Fahrenheit

Fahrenheit ei ole lihtsalt mäng, ta on kogemus. Ta on midagi muud, elamus mis muudab inimese arusaama videomängudest alatiseks...kuid seda siiski palju vähem kui arvata võiks. Mängu arendaja Quantic Dream reklaamib seda kui "interaktiivset mängufilmi" ning juba mängu tutoriali ajal esitletakse David Cage'i, meest idee taga, kui režissööri. Oma ülesehituselt on mäng justkui oma seikluse valimine; lõpp-punkt on küll sama, kuid teekond sinna jõudmiseks on enda valida.


Fahrenheit oskab ennast mängima panna, kuna lugu on esimestel meetritel enam kui kaasahaarav. Kohe alguses pannakse mängija raskesse olukorda - mängu peategelane Lucas leiab ennast väikse restorani WCst verine nuga käes, surnud mees põrandal lebamas. Seejärel tuleb mängijal teha valikuid - kas üritada eemaldada asitõendid või tormata restoranist välja.


Lisaks Lucasele saab mängija kontrollida ka vastasmeeskonna mängijaid, ehk siis detektiive, kelle ülesandeks on Lucase tabamine. Sellest situatsioonist kasvab välja kassi-hiire mäng, mis (oleneb kumb pool sümpaatsemaks saab) tekitab kiusatust teha ühe tegelasega valesid valikuid, et teine lähemale/kaugemale jõuaks.


Kahjuks ei suuda lugu aga lõpuni kütkestav olla, muutudes juba üsna pea üpriski veidraks. Kompotti segatakse üleloomulikke nähtusi ning parajalt naeruväärseid loojuppe, mis kogu alguses kaasahaaranud põnevusele peaaegu vee peale suudab tõmmata. Õnneks lõppeb mäng enne, kui viimanegi tõsiseltvõetav noot tuulde kaob.


Kuna tegemist on "interaktiivse mängufilmiga", siis ei ole ka kontrolliskeem tavapärane. Puldil nuppe küll jagub, kuid neid kasutatakse minimaalselt. Peamiselt saavad tuld just analoognupud, mida kasutatakse liikumiseks, otsuste vastuvõtmiseks ning QTEde läbimiseks. Lisaks tuleb vahest harva näpud ka tagumistele klahvidele külge panna, rääkimata stardinupust kui pausi jaoks vajadus tekib.


Kuid alati ei ole paus vajalik, sest tihtilugu saab üsna vabalt asju võtta. Tihtilugu leidub hetki, kus ei ole actionist haisugi, vaid ülesanded on hoopis teised - leia kapist šampuseklaasid, mängi yoyo-ga, kuula muusikat, kontrolli oma meilboxi...Just nendes argipäevastes tegevustes peitubki see naljakas võlu, mis Fahrenheitil on. Lisaks tuleb aga tähele panna tegelaste mentaalset seisundit - lihtne WC külastamine võib lõpetada depressiooni ja tuua naeratuse tegelase huulile.


Graafika on mängul keskpärane. On nii helgemaid hetki, kui ka kohti kus graafika segama hakkab, eriti just QTE ajal, kui õiged toimingud nägemata jäävad, kuna taust on liialt hele. Samuti on kohti, kus QTE on totaalselt tarbetud ning toimuvad kõigest suvaliste vaheklippide ajal, mõjutades sellega mitte midagi. Ja vahetevahel tundub nende tulemus täiesti suvaline - täiuslikul kordamise peale saab mängija hurjutada, samas kui mõne kehvema korra eest ilmuvad ekraanile kiidusõnad.


Helirada on mängul täiesti eeskujulik ning need vähesed lood, mis kõlavad kõlbavad pleierisse panna küll. Instrumentaalpalad aitavad luua atmosfääri pingelistes situatsioonides, kuid tegevusrohkemad stseenid on oma kõla poolest vähem meeldejäävamad. Näitlejad saavad oma ülesandega eeskujulikult hakkama.


Kui tegu oleks ükskõik mis teise mänguga, mille ülesehitus oleks seiklusmängudele omane, jääks Fahrenheit igaveseks keskpärasuse ohvriks. Kuid kuna tegemist on üpriski ambitsioonika projektiga, mis julgeb võtta riske, on teda lihtne soovitada. Muidugi on kahju, et ambitsioonid liialt suured on ning täiuslik mäng/film tulemata jäi, kuid elamusena on Fahrenheit suurepärane ning seda tuleb ise kogeda.