Rallisõbrad, kui teil on mingil müstilisel põhjusel veel Flatout 2 veel läbi mängimata, siis miks raisata siin aega nende ridade lugemisega. Muretsege kähku endale üks eksemplar ja asuge kihutama. Siiski, kes vajab rohkem veenmist, kui need mõned sõnad, võib edasi lugeda.
FlatOut 2 on Soomes pesitseva Bugbear Entertainmenti Flatout sarja teine osa. Kokku ongi neid hetkel kaks (või kolm, sõltuvalt sellest, kas pidada Flatout: Ultimate Carnage'it kolmandaks osaks või lihtsalt teise osa täiendatud versiooniks) ja selle arvustaja jaoks pole mingit kahlust et teine osa on esimesest tervelt pea ja ülikõrge punkarisoengu jagu üle.
Ehkki et mäng ei pruugi vaimustada elulähedaste rallisimulatsioonide austajaid ja muid realismijüngreid, saavad märulrallide sõbrad nautida korralikku arvu ralliradu, mis pakuvad arvukalt lõhkumist nii rajal ja selle kõrval asuvate objektide kui ka kaassõitjate näol. Mängu üheks suureks müügiargumendiks ongi kahtlemata tempokas kihutamine, milles võib tõepoolest tekkida tahtmine riskida paari koha kaotamisega lihtsalt selle nimel, et saaks mõne konkurendi korralikult hunnikusse sõita. Kui veel arvesse võtta, et hoolikalt sooritaud rammimismanöövriga kaasnevad ainult head asjad - nt vastase teelt väljapaiskamine, lisakiirendus, pärast raja läbimist saadavad lisadollarid ja loomulikult puhas digipleki mõlkimisest saadav rahulolu, pole ime, et rohkem kui sageli on siin soov käituda nii, nagu tavaliikluses keegi meist ei käituks (ma loodan).
Mängus on kolm rajaklassi ja igas kasutatakse eri autode gruppi, milles leiduvad masinad radade läbimisel aegamööda ostetavaks muutuvad. Lisaks saab kõiki ostetud masinaid täiendada, ja soovi korral ka maha müüa. Kuigi autode valik tundub esmapilgul üsna kirju, ei anna sugugi iga masin märgatavat erinevust. Närvide säästmiseks soovitaksin eriti just algajamal rallisõitjal (kelleks pean ka ennast) kasutada suuri ja raskeid nelikveoga masinaid, mis on küll aeglasemad, kuid samas märksa kergemini juhitavad. Oluline on ka see, et vastased ei lükka neid niisama lihtsalt teelt ja väiksemad kokkupõrked nende sõidukindlust ei mõjuta, samas saad sa ise vastaseid üsna hävitavalt mõlkida. Mäng ongi selliselt üles ehitatud, et kõik rajad kuni lõpuni välja on läbitavad nende aeglasemate, kuid jõuliste masinatega, ehkki mõned viimased rajad osutuvad teiste masinate suure kiiruse tõttu üsna kõvaks pähkliks.
Tavaliste ralliradade läbimisega avanevad järgemööda ka mitmed minirajad, mis kasutavad suuremalt jaolt mängu "kaltsunuku"-füüsikat. Et veidi selgitada - tavarallides paiskub juht järskudel kokkupõrgetel kaltsunukutaoliselt läbi esiakna kauni ja kõrge või vähemkõrge kaarega välja. Kes mänginud FO esimest osa ja muretseb nüüd, et see toimub ka siin tavarallide ajal häirivalt sageli, võib rahuneda, sest mängutegijad on oma eelmise toote tüütud nurgad siledaks lihvinud ja mänguelamus palju sujuvam, teistsõnu – juht püsib suurema osa ajast siiski autos. Küll aga on miniradadel autojuhi väljalennutamine just eesmärgiks. Arvukates mängudes tuleb see inimene panna lutsukivina mööda vett hüplema, teda tuleb korvi visata või saata läbi põlevate rõngaste, et vaid mõnda nimetada. Ehkki ma ise neid väga ei nautinud (loe: olin koba), peaksid nad siiski üsna omapärast vaheldust pakkuma. Teistel miniradadel on jällegi tarvis kõik areenil asuvad vastased sodiks sõita.
