pisut õigustatud. Muudel juhtudel läheb aga Gears of War: Judgment ajalukku kui mäng, mis ei andnud seeriale mitte midagi juurde ning on vähemalt hetkel üks selle aasta suurim pettumus...
0 kommentaari:
Postita kommentaar