Chip 'N Dale: Rescue Rangers 2

Testitud platvorm: piraat 8-bit + kollane kassett
Saadavus teistel platvormidel: NES

Vahelduseks ajaloo ja muu jutu vahele ka üks mänguarvustus. Kahju, et neid siin üsna harva näeb (vihje kaasautoritele).

Kuna Miki Hiir ja Disney tegelased üldse olid minu lapsepõlves üsnagi olulisel kohal, siis pole ka ime, et vöötoravate Tiku ja Taku seiklustel põhinev videomäng mulle ette jäi. Muidugi pole tegemist nende tavaliste seiklustega, vaid nagu ka multifilm, mille põhjal mängud loodud on, on oravakesed asetatud hoopis omamoodi maailma, kus nendest on saanud detektiivid (omal ajal Disney poolt üsna popp liigutus, näiteks suudeti Mowgli sõber karu Baloo panna oma lennufirma etteotsa). Õnneks oli multifilm äge ning seda olid ka mõlemad mängud, kahjuks pole esimest enam kusagilt võtta, aga teine mäng on õnneks piisavalt hea, et kurbust leevendada.

Tegemist on suurepärase side-scroller platvormeriga ning pole ka ime, sest asja kallale on asunud Capcom, kes omal ajal vastutas enamuste Disney mängude väljalaskmise eest (näitena võib siia tuua suurepärase Duck Talesi). Ning ka mitte-Disney mängud olid vägagi head, alustades Mega Maniga NESil, lõpetades selliste klassikutega nagu Street Fighter ja Resident Evil.
Graafikaon 8bitine klassika, etteheited puuduvad, on olemas selline multikalik õhkkond, koos kõikide tuttavate peategelastega ning humoorikate pahadega. Ka taustad näevad head välja, oma gigantsel moel. Muusika on täiesti arvestataval tasemel, kuid mitte kõige meeldejäävam. Heliefektid on eristatavad ning samuti head.

Lugu on taaskord lihtne, eelmises mängus kinni pandud peapaha Fatcat põgeneb vanglast ning Tiku ja Taku peavad nüüd taaskord tema pahad plaanid avalikuks tegema ja ta taaskord trellide taha pistma. Gameplay on juba omaette teema, sest tänu suurepärastele kontrollidele on mängimine vägagi nauditav tegevus. Mängija kontrollib kas Tikut või Takut (kaks mängijat saavad missioone korraga läbida, kasutades partnerit kasvõi relvana), eesmärgiga jõuda side-scolleritele kohaselt vasakust ekraaniservast paremasse. Tee peal tuleb koguda medaleid ning samal ajal elimineerida vastaseid, kasutades selle jaoks igal pool vedelevaid kaste. Kaste saab visata nii ülesse, alla, vasakule, paremale, kui ka ülesse 45 kraadise nurga all, samuti ka kükakil olles. Kõik see tuleb kasuks, kuna vaenlasi on palju ja mitut sorti.

Kuna minu piraatkoopia oli jaapanikeelne, jäi vaheekraanide ajal jutustatud dialoogid mulle kättesaamatuks, niivõrd palju jõudsin täheldada, et mingil hetkel saab teha oma tegelase jutus valikuid, kuigi kas see ka mängule mingit efekti annab, jääb teadmata. Sellegi poolest suudan selles kahelda. Mäng on jagatud mitmeks erinevaks maailmaks, mis koosneb umbes 2-5 levelist, keskmine võib kõikuda. Päris täpne number on hetkel meelest läinud ning ühtegi infoallikat ette ei jäänud, et kindlaks teha. Siiski oskan öelda, et muster tundub ebaühtlane. Levelite vahepeale jäävad ka boonus-staadiumid, kus on võimalik lisaelusid võita.

Iga maailma lõpus tuleb kakelda peapahaga ning siin avaldab ennast mängu suurim ning seni ainuke viga - ta on liiga kerge. Peapahade rünnakumustri meeldejätmine võtab aega sekundeid ning seejärel on võit peaaegu et taskus, ainus põhjus kaotamiseks on tõsine "sakkimine" videomängudes (selle mängu puhul tuleks häbi tunda kui ekraanile ilmub Game Over screen). Ainult viimane peapaha võtab natuke rohkem aega, kuid seda seetõttu et oma rünnakuid tuleb väga täpselt ajastada. Sellele vaatamata on tegemist lausa klassikalise mänguga, mida võimaluse korral ei tohiks endast mööda lasta.