Metro 2033

Metro 2033 on 4A Gamesi arendatud postapokalüptiline survival horror FPS, mis põhineb Dimitry Glukhovsky samanimelisel romaanil. Lugu, mis leiab aset alternatiivse ajalooga Moskvas, on rõhutatult trööstitu ja kõheda atmosfääriga, vaheldusrikas nii tegelaste kui ka vastaste poolest ning kui ka sisu kommenteerida, siis sellegi arendus on piisavalt põnev ja mitmetahuline, et esimesel mängimiskorral lausa mitmeks ja mitmeks tunniks arvutiekraani ette tarduda. Metro 2033 ei ole tavaline first-person shooter, mis peaks mängijaid stimuleerima ainuüksi tulevahetuse rohkuse ja erinevate vastastega. Seekord laskuvad tootjad sarnaselt oma mõttelisele eelkäijale S.T.A.L.K.E.R pingelise ellujäämisstrateegia tasandile. Rõõm on tõdeda, et ka lugu on väga tähtsal kohal. Siin ja seal kipub see küll hajuma, aga üleüldiselt on sisu mängija truuks kaaslaseks ja pakub mõtteainet nagu üks korralik postapokalüptiline filmgi. Iseasi, kas Metro 2033-st saaks üldse virguda asjalik film. Usun, et kui selle kallale asuksid venelased, ukrainlased ja teised tootjad Ida-Euroopa riikidest, siis ei oleks peaaegu et ainult metroos aset leidvat ulmedraamat üldsegi piinlik vaadata.

Metro 2033 viib meid aastasse 2033. 20 aastat on möödunud laiaulatuslikust tuumasõjast. Metsik pommirahe tabas ka Moskvat. Kartes pommirünnakut ja sellest tulenevat kiiritust pagesid tuhanded inimesed Moskva hiiglasliku metroosüsteemi sügavikku. Seal alustati uue eluga: väikesed tihedalt asustatud, tugevalt piiratud ja pideva valvega linnad, mis pakuvad ulualust, kõhutäit ja kaitset. Keset pilkast ja niisket pimedust sündis metrooühiskond, mille keskel virgusid ka radikaalsed liikumised: natsid ja kommunistid. Nemad pole aga tavalise linnarahva peamine probleem. Metroo pimedates tunnelites luusivad lisaks metsikutele bandiitidele ringi ka metroosse tunginud kiirituse mõjul muteerunud ülimalt verejanulised elukad, kes on metroorahvale alaliseks ja tegelikult ka peamiseks probleemiks. Metro 2033 peategelaseks on kogu oma elu metroos veetnud 20 aastane Artyom, kes olude sunnil peab oma kodulinna päästmise nimel rändama mööda metroo pimedaid ja senitundmatuid tunneleid, et jõuda suurimasse ja kaitstumasse metroolinna Polis, kus oleks võimalik surmaohus virelevale kodulinnale kaitset rakendada. Tunnelid on rõsked, pimedad, täis tuntud ja tundmatuid olendeid nii inimeste kui ka mutantide leerist ning Artyom peab selle kõik läbima, et päästa nii iseennast kui ka oma armastatud kodu mutantidest veelgi ohtlikuma vaenlase eest.

Kui nüüd taas mängu loosse, füüsikasse ja mehaanikasse siseneda, siis Metro 2033 funktsioneerib FPS-i ja survival horrori vahepeal. Taktikaline sõdimine on muudetud realistlikumaks, mis tagab ka mõnetise keerulisuse, kui mängija pole harjunud peale päästiku vajutamise millegi muu peale mõtlema. Nimelt just seda Metro 2033 peale surubki.

Metro 2033 on jaotatud kolmeks osaks:

Metroo ehk pimedad, rõsked mutantidest tulvil tunnelid

Linnad ehk rahvast tulvil pideva relvastatud valve all linnakud

Maapind ehk radioaktiivne ja gaasimaski nõudev tuumatalve all ägav varemetes Moskva

