Wii Play

Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -


Wii Play on teoorias Wii mängude seeriasse (nagu Wii Sports, Wii Fit, Wii Music etc) kuuluv üheksat minimängu sisaldav Wii Remote-puldi treeningprogramm, mis ei paku just niivõrd palju lõbu, kui et õpetab kuidas Wii puldiga ikka tegelikult ümber käia. Muidugi, täiesti ilma fun-faktorita mäng ei ole, kuid sellegi poolest ammendab ta ennast suhteliselt ruttu. Ometigi on tegu üpris populaarse mänguga, sest kõigi aegade müügitulemuste edetabelis hoiab ta esikohta (teist, kui arvestada koos konsooliga müüdavad mängud, sel puhul varastab esikoha Wii Sports). Eks selle kasuks räägib muidugi ka fakt, et mängu müüakse koos puldiga, seega lisapulte otsivad inimesed eelistavad enamjuhul seda võimalust, kuna komplekt tavalisest ilma-mänguta-puldist vaid umbes saja krooni võrra kallim.


Nagu juba öeldud, koosneb Wii Play üheksast minimängust, kõiki neid on võimalik mängida nii üksi kui ka kahekesi (kahjuks kogemus puudub hetkel), samuti on võimalus kasutada ka Nunchucki, kuigi see pole otseselt vajalik, sest vastavat mängu saab mängida ka kasutades tavalise puldi D-padi. Mängud avanevad järjest st. et peale esimese mängu mängimist avaneb teine jne., samuti on võimalik heade soorituste eest saada medaleid, mis siiski mängule endale mingit mõju ei valda ning on rohkem iluasjadeks. Osad mängud kasutavad ka Mii tegelaskujusid. Graafika ei ole just Wii parimat külge esindav, samas ei ole sedalaadi mängude jaoks rohkem vajagi ning minimalistlik lahendus on nende jaoks piisav. Audiopool ei hiilga samuti millegi rohkema kui vaid vajalike helieffektidega ning mõninga muusikajupiga siin ja seal.


Esimeseks mänguks on lasketiir, mis vihjab mõnusalt Duck Hunt'ile, omaaegsele NESi klassikale. Kahjuks seda ainult vähestes kogustes, lisaks kohustuslikule kettavoorule, lendavad ekraanilt läbi ka juhuslikud pardid ning taamalt kostub koera haukumist. Lisaks nendele tuleb tabada ka õhupalle, märklaudasid, kukkuvaid purke ja tulnukalaevasid. Sihtimiseks kasutatakse pulti, tulistamiseks kas A või B nuppu.

Teisena on selline mäng nagu "Leia Mii", kus tuleb leida nii kaks või kolm sarnast Miid või siis mingeid muid asju. Kahtlemata kõige nõrgem mäng kogu kogumikus, lihtsalt point and click, point and click.

Kolmandas osas pannakse mängijale pinksireket pihku, kuid selle asemel et teleka ees aktiivselt käega vehkima hakata, tuleb pulti lihtsalt vasakult paremale liigutada ning sellega kogu asi piirnebki.

Järgmises mängus tuleb oma isikliku Miiga poseerima hakata ning tegemist on ühe parima mänguga. Kuigi idee on lihtne läheb mäng ise iga vooruga aina kiiremaks ja raskemaks ning tänu sellele on lõbu ka garanteeritud. Taaskord tuleb pulti kasutades õige märge leida, keerata-pöörata ja õige poosi valimiseks A või B nuppu vajutama.

Viiendaks pakutakse mängijale kerget ja lihtsat Laserhokit, mille eesmärgiks on saada pall vastase väravasse (duh!). Visuaalid on ägedalt ulmelised ja värvilised, aga kahjuks kannatab mäng kangete kontrollide all, mis tõttu on õigel ajal õiges kohas olemine natuke raske. Vastasel juhul oleks tegemist minu raudse lemmikuga sellelt plaadilt.


Peale laserhokit pannakse mängija kalamehe saabastesse. Pult esindab õnge, kalad ilmuvad tiiki ning püüdmine võib alati. Erinevad kalad annavad erinevaid punkte, lisaks on iga poole minuti tagant uus boonuskala, mille eest saab lisapunkte. Plusspunkte annavad ägedad visuaalid, miinust aga taaskord ebamugav puldisüsteem, mis tundub jälle kuidagi kangena.

Järgmiseks on piljard, mis minu meelest on kogu üks kõige igavam mäng (kui Mii otsimine välja arvata). Kontrollid on head, aga gameplay on igav. Piljard kuulub ikkagi reaalsesse ellu. Rohkem kommentaare selle kohta välja ei võlu.

Kaheksas mäng on kogu komplekti kõige omanäolisem mäng ning tegemist ühe lemmikuga. Nimelt tuleb ratsutada punktist A punkti B, ratsavahendiks aga seekord hoopiski lehm. Teepeal tuleb üle hüpata takistusest ning pikali lüüa hernehirmutisi. Kontrollid on enam-vähem paigas, lehma juhtimiseks tuleb pulti horisontaalselt käes hoida ning edasi tagasi ja külgedele kallutama, kuid kui liiga palju küljele vajuda, on raskusi trajektoori korrigeerimisega. Sellegi poolest on tegemist üpriski lõbusa mänguga.

Kõige viimaseks on jäetud selline mäng nagu Tanks!, mis on kahtlemata mõjutusi saanud omaaegsest NESi hitist nagu seda oli Battle City. Mängija kontrolli alla satub üks pisike tank, mis asetatakse mänguklotsidest ehitatud maailma ülesandega kõik ekraanil olevad vaenlased hävitada. Selle mängu puhul on võimalik kasutada ka Nunchuki, kuigi endal kogemus puudub. Peamiselt eelarvamuse tõttu, et D-padi kasutamine tangi liigutamiseks oleks väga ebamugav. Tavalist puldi kasutatakse sihtimiseks, lisaks veel A ja B nupp vastavalt pommide panemiseks ja tulistamiseks.

Kokkuvõtvalt pole tegemist just kõige geniaalsema mänguga, üksi mängides ammendab ta end suht ruttu (kuigi seltsis on tõenäoliselt lõbu pikemaks ajaks), aga kuna tuleb koos lisapuldiga, siis pole ka kõige hullem. Puldi kasutamine on hiljem kohe kindlasti selgem.