Mängumaania

Häid Jõule!

2011-12-25T14:24:00.002+02:00

Mängumaania rahvas soovib kõikidele mänguritele häid pühi!

The last of Us - vallatu koer tegutseb jälle

2011-12-11T17:01:00.000+02:00

Spike TV VGA 2011 auhinnagala käigus lasti välja ka treiler The Last of Us´ile. Mängu arendatakse Uncharted´iga mängutaevasse tõusnud Naughty Dogi poolt. Väga palju just teada ei ole, aga fakt on see, et video näeb kuratlikult hea välja. Kohe alguses mainitakse ära, et video on võetud otse PS3st, mis aga annab mõista, et graafika on isegi parem kui Uncharted 3-el. Esimene mänguvideo on tekitanud väga palju kõmu. Mitte just sama palju kui Dead Islandi oma, aga siiski. Vähemalt pole veel lekkinud valeinfot, et mõni suurem Hollywoodi firma ostis kohe treilerit nähes ära filmiõigused. Mida saab siis The Last of Us´i kohta veel öelda? Suurt midagi peale treileris nähtava, sest veel ei oska aimata, mis stiilis mänguga on üldse tegemist. Sony on mängu kirjeldanud nii: "a genre-defining experience that blends survival and action elements to tell a character driven story about a population decimated by a modern plague."

The Secret World

2011-12-11T16:02:00.000+02:00

Järgmise aasta aprillis ilmub üks huvitav projekt nimega The Secret World. Tegemist on MMORPG tüüpi mänguga, mis omakorda tähendab, et mängusisesed videod ja igasugune promomaterjal teeb silmad ette paljude filmide CG keskkondadele, kuigi kuna tegemist on MMORPG-ga, siis ei vasta videod kunagi sellele, mida võib näha ise mängides. The Secret Worldi arendas välja Funcom, kes on rohkem tuntud kui The Longest Journey, Dreamfall: The Longest Journey ja Age of Conan: The Hyborian Adventures loojad. Mängu looja Ragnar Tornquist lõi vähemalt minu kella seoses Syberia nimelise seiklusega.

Sisu on täis erinevaid elemente kõikidest võimalikest müütidest, legendidest ja vandenõudest, aga põhimõtteliselt on tegu good vs. evil looga, kus on sadu erinevaid võimalusi oma tegelase ja mängustiili arendamiseks. Kodulehekülg annab väga hea ülevaate nii mehaanikast, maailmast kui ka sisust. Senikaua võib aga nautida imeilusat CG väga atmosfäärikates videotes.

F.E.A.R. 3

2011-12-06T15:25:00.000+02:00

Olid ajad, mil juba F.E.A.R. nime mainimine pani mängurid õudusest värisema, sest meenusid kõik need hetked, mis sundisid klaviatuuri kõrvale viskama või siis mõneminutilist pausi tegema. 6 aastat tagasi ilmunud F:E.A.R. õigustas oma nime. Kas seeria kolmas on endiselt elamusterikas õudukas? Õudne küll, aga mitte ehmatuste ega mängijale peale surutud kunstilise ja rohkem piltliku väljenduse saanud psühholoogilise vägivalla tõttu. Kurb, et F.E.A.R-ist on saanud kaubamärk, mis ei tähenda õudu ega hirmu, vaid aina täiuslikumaks muutuvate mänguelementide ja graafikaga tulistamismängu, mis ongi praegu rohkem hinnas kui miski muu. Õudusest on saanud hoopistükis visuaali ja gameplay mehhaanika toetuspunkt, mitte aga F.E.A.R-iliku keskkonna ja mängijat õudusunenäkku haarava elamusterikka sündmustiku tugi. Sellest on kahju, sest mäng ise on ladus ja üsnagi nakkav, kuigi sellest, mis tegi esialgsest F.E.A.R.-ist vana hea F.E.A.R.-i, on asi väga kaugel.