Kõigile kolmele tasandile on võimalik jõuda võrdses koguses. Metroosisene sagimine on aga niivõrd mõjusa atmosfääri ja krõbeda survival horrori hõnguga, et vähemalt esimeste tundide jooksul ei tohiks kordagi tekkida tahtmist metroo tunnelitest kaugemale näha. Linnadesse jõudmine on aga peaaegu, et nagu omaette sündmus, sest kui nüüd mõtlema hakata, siis linnarahva sekka jõutakse vaid mõnel kriitilisel momendil. See tõsiasi muudab linnades asuvate turgude väärtuse veelgi kõrgemaks, sest kui kuulid omadega lõpuni jõudnud, siis pole tõesti mitte midagi teha. Half-Lifelik kang või mõni muu tugeva hoobiga malakas puudub. Nii et kui kuulid on otsas, siis jääb mängijale ainult pumppüssi pära, mis osutuski kogu mängu jooksul ainsaks tulirelvaks, mida vastaste vastu kasutada. Maapinnale jõudmine on samasugune eriline sündmus nagu metroolinnakusse siseneminegi. Alaline surma hingus lendlemas üle üdini halliks kõrbenud Moskva varemete ja vähemalt kahte sorti mutante luuramas oma ohvreid.

Mäng alustabki kohe uue ja veelgi surmava ohu tutvustamisega. Eliitsõdur Hunter teatab Artyomile, et nende kodulinnakut ähvardavad tumedad jõud, mida nimetatakse lihtsalt The Dark Ones. Hunter on just naasnud luureretkelt ja suundub kohe järgmisele. Ta annab Artyomile ülesandeks suunduda Polise jaama ja sealsele nn. metroo kõrgemale jõule oma kodulinna täbarast olukorrast teada anda, et need siis omapoolset tuge jagaksid. Nii algab mängija rännak mööda kõhedaid metrootunneleid. Artyom jõuab oma teekonna jooksul mitmesse linna, kus ta tutvub ootamatute liitlastega ja vahel isegi aitab vajaduse korral hädaohus virelevaid ja minimaalseks kahanenud linnakuid. Ühesõnaga, Artyomi/mängija teekond läbi mängu pakutavate eri linnade, tunnelite, inimeste, monstrumite, vastasleeride, keskkondade, sõjatandrite, mitme eriilmeliselt lähenevate sisuliinide ja teemade ning kunstiliselt väga tugevalt välja joonistatud maailma on otsekui filmist välja kukkunud. Erinevate sisuliinide ja rõhutatult oluliste teemade olemasolu annab tunnistust suurest vaevast ühele mängule haakida külge paeluv lugu ja otsusekindlusest mitte langeda tava shooteri standardse tasemeni. Kui tavaliselt on mängija kontrollitav tegelane täiesti sõnatu, siis Metro 2033 jagab Artyomi kurblikke mõtteid laadimishetkedel, mille saatjaks on aga melanhoolne muusikapala, mis vähemalt siinkirjutajale kauaks meelde jäi.

Metro 2033 üllatab graafikamootoriga nagu seda tegi ka S.T.A.L.K.E.R. Mängija suhtlemine metroomaailma kui füüsilise keskkonnaga jääb suhteliselt kuivaks, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ei tekkinud läbitud tundide ajal selle järgi ka mitte mingisugust igatsust. Aspekt, mis muudab Metro 2033 kurvalt stiilseks ja õudustäratavaks postapokalüptiliseks mänguelamuseks on loomulikult metroo, mis ongi mängu tegelikuks peategelaseks. Mutantrottide kriiskamised pimeduse hambutut kõri meenutavas tunnelis on meelierutavalt kutsuv ja sedalaadi põnevust jagub tundideks. Tunnelite purustatud seinad, õhuniiskusest tekkinud udu ja vrakid möödanikku vajunud sündmustest on kõnekad ja kunstilisest aspektist äärmiselt meeleolukad. Ka iseseisev lugu aitab lahti mõtestada Moskva metroo keerulist, valurikast ja eluohtlikku minevikku ja olevikku, kus meie kangelane Artyom hämaras valguses liigub. Kõike seda saadab ka kõrvu paitav helimaastik ja siinkohal ei mõtle ma ainult soundtrack`i, vaid pigem helikujundust. Metroos liikudes on heli inimese parim sõber, sest tegelikult miski muu selles kõledas paigas sind ootava ohu eest ei hoiata. Lisaks mutantidele ohustavad mängijat ka bandiidid, kes on end metroo eri paikadesse mugavasti sisse seadnud.

