Halo 3: ODST

Halo 3: ODST on Halo perekonna väikevend, kes on küll eeskujulik kodanik, kuid kelle kallal tema väikese kasvu tõttu alati võetakse. Ning eks ole selles nii natuke tõtt, kui ka natuke valejuttu. See aga ei muuda fakti, et Halo 3: ODST on päris lõbus mäng.


Kui ODST minu uues mängumasinas tööle hakkas, siis tundus nagu tegu oleks vana sõbraga, kes on vahepeal oma iseloomu muutnud. On ju peaosas Master Chiefi asemel hoopistükkis nimetu eriväelane ning tema tiimikaaslased, kel pole ümber samasugust turvist nagu MCl, vaid need poisid on palju haavatavamad. Samuti on puudu ka vastaseid tuvastav radar, mis esialgu on natuke võõrastav, kuid sellega harjub üpris ruttu ära, eriti kui on mänginud ka teisi shootereid peale Halo, kus sedalaadne värk täiesti tavapärane on. Siiski ei jäeta vana, harjumuspärase radari puudumine fänne päris hätta, sest ODST sõduritel on huvitav kiivrivisiir, mis tõstab pimedas kõikide esemete piirjooned esile, eriti just vaenlaste omad, muutes nood punaseks.


Kuna eelmised Halo kogemused jäid Microsofti eelmisele konsoolile, siis tuli kohe alguses uuema puldiga natuke harjuda. Samuti kirtsutaks nina selle peale, et kui vanades mängudes andis pisike heli teada, kui sa enda relvadele uut laskemoona said või granaate üles korjasid, siis siin mängus mina küll midagi sellelaadset ei täheldanud. Tõsi, tegemist on üpriski tähtsusetu pisiasjaga, aga siiski. Relvavalik on tasemel, mängijale jagatakse vanu tuttavaid ning, vähemalt minu jaoks, ka mitu uut huvitavad viisi vastaste eluküünalde kustutamiseks. Granaadivalik on samuti kraadi võrra suurenenud, kuigi nende korjamist tähele ei pannud.


Lugu on üpriski kaasakiskuv ning püsib üpriski tugevana kuni natuke klišeelise ja antiklimaatilise lõpuni. ODST üksuse vaikiv uustulnuk The Rookie ärkab kuus tundi hiljem peale hädamaandumist New Mombasa tänavatele. Kui Rookie aga ärkab on New Mombasa enda alla katnud pimedus ning tema tiimikaaslasest ei ole märkigi. Nii asubki meie peategelane linna kammima, et oma sõpradest mingitki märki leida. Teatud märkide leidmisel aga siirdub lugu ajas tagasi, näidates meile eelnenuid sündmusi ning pannes mängija sedapuhku vastava sõduri saabastesse. Tuleb nentida, et hetked mil Rookie on oma mõtetega New Mombasas täiesti üksi, arutlemas oma sõprade saatuse üle, on üpriski hästi tehtud ning sisaldavad endas palju emotsioone. Samas pakuvad teiste sõdurite omad missioonid ka humoorikamaid kohti, et asja tasakaalustada.


Eks neid erinevusi ole veelgi, kui Rookie öistel tänavatel kolamine on selline üksik elamus, kus vaenlasi tee peale nii tihti ei satu, siis tema tiimikaaslaste saabastes olles saab tulnukaid päris mõnusalt veristada, seda nii üksi kui ka tervete üksuste kaasabil. Lisaks saab sõita nii tangi ja Warthogi kui ka Covenantile kuuluvate liiklusvahenditega nagu Ghost või Banshee. Kui nüüd virisema aga hakata, siis tuleb tõdeda, et mäng on tõesti natuke lühikesevõitu, aga eks seda oli ka oodata kui mängu algselt DLCna plaaniti. Aga eks raskusastet tõstes läheks ehk aega ka rohkem, lisaks lisab mänguaega ka kõikide audiologide otsimine, mida vabalt uuritav New Mombasa endas peidab. Endal jäid esmasel mängukorral need kogumata, aga eks ma järgmine kord kammin New Mombasa hoolikamalt läbi.


Lisaks üksikmängule on kaasas ka eraldi plaadil ka multiplayer, täpsemalt Halo 3e multiplayer + kolm uut kaarti, mida mujalt saada ei ole, aga siiamaani olen ma suhteliselt vähe neisse süvenenud. Esmasel uurimisel olin ma igatahes väga algtaseme mängija ning seega eriti palju punkte ei saanud. Samuti oli natuke raske mängude leidmisel, kuna süsteem veidike võõras oli. Samuti oli pakkumisel ka uus mänguversioon nimega Firefight, mis oma olemuselt nö. ellujäämismäng on, kuid see jäi seel hetkel täiesti proovimata.

Graafiliselt ilus ning hingematva muusikarajaga ODST on vaatamata oma lühikesele mänguajale väga äge mäng, mis on Halo fännidele piisavalt tuttav, kuid samas pakunb ka piisavalt palju vaheldust. Halo 3: ODST on mäng, mida tasub mängida, sest tegemist on hea mänguga ning lõppkokkuvõttes on just see, mis loeb!