Testitud platvorm: Wii
Saadavus teistel platvormidel: -
House of the Dead sai omal ajal tuule tiibadesse üheksakümnendate teise poole alguses, kui arcade saalidesse maandus SEGA poolt väljastatud HOTD light gun mäng. Mängija asetati nn. rööbastele, mis tähendas, et ta ei pidanud muretsema oma tegelase liigutamise eest, vaid lihtsalt nautis sõitu, samal ajal ajusid matsutada armastavatele zombiedele paar kilo tina söötes.
Mäng sai populaarseks ning hiljem ilmusid ka teine ja kolmas osa, mis aja pikku leidsid oma koha ka tavalistes majapidamistes erinevate kodukonsoolide portide näol. Eeelmisel aastal pandi mõlemad osad ühele plaadile ja ka Wii omanikud said korralikult kehvade eneseväljendusoskustega monstrumeid lahata. Neljas osa aga jäi ainult arcade'ide pärusmaaks.
Lisaks peaseeria neljale osale, on ilmunud ka hulgaliselt spin-off mänge, neist vast kõige omapärasem teise osa remake Typing of the Dead, milles ei kasuta mängija ajunäljas vaevlevatele lombakatele laipadele koha kätte näitamiseks mitte käsirelva, vaid hoopiski tavalist klaviatuuri, kuulide asemel on koha leidnud aga korrektne trükkimisoskus.
Üks sellistest mängudest kannab nime House of the Dead: Overkill(*insert Captain Obvious quote here*), mis nägi ilmavalgust tänavuse aasta veebruaris ning seda taaskord Wii konsoolil.
Stooripoolelt paikneb ta kronoloogiliselt enne seeria esimest osa. Mängija asetatakse seeria varasematest osadest tuttava Agent G saabastesse, mil ta saadetakse Louisianasse oma esimest missiooni läbi viima, milleks on inimeste kadumise põhjuse uurimine ning kohaliku krimibossi Papa Caesari trellide taha toimetamine. Juhuse tahtel saab tema partneriks kohalik seadusesilm, ropusuine Isaac Washington, kelle eesmärgiks on ta isa tapnud Papa Caesari eluküünal kustutada. Kuid enne kui kumbki oma tahtmise saab, asetatakse nad vastamisi terve karja inimestega, kes kogu loogika järgi peaksid olema surnud, kuid nüüd elusa liha järgi keelt limpsavad. Vähemalt need, kellel keel alles on. Loo vältel satutakse kokku ka teiste tegelastega, nagu emaarmastusest hooliv vanglaülem Clement või monstrumiks muutunud geeniuspoisi stripparist suurt büsti omav õde, kelle nimi on iroonilisel kombel Varla Guns. Kogu lugu (ning ka äge graafika) on oma mõjutusi saanud seitsmekümnendate grindhouse filmidelt, ideele andis aga peamise tõuke Robert Rodrigueze "Planet Terror", mida on kohati ka suhteliselt hästi näha, lisaks on kogu kompoti sisse raputatud kohutaval hulgal igat värvi huumorit ning vulgaarset keelekasutust. Lausa niipalju, et mäng sai koha Guinessi rekorditeraamatus, kuna temas esines tervelt 189 korda sõna fuck.
Gameplay on ülimalt lihtne - lihtsalt sihi oma Wiipuldi ots telekaekraani poole ja vajuta nupule, kuni iga viimne zombie on lõpetanud liikumise. Lisaks zombiede tulistamisele tuleb silm lahti hoida tervist parandavate esmaabipakkide, granaatide, kuldsete ajude ja kõike ümbritsevat aeglasemaks muutva rohelise abstraktse kujundi tabamiseks. Kõike seda on võimalik teha seitsme erineva leveli jooksul, millest igaüks kestab nii umbes 20 minutit. Iga leveli lõpus tuleb võidelda aga tavalistest zombiejörmidest astme võrra kõrgemal olevate monstrumitega, kes kõik on omanäolised. Kõige selle ajal kõlab aga mõnusaim soundtrack üle pika aja, mis saaks olla parem kui eraldada zombiesid nende jäsemetest muheda funky muusika taustal.
Replay value seisneb Director's Cut - versioonis, mis avaneb alles pärast tavamängu läbimist. DC pakub pikemat mänguaega, erineva teega rööpaid ja rohkem zombiesid. Lisaks on olemas ka mõningad minimängud, saab avada erinevaid boonusasju, nagu conception art, erinevad muusikapalad, võimalusi mängida üksi kasutades kahte relva ja palju muud. Saab mängida ka kahekesti ning teine mängija võib sisse hüpata igal hetkel.
Mängimiseks ei ole teoorias peale puldi midagi rohkemat vaja, kuid on võimalik muretseda alati kas Wii Zapper või mõni muu Wii puldile mõeldud relvakest, ideaalis on võimalik muretseda ka vastavale mängule spetsiaalselt valmistatud "käsikahurid". Igaüks neist variantideks oleks soovituslik, sest Wiipulti niisama ilma abita kasutades jäi vähemalt minu ranne lõpuks valusaks. Aga hei, kui inimkonda vaevavad kurjad eluvaimu minetanud kehad, kelle eesmärgiks on inimese põhilisest intelligentsusehoidikust toituda, siis see on hind mida ma olen nõus maksma...
1 kommentaari:
vaga huvitav, aitah
Postita kommentaar