Lisaks kaassõitjate mõlkimisele on suur tähtsus lõhutaval rajal ja ka siin on märgata olukorra paranemist. Esimeses osas oli küll võimalus raja kõrval asuvaid aedu ja muid esemeid maha sõita, kuid pahatihti tähendas see auto üle kontrolli kaotamist. Flatout 2 seda viga enam ei tee ja läbi aedade, hoonete ja muu kola põrutamine tähendab ainult lisakiirendust ja toredaid füüsikaefekte. Päris veatu see kokkupõrkesüsteem siiski ei ole ja vahel harva suudab auto kontrollimatult rajalt paiskuda või seiskuda nagu vastu betoonmüüri sõites, ehkki rajal olev risu ei tohiks isegi mudelautot peatada. Nagu öeldud, seda esineb piisavalt harva, et mängurõõmu mitte rikkuda. Ka rajad ise on mitmekesisemad kui esimeses osas.
Mängus on ka üsna hea muusikavalik, mis sõidu ajal taustaks jookseb, kahjuks ei saa aga kiita lugude arvukust ja kui mäng oli nii umbes poole peal, hakkasid korduvad lood veidike tüütama. Õnneks saab muusika mängus maha keerata, et lasta mängu ajal nt WinAmpist või muust muusikamängijast enda lemmiklugusid. Suht omapärane kogemus oli mängida mängu, taustaks kõlamas nt Kohina Radio (kättesaadav nt Screamer Radio vahendusel) 8-bitiste konsoolide lood. Kes viitsib vaeva näha, võib ka mängusisese muusika välja vahetada, kuid kuna see hõlmas rohkemat arvu samme, kui lihtsalt muusika kopeerimine mingisse kausta, ei viitsinud ma ise nii palju vaeva näha.
Seda rallit tasub mängida. Tempokas, palju laamendamist ning raskusaste ei tohiks ka algajaid eemale peletada. Mängisin Steamist ostetud versiooni Windows XP all. Saadaval ka PS2, MACi ja Xboxi jaoks.
FlatOut 2 on Soomes pesitseva Bugbear Entertainmenti Flatout sarja teine osa. Kokku ongi neid hetkel kaks (või kolm, sõltuvalt sellest, kas pidada Flatout: Ultimate Carnage'it kolmandaks osaks või lihtsalt teise osa täiendatud versiooniks) ja selle arvustaja jaoks pole mingit kahlust et teine osa on esimesest tervelt pea ja ülikõrge punkarisoengu jagu üle.
Ehkki et mäng ei pruugi vaimustada elulähedaste rallisimulatsioonide austajaid ja muid realismijüngreid, saavad märulrallide sõbrad nautida korralikku arvu ralliradu, mis pakuvad arvukalt lõhkumist nii rajal ja selle kõrval asuvate objektide kui ka kaassõitjate näol. Mängu üheks suureks müügiargumendiks ongi kahtlemata tempokas kihutamine, milles võib tõepoolest tekkida tahtmine riskida paari koha kaotamisega lihtsalt selle nimel, et saaks mõne konkurendi korralikult hunnikusse sõita. Kui veel arvesse võtta, et hoolikalt sooritaud rammimismanöövriga kaasnevad ainult head asjad - nt vastase teelt väljapaiskamine, lisakiirendus, pärast raja läbimist saadavad lisadollarid ja loomulikult puhas digipleki mõlkimisest saadav rahulolu, pole ime, et rohkem kui sageli on siin soov käituda nii, nagu tavaliikluses keegi meist ei käituks (ma loodan).