Nende lohutustpakkuvat tuleaset ja moraalitõstvaid dialooge on isegi üpriski huvitav kõrvalt jälgida enne kui sa neile kuulirahe peale saadad. Hoopis teine lugu on natside ja kommunistide leeridega. Kord jõuad ühe ja siis jõuad teise poole sõjatandrile. Ühed hullud mõlemad. Kõikjal kumab läbi mõlemale režiimile iseloomulikke jooni, kui oled otse nende tegemiste keskele sattunud. Üheks mängu kõrghetkeks oligi kahe sõdiva leeri vahelt läbi hiilimine. Abiks nii night vision goggles kui ka summutiga varustatud püstolid. Mõnes sarnases episoodis panustataksegi pimeduses luusimisele ja vaenlasele selja tagant ligihiilimisele, kuid seda elamust tirib jõudsalt alla fakt, et inimvaenlased on liiga äkilised ja luuramisele mitte alluvad. See muudab kogu varjamise taktika mõttetuks, kuigi nii mõnelgi juhul on õnneks võimalik vaenlane maha nottida nii, et pidev pimeduses varjumine end ära tasuks ja pettumust ei ole ega tule. Lisaks tunnelitele, elavatele linnakutele ja pimedas luuramisele õnnestub mängijal päris mitmel korral jõuda pommirahes laastatud Moskva tänavatele. See omakorda nõuab gaasimaskide olemasolu ja neid on alati vähe. Nii, et kui hallikastumedas ja üdini elutus linnas liiga kaua ringi jalutada võivad gaasimaski filtrid otsa saada just siis, kui päästev sissekäik otse sinu nina all seisab. Gaasimaskiga kaasneb jällegi üks Metro 2033-le omane unikaalne omadus.

Nimelt gaasimask saab vaenlastega võideldes kergesti viga ja kui kate puruneb on mürgise õhu käes lämbumine lihtsamast lihtsam. Ainsaks pääseteeks on leida uus gaasimask, aga õnnetuseks ei leidu neid just palju. Seega tuleb hoida nii filtreid kui ka maski ennast. Liikudes läbi Moskva jäise tuule ja külmunud pinna tekivad kasutuses oleva filtri tõttu maski vaateavale jäine kiht, mis filtri lõppstaadiumis aina süveneb. See segab küll vaatevälja, aga pakub hindamatut võimalust astuda mööda realistlikkust taotlevat jäist maailma, kus iga vale samm toob kaasa lämbumissurma. Samal ajal asetseb randmel ka kell, mis näitab hapnikukulu. See on hindamatuks kaaslaseks, kui filtreid on lihtsalt liiga vähe. Pimedates tunnelites on mängija ainsaks kaaslaseks taskulamp, mida peab aegaajalt pisikese generaatoriga pumpama, et valgus taas erksaks muutuks. Sellised omadused annavad mänguelamusele ja mängija ellujäämissoovile väga palju energiat juurde ja ei lase tegevusel igavaks minna.

Relvad satuvad kätte nii kuidas juhtub. Seal, kus on vaenlasi on ka relvi. Kuid siinkohal kerkib esile kaval konks. Mitte just kõik relvad, mida langenud metrooelanikud on endast maha jätnud, pole sulle kui pidevalt edasirühkivale ja mitte kunagi tagasivaatavale mängijale kasulikud. Sa alustad Artyomi kodulinnas ja sulle antakse ka korralikult aega, et tutvuda nii selle asukate kui ka linna endaga. Sa oled üks osa selle elanikest ja niimoodi võetakse sind ka vastu. Enne linnast lahkumist antakse kaasa püstol, kiirelt ülekuumenev ja veidi ka ebatäpne sub machine gun, hulga padruneid ning samuti ka üks tagasihoidlik nuga. Vajaduse korral võib neid samu relvi kasutada kogu mängu lõpuni, kuigi see pole eriti mõttekas, kui sinu ette laotakse mitmeid täpsemaid ja stiilse välimusega kodukootud relvi.

