Dead Space 3

Minu suhe Dead Space'i nime kandva õudusmängude seeriaga on olnud enam kui keeruline. Esimene osa ilutseb mu mänguriiulis juba mitmendat aastat ning võin ausalt öelda, et see mäng mulle väga meeldib. Ometigi olen sellest läbinud praeguseks hetkeks kõigest kaks peatükki, sest minu närvid ei pidanud vastu USS Ishimura tühjade, pimedate, kitsaste koridorite pikaajalisele avastamisele ning kuigi soov mängida oli suur, siis sai minu virtuaalne kosmoseklaustrofoobia minust võitu. Seetõttu ootasin seda kõige uuemat, rohkem märulivõtmes olevat Dead Space'i kolmandat mängu üpriski pingsalt, sest see tundus justkui midagi, mis sobiks minusugusele argpüksile. Tõsi, interneti vahendusel võib leida nii mõnegi inimese, kelle väitel pole Dead Space kunagi õudusmäng olnud, ent sellegi poolest on seekord õhustik teistsugune.

Lugu jätkub sealt, kus ta enne pooleli jäi ning kui eelmised kaks osa lõpuni mängimata (nagu minu puhul), siis ei tasu meelt heita, sest lühikene algusvideo võtab kogu eelneva lühidalt kokku. Tõsi, välja jäetakse Isaac Clarke'i naissuhted, seega "kes kellega sebib" stsenaariumid võivad pisut võõrastavad tunduda. Samas pole see mitte midagi sellist, mis rikuks elamust ning mida ei saaks lahendada kiirelt internetis ringi sobrades. Nii palju kui ma tean ja mänginud ning lugenud olen, siis ei tundu lugu kunagi seeria põhipunkt olevat, pigem on alati panustatud korralikule mängitavusele ning ärevusttekitavale õhustikule. See ei ole muutunud, kuigi väikeseid mööndusi on tehtud, tänu juba eelpool mainitud märulivõtmele. Nimelt on seekord lisatud ka inimvaenlased, kes üritavad tulirelvade abil Isaac'i eluküünalt kustutada. Päris Gears of War'iks aga mäng ei muutu, seda eelkõige seetõttu, et varje tagant tulistamine toimib siin kõigest kükitades ning on kergelt ontlik ja kohmakas. Kuigi inimvaenlased mõjuvad kohati isegi värskendavalt, siis on hea tõdeda, et põhirõhk on siiski igatlaadi monstrumite vastu võitlemisel.

Koos uue mänguga tuuakse ka uued mänguväljakud - pool mängust leiab aset lumisel planeedil, kus pimedate ja kitsaste koridorite ventilatsiooniavad vahetatakse välja tihedast lumetormist välja kargavate elajatega. Kerge hirmuelement on selles olemas, ent samuti on olemas ka teatud vabastav piiritu tunne, mis aitas sellest eelnimetatud virtuaalsest klaustrofoobiast üle olla. Õnneks on uue seas ka natuke vana, sest esimesed peatükid leiavad aset tühjas kosmoses ja seal ekslevates elututes kosmoselaevades, kus neid koridore ikka jätkub. Vaatamata asukohast võivad tulevahetused ja võitlused tihtilugu üpriski pingelisteks muutuda, seega põnevust peaks jaguma igale maitsele. Kes aga üksi hakkama ei saa, see võib oma seiklustele sõbra kaasa kutsuda, sest nüüdsest on mängijatele võimaldatud koostöömäng üle interneti.

Veel enne kui mäng ilmuda jõudis, tekitas internetis palju pahakisa EA otsus mängu lisada (vabatahtlikud) mikromaksud, mis võimaldasid inimestel kiirelt varustuse tasemeid uuendada ning uusi relvi luua. Ometigi, nüüd kui asi väljas ja täielikult läbi on testitud, võib öelda et mitte kuidagi ei mõjuta need mikromaksud neid inimesi, kes raha välja köhima nõus ei ole, sest kõike seda on võimalik teha ka mängu niisama läbi mängides. Lisaks on kõik need DLC ja mikromaksu võimalused niivõrd hästi ära peidetud, et esimese korraga ei pruugi nende pakkumist tähelegi panna.

Välimus on mängul kena, võib olla ei ole minu silm piisavalt treenitud, kuid minu PS3 sai selle mängu jooksutamisega väga hästi hakkama. Eriti huvitavad on niinimetatud kosmosekõnnakud, kus Isaac lendab oma ülikonna rakettsaabaste abil erinevate kosmoselaevade vahel. Ning otse loomulikult on neid ümbritsev keskkond igasugust rämpsu täis. Miinusena tooks välja ehk selle, et vaenlaste mudelid võivad pikapeale korduma hakata ja seetõttu pisut igavana tunduda, eelkõige tuleb see väga hästi esile, kui Isaac saab ühte bossi näha mitte üks, ega ka mitte kas, vaid tervelt kolm korda. Audiovisuaalne pool on eeskujulik, alustades häälenäitlemisega, lõpetades meeleolu loova muusikaga ning erinevate helijuppidega, mis tähistavad vaenlaste lähedal pesitsemist, luues närvesöövaid hetki. Küll mitte sama pingelisi kui näiteks esinevas osas, ent siiski.

Mäng on hea, olgugi et pisut on selle õuduselemendiga koonerdatud, vähemalt võrreldes eelmiste osadega (mina ehmusin mitmes kohas päris korralikult sellegi poolest). Sellele vaatamata on mängitavus tasemel ning lõbufaktor on peaaegu otsast lõpuni täiesti olemas. Miks peaaegu? Sest keset mängu otsustab tulla üks suur ämblik ning olla jobu. Aga see on kõigest pisiasi, sest Dead Space 3 suudab pakkuda kõigile midagi ning õhtu lõpuks võisin vähemalt mina oma valikuga see mäng endale muretseda rahule jääda.