Sonic Rivals

Kes vähegi Sonicu mänguseeria fännidega tuttav on, see peaks teadma, et seda rahvamassi on võimatu rahuldada. Ükskõik mida tegijad teevad, ikka leidub keegi kes leiab, et Sonicul kingapannal on vale kuju ja asukohaga. Ilma pikema jututa kuulutatakse, et peale Sonic 3e pole seeria ükski mäng aksepteeritav olnud ning kui nood inimesed veel pikemalt mõtlema hakkavad, siis leiavad nad, et iga viimne kui mäng tolles seerias on kohutav sõnnik. Samasugune saatus on tabanud ka käesolevat mängu.


Sonic Rivals on kohati halvakspanu ära teeninud, sest tegemist on üpriski veidra mänguga. Lugu pole muidugi midagi uut - Dr. Robotnik on taaskord kurja tegemas ning röövinud Sonicu sõbrad...ning moondanud nad kaartideks. Just nimelt. Nende tagasisaamiseks peab Sonic aga läbima terve rida võidujookse erinevate vaenlaste, sõprade, ja muude elukatega. Iga level koosneb kahest-kolmest võidujooksust, millele järgneb bossiga kaklemine.

Lugu on loll, veniv, igav ning segane, aga vähemalt mäng ise tundub lõbus...kuni hetkeni, mil AI hakkab sulle närvidele käima ning võttes arvesse, et tegemist on väga odava tüssajaliku tehisintelligentsiga, siis ei kulu selleks just väga kaua aega. Võiduajamistelt esikoht noppida on raskem ülesanne kui ta teoorias kõlab, sest ükskõik kui täiuslik sinu valitud tee on või kui täpselt saavad ületatud erinevad takistused, siis sinu vastane ei jää sinust sammugi maha, isegi kui sul õnnestub edukalt teda takistada erinevate lõksude ja power-uppide abil, mis tee peale ette jäävad. Tihtipeale leidsin ennast olukorrast, kus finišjooneni oli vähem kui meetri jagu maad ning AI vastane mind jalust maha pühkis ja võidu võttis.


Sonic Rivals on ühekorraga nii lõbus kui ka masendav. Graafiliselt on mäng kena ja helipilt samuti rahuldav, kuid AI masendavalt ebaaus eelis võib ajada mängijaid marru ning isegi närvivapustuse äärele. Ja need Sonicu kingapandlad on ka valed. Kohutav.