Siinkohal olekski paslik mainida, et üleskorjatavate relvade jõud on kohati isegi väga varieeruv ja teinekord võibki juhtuda nii, et vahetad pool mängu sinu kasutuses olnud truu relva hoopis erinevama, aga pealtnäha võimsama vastu ning hiljem mutantidega sõdides ilmneb, et värskelt omistatud relvahakatis pole kiiret reaktsiooni nõudvates olukordades suurt midagi väärt. Muidugi on võimalik rakendada ka universaalne kõigi mängijate poolt palavalt armastatud Kalašnikov. Mis Moskva metroo see oleks, kui selles Kalašnikovi ei leiduks? Relvade suhtes pakutakse ka taustalugu, mis hõlmab ka kullast kallimaid kuule. Nimelt kogu metroosisene relvastus pärineb endiselt sõjaväelt või siis nendelt vähestelt, kes metroosse jõudsid. Puuduse korral hakati aga relvi ise tootma. Artyom astub ühest sellisest tootmisjaamast isegi korra läbi, aga mitte eriti positiivsete tulemustega. Kuulidega on hoopis teine lugu. Üks osa neist, mis on tavaringluses ja igal pool saadaval on metroos valmistatud kuulid, aga teine on vana maailma sõjaväerelvastuse kuulid, mida tapmiseks kasutatakse äärmiselt harva, sest neid kuldsetel kuulidel on metroorahva seas raha väärtus. Nendega ostad endale kuule ja relvi ning seega võib end päris sandisti tunda kui mõningatel hädajuhtudel raha püstolitorust mutantrotile näkku lased. Nendel on küll tugevam jõud, kuid vähemalt mängu esimeses pooles tasub neid hoida kuni relvaturule jõuad, aga turule satub mängija üldse väga harva ning seega tasub korralik relvalaadung endale enneaegselt selga tõmmata, sest ega kuuliraha eest midagi muud teha ei saagi.

Mainimist väärib ka realistlikkus relvade käsitlemisel. Automaatset laadimist praktiliselt ei ole. Seega, kogu vastutus on mängija kätes. Relvadel on kindlad omadused, mida on võimalik enda tarbeks ära kasutada. Õhkpumprelvi palju just ei ole, aga need vähesed kättesaadavad on parajalt reeturlikud, kui neid valesti kasutada. Pidev pumpamine nõuab tähelepanu ja kui see pisiasi unustada, siis on nendest relvadest sama palju kasu kui hordide viisi pealetungivate elukate eest ära jooksmine. Vastastega võitlemisel püüab Metro 2033 pakkuda võimalikult palju varieeruvust ja suures osas on tootjatel tõesti õnnestunud pakkuda alati meeldivat vaheldust.

Vastased jaguvad kahte leeri: inimesed ja mutandid. Inimvastasteks on bandiidid, natsid ja kommunistid. Inimvastaste juures torkab silma nende järelandmatu vastasseis. Kui sind on korra märgatud, siis ega nad enne maha ei rahune, kui nad sulle kuuli kerre lasevad. Ainukeseks probleemiks on inimvastaste idiootlik rünnakustrateegia, mis mõjub väga frustreerivalt ja naeruväärselt. Nimelt, peale nende järelandmatu plusspoole on neil ka ränk miinuspool: nad ei oska sinuga võidelda. Peale selle, et nad sulle lihtsalt ette jalutavad ja sinu kõrval varjuda püüavad, ei taipa nad ka taktikast suurt midagi. Nad lihtsalt seisavad plangu taga ja aegaajalt tõusevd püsti, et sind tulistada. Eks nii on see vastaste kõmmutamine juba aastaid kestnud, aga seekord tegelevad vastased kõige muuga kui sinu tabamisega. Kõigepeale joostakse laiali, istutakse arulagedasse kohta varju ja kõmmutatakse mängija oletatavat asukohta. Olgugi, et sa oled juba ammuilma edasi liikunud, on inimvastaseid kuidagi masendav vaadata. See hakkab vaikselt varjutama mängu üdini õnnestunud atmosfääri, kunstilist taset ja kujundust.

Mutantide leeris leidub erinevaid vastaseid hulganisti. Alates lendavatest sisalikest kuni pimedas hiilgavate silmapaaridega humonoidsete elukateni. Kõige sagedamini seisad silmitsi rottidega. Mitte pisikeste närilistega, vaid paari meetri pikkuste suurtes hordides liikuvate monstrumitega, keda on küll lihtne tappa, aga kui nende arvukus tõuseb, siis muutub relva pidev laadimine ja kuulide vähesuse jälgimine omaette kunstiks. Mutandid pakuvad vaheldust ja samuti ka parajas koguses õudust. Iga uue olendi tulek on ette valmistatud tundmatu keskkonna ja muusikaga. Mutandid pole tulnud, et jääda ja seega võib mõne pimeduses sitsiva hirmuäratava kolliga madistamine jääda väga üürikeseks.

Mängule on ilmumas ka järg Metro: Last Light, millel on olemas kaks treilerit ja kolm gameplay`d tutvustavad videot. Mina jään järge ootama, sest käesolevast episoodist saadav positiivne laeng postapokalüptilist märulit on piisav põhjust, et oodata innukalt järge ja seda sama ka uuesti läbi mängida.