Tomb Raider

 
Ma pean nüüd siinkohal tegema kohe ühe ülestunnistuse. Nimelt ei ole ma mitte kunagi varem mitte ühtegi Tomb Raideri mängu lõpuni mänginud. Tõsi, olen nendega kokku puutunud küll ja küll, üritanud sisse elada nii PS1, Dreamcasti kui ka Nintendo Wii peal, ent alati on kas aeg takistuseks saanud või siis on olnud tegemist niivõrd halva mänguga, et ei ole olnud mingit tahtmist edasi mängida (siinkohal väljahõige just Dreamcastil mängitud Tomb Raider Chronicle'i ja tema kohutavate kontrollide suunas!). Õnneks on see viimasena nimetatud element pigem erand kui et reegel, ent sellegi poolest pole lõputiitreid vastava seeria mängudel minu silmad näinud. Seda kuni selle hetkeni, mil mängumasinas pöörles see kõige uuem Tomb Raider, mille mängisin otsast lõpuni suure õhinaga läbi, sest tegemist oli ühe väga hea mänguga, mis võib isegi aasta lõpus tagasi mõeldes head ja soojad tunded tekitada.

Mäng viib meid tagasi täiesti algusesse, näidates meile seeria peategelase Lara Crofti saamislugu. Lara on noor arheoloog, kes oma esimese ekspeditsiooni käigus üritab leida müstilist Yamatai saart, mis kunagi oli koduks "Päikesekuningannale" Himikole. Oma otsingute käigus jääb aga Lara ning tema meeskond laevaga tormi kätte, mille tulemusena leiavad nad ennast ühelt tundmatult saarelt merehädaliste rollis. Üritades leida võimalusi kuidas saarelt minema pääseda, satub Lara aga üpriski müstiliste sündmuste keerisesse. Lühidalt võib veel öelda, et kuigi mängu kandev lugu ei ole midagi hingematvat või vapustavat, siis pettuma ei pea, sest lool on piisavalt palju müstika varjundit, et mängija huvi hoida. Loo tagataustaks jagatakse infot kogutavate päevikute näol, mille otsimine on seda väärt, sest taustainfo on kohati isegi põnevam kui põhilugu ise. Lisapunkte ka selle eest, et Lara Croft ise on vägagi sümpaatne tegelane ning tema (ning teiste tegelaste) arengut on tore jälgida.

Internetis on tavaliselt kombeks, et kui ilmumas on mingi armastatud seeria uusversioon, siis esimese asjana asutakse kaitsepositsioonidele, väites et vanad osad on niivõrd head ning kuidas mängutööstus on ikka niivõrd halb ja ideedelage, pumbates oma raugematust tehasest välja ainult ühesuguseid (tihtilugu varje taha peitumist nõudvaid) tulistamismänge.Tõsi, ka seekord on tegemist kolmanda isiku vaates tulistamismänguga, kus tulevahetusest eluga lahkumine nõuab vahel kuulide eest peitumist, ent see kõik on niivõrd sujuvalt lahendatud, et hädaldamiseks pole erilist põhjust. Tasemete avatus lubab mängijal oma mängustiili ka valida ning on avanenud võimalus vaenlastele püssid paukudes otse peale joosta või siis salaja hiilides võimalikult palju vastaseid varjudes vaikselt maha võtta, et enda elu lihtsamaks teha. Siiski, puhtalt hiilides seda mängu läbi ei tee ning püss tuleb varem või hiljem käiku lasta. Varjete taha peitumine toimub automaatselt, isiklikult nautisin seda varianti rohkem kui traditsioonilist "vajuta nuppu, et varje külge kleepuda" varianti, mis mõnikord närvi mustaks võib ajada, kui süsteem kehvalt kokku pandud on (vihje: "aidake-mind-siit-seina-külljest-lahti" sündroom). Relvi on neli - püstol, automaat, pumpüss ning viimase aja mängudega populaarseks saanud vibu. Viimasena nimetatu sai vähemalt minu käes kõige rohkem kasutust, sest lisaks sellele et ta on vaikne ning vajalik ka teatud piirkondadeni jõudmiseks, on teda tohutult lihtne ning lõbus kasutada.

Vanade mängude tulihingeliste austajate kõige suuremaks probleemiks oli kartus, et seeria üks firmamärke - mõistatuste lahendamine - särab oma eemalolekuga, jättes mängumaailmale kõigest ajuvaba tulistamise. Nagu eelnevalt juba mainitud, siis kindlasti nii ei ole, tänu võimalusele sündmustele mitmel erineval viisil läheneda. Samuti on siia-sinna ära peidetud paras ports mõistatuste lahendamist ning kaartidele ära peidetud valikulised salakalmud on just ainult selle peale üles ehitatud, seega kõigile pakutakse midagi.Tänu sellele on kogu üksikmängu osa mitmekülgne ning samas väga ühtlase (kõrge) kvaliteediga). Tomb Raiderile on külge poogitud ka mitmikmäng ning täpselt seda ta ka on - külge poogitud. Kuigi üldiselt toimib kõik mängumehaanika täpselt sama sujuval kujul kui üksikmängus, ei oska tuua ühtegi põhjust miks keegi seda mängu kuude kaupa internetis mängima peaks. Natuke seda lõbu jätkub, kuid see õige fookus seisneb ikkagi fantastilises üksikmängus.

Aga kas millegi üle siis üldse kurta saab? Natuke ikka. Nimelt on kaamera (mis muidu toimib laitmatult) kohati selline veidike ujuv või kõikuv, ning selle (ja ohtra motion bluri) tulemusena hakkas isegi minul (kel sellist probleem reeglina ei esine) pea kergelt ringi käima. Õnneks sellega harjus kiirelt ning kui probleemi peale mitte mõelda, siis see ka kadus. Samuti saaks pisut norida ka graafika kallal. Kuigi üldpildis ilus on ilmselge, et vanast rauast üritatakse viimast võtta ning siin-seal tundub pilt olevat pisut tahumatu. Õnneks see tasakaalustatakse suurepärase audiopoolega, alustades hea muusikalise taustaga ning lõpetades väga loomutruu häälenäitlemisega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et need 10-15 tundi, mis selle mängu seltsis mööduvad on igati seda väärt. Mängumaania poolt üks vägagi kindel soovitus!