Mängus on kolm rajaklassi ja igas kasutatakse eri autode gruppi, milles leiduvad masinad radade läbimisel aegamööda ostetavaks muutuvad. Lisaks saab kõiki ostetud masinaid täiendada, ja soovi korral ka maha müüa. Kuigi autode valik tundub esmapilgul üsna kirju, ei anna sugugi iga masin märgatavat erinevust. Närvide säästmiseks soovitaksin eriti just algajamal rallisõitjal (kelleks pean ka ennast) kasutada suuri ja raskeid nelikveoga masinaid, mis on küll aeglasemad, kuid samas märksa kergemini juhitavad. Oluline on ka see, et vastased ei lükka neid niisama lihtsalt teelt ja väiksemad kokkupõrked nende sõidukindlust ei mõjuta, samas saad sa ise vastaseid üsna hävitavalt mõlkida. Mäng ongi selliselt üles ehitatud, et kõik rajad kuni lõpuni välja on läbitavad nende aeglasemate, kuid jõuliste masinatega, ehkki mõned viimased rajad osutuvad teiste masinate suure kiiruse tõttu üsna kõvaks pähkliks.
Tavaliste ralliradade läbimisega avanevad järgemööda ka mitmed minirajad, mis kasutavad suuremalt jaolt mängu "kaltsunuku"-füüsikat. Et veidi selgitada - tavarallides paiskub juht järskudel kokkupõrgetel kaltsunukutaoliselt läbi esiakna kauni ja kõrge või vähemkõrge kaarega välja. Kes mänginud FO esimest osa ja muretseb nüüd, et see toimub ka siin tavarallide ajal häirivalt sageli, võib rahuneda, sest mängutegijad on oma eelmise toote tüütud nurgad siledaks lihvinud ja mänguelamus palju sujuvam, teistsõnu – juht püsib suurema osa ajast siiski autos. Küll aga on miniradadel autojuhi väljalennutamine just eesmärgiks. Arvukates mängudes tuleb see inimene panna lutsukivina mööda vett hüplema, teda tuleb korvi visata või saata läbi põlevate rõngaste, et vaid mõnda nimetada. Ehkki ma ise neid väga ei nautinud (loe: olin koba), peaksid nad siiski üsna omapärast vaheldust pakkuma. Teistel miniradadel on jällegi tarvis kõik areenil asuvad vastased sodiks sõita.
Lisaks kaassõitjate mõlkimisele on suur tähtsus lõhutaval rajal ja ka siin on märgata olukorra paranemist. Esimeses osas oli küll võimalus raja kõrval asuvaid aedu ja muid esemeid maha sõita, kuid pahatihti tähendas see auto üle kontrolli kaotamist. Flatout 2 seda viga enam ei tee ja läbi aedade, hoonete ja muu kola põrutamine tähendab ainult lisakiirendust ja toredaid füüsikaefekte. Päris veatu see kokkupõrkesüsteem siiski ei ole ja vahel harva suudab auto kontrollimatult rajalt paiskuda või seiskuda nagu vastu betoonmüüri sõites, ehkki rajal olev risu ei tohiks isegi mudelautot peatada. Nagu öeldud, seda esineb piisavalt harva, et mängurõõmu mitte rikkuda. Ka rajad ise on mitmekesisemad kui esimeses osas.
Mängus on ka üsna hea muusikavalik, mis sõidu ajal taustaks jookseb, kahjuks ei saa aga kiita lugude arvukust ja kui mäng oli nii umbes poole peal, hakkasid korduvad lood veidike tüütama. Õnneks saab muusika mängus maha keerata, et lasta mängu ajal nt WinAmpist või muust muusikamängijast enda lemmiklugusid. Suht omapärane kogemus oli mängida mängu, taustaks kõlamas nt Kohina Radio (kättesaadav nt Screamer Radio vahendusel) 8-bitiste konsoolide lood. Kes viitsib vaeva näha, võib ka mängusisese muusika välja vahetada, kuid kuna see hõlmas rohkemat arvu samme, kui lihtsalt muusika kopeerimine mingisse kausta, ei viitsinud ma ise nii palju vaeva näha.
Seda rallit tasub mängida. Tempokas, palju laamendamist ning raskusaste ei tohiks ka algajaid eemale peletada. Mängisin Steamist ostetud versiooni Windows XP all. Saadaval ka PS2, MACi ja Xboxi jaoks.
0 kommentaari:
Postita kommentaar