Ghost Rider

Mängisin: PS2
Saadaval ka: PSP, GBA


Ghost Rider on järjekordne lahe Marveli koomiksikangelane, kellest on vändatud film ning mis omakorda mänguversiooni sai. Kahjuks kaotas GR iga astmega paar pügalat oma laheduse skaalal - tsiteerides Gamespoti korrespondenti Alex Navarrot: "How in the heck do you make a game about a dude with a flaming skull for a head so incredibly boring?!?"


Tegemist on hack n' slashiga, mis võtab ohtralt mõjutusi God of War seerialt ning samuti räägitakse, et ka Devil May Cry'lt laenatakse nii mõndagi. Viimase puhul jääb kogemuse puudumise tõttu kahjuks kaasa rääkimata. Vaatamata aga laenamisele, suudab Ghost Rider siiski olla totaalselt monotoonne ning igav. Olles oma olemuselt veidike God of Wari sarnane ei oleks just vale loota mõnusat tasakaalu sujuva action ning tagasihoidliku puzzle elemendi vahel, kahjuks aga on asi sellest kaugel. Enamjaolt toimub asi nii, et mängija asetatakse suure platsi peale, ette visatakse käputäis vaenlasi ning peale seda, kui plats taaskord tühi on lastakse mängijal edeneda järgmise platsi peale. Ning niimoodi kuni hetkeni, mil mäng otsustab, et level on läbi saanud. Et asi liiga üheülbaliseks ei muutuks, visatakse siia-tänna vahepeale ka mõni mootorrattasõidu level, mis kahjuks on igavamad kui arvata võiks - kuigi sõidulevelid on täis vaenlasi ja hüppeid ja takistusi, siis kehvad kontrollid kahandavad lõbu. Bosslevelid olid samuti kõik naeruväärselt lihtsad ning kokkuvõttes tuli mänguaega neli tundi. Mannetu.


Graafika on oma aja kohta iganenud ning üleüldiselt igav. Vaenlasete concept art näeb välja paljutõotav, aga lõpptulemuseks on ikka koledad plönnid ja käkid, kelle alistamine võtab terve igaviku, seda juba kehva upgradei süsteemi tõttu. Sõidulevelite ajal on aga graafilise poole vigu eriti näha, sest terve ekraan on igasuguseid vilkuivaid asju täis, et edenemine on raskendatud ning checkpointidest taasalustamine on saamas vahepeal juba rutiinseks nähtuseks.

Lugu on olematu ning ausalt öelda suutsin ma peale mängu lõpetamist momentaalselt unustada, mis seal toimus. Need harvad cut scene'id mis aset leidsid olid koomiksistiilis edasi antud, kuid kahjuks ei pakkunud need mingit silmailu. Audiopool oli kohutav; cut scene'ide ajal tuli volüüm põhja keerata, aga juba järgmisel hetkel hakkas mäng möirgama, kui actioniks läks. Samuti olid näitlejad mannetud. Replay value...hmm, oleneb. Kui erinevate tegelaste kasutamine on piisav motivatsioon, siis küll. Ning alati on võimalik koodid peale lükata, mis aitavad vaenlaseid ainult ühe hoobiga lahata. Samuti on võimalik lukust lahti saada terve hunnik boonuseid, nagu filmid, koomiksid ja muud.

Kõigele vaatamata oli mul isegi õige pisut lõbus kui ma seda mängisin. Isegi kui asi väga rutiinne oli ning tihti ka ropendama pani, siis suutsin ma mingil tasandil seda mängu isegi nautida. Ütleme et see oli mu guilty pleasure. Aga sellegi poolest tuleb tõele näkku vaadata ning selle kohaselt oli tegemist üpriski kehva mänguga.

A demon with pointy nipples.