Blood, guts and gore and the supernatural

Sisulised lahendused sarnanevad rohkem teisele kui esimesele osale, sama käib ka gameplay elementide kohta. Slow-mo on säilunud, aga kõik selle ümber täiesti muutunud. Viimast kahte on muudetud muidugi ilusamaks ja eepilisemaks, aga sisu kordab seerias juba varem tehtut, lisamata seejuures mitte midagi uut. Kui esimene osa pani mängija sõduri missioonile kaasa elama, siis hetkel veel kolmas osa ei haara peale korduma kippuvate sisuliinidega millegi muu kui ainult ühekülgse gameplay`ga ehk point and shoot in most awesome ways või blow things up with supernatural power. Sisu poolest nii palju, et isegi kui eelmised kaks osa on jäänud kahe silma vahele, pole sellest suurt tüli, et aru saada, mis kolmandas osas toimub ja miks. Loo areng on muudetud üllatustevabaks, väga lineaarseks ja küllaltki etteaimatavaks, mistõttu kaob vähimgi huvi tegelaste ja nende motiivide vastu, sest tead ja tunned tegelase sees toimuvad metamorfoosid juba kaugelt ära - nii et üllatused puuduvad. Esimesed kaks osa arendanud Monolith Studios on asendatud Day 1 Studios`iga. Tavaliselt on pikaaegsete arendajate vahetus uute vastu märk kvaliteedi langusest ja seekord on märgist saanud fakt.

Original FEAR - gotta fear the little things

Seda suurem oli üllatus, et legendaarne John Carpeneter oli mängu tootmise juures kirjas kui loo konsultant. Carpenterilt, kelle viimane film The Ward oli kõike muud kui hea õudusfilm, oleks oodanud märksa tõsisemat sissekannet Alma kannatuste seeriasse, aga ilmselt oli juba The Ward ilmselge märk legendi jõu raugemisest. Mängude juures hindan alati loo ja tegelaste võimekust panna mind terviku suhtes midagigi tundma. Mitte ainult skillpoint`id ja võime hävitada vastaseid. Ootan alati, et lugu paneks mind uskuma loodud maailma ja kaasa elama minu mängitava tegelase saatusele, sest on ju mängude tegelased alati need, kes piinleb ja kuna kannatus on alati midagi valusat ja raskepärast, siis polegi raske eeldada, et tegelase retk peaks tekitama mingigi elementaarse emotsioonipojakese või empaatiaalge. F.E.A.R 3 seda kahjuks ei paku.

Alma is all grown up now

Esimest korda F.E.A.R.-i ajaloos on võimalus mängida kampaania läbi kaks korda kahe erineva tegelasega - kord Point Man`ina ja kord Fettelina. Ainuke miinus uue võimaluse juures on see, et männgu lugu uue tegelasega läbi mängimisega ei muutu. Erineb vaid viis, kuidas vastaseid maha niita ning in game videod on nihutatud Fetteli vaatevinklisse. Muu jääb kõik samaks. Kui Point Man`ina on mängija teatavas uues olukorras, mis on täis alles õpitavaid nippe, siis selleks ajaks kui mäng on läbi ja Fettelina uuesti alustatud, on kogu võlu kadunud ja jääb ainult põnevate, kuid korduma kippuvate võimete kasutamine täpses samas võtmes kui seda on point and shoot in most awesome ways ja sedagi ainult selle vahega, et kuulide asemel on supernatural blows ja granaatideks on hoopis võime imeda vastane energiast tühjaks. Siit tuleb ka Fetteli kasutamise suurim pluss.

F.E.A.R.

F.E.A.R. 2

F.E.A.R 3

Temaga ei hakka kunagi igav. Korduvate võimete juures peletab igavust võimalus võtta üle vastaste kehad ja lühikese aja jooksul kasutada relva, mida seestatud vastane hetkel kannab. Õnneks on seestamiseks antud aeg piisavalt pikk, et võtta maha mitu vastast ning siis on alati võimalik hüpata järgmise ettejuhtuva õnnetu sõduri kehasse. Niiviisi tasemeid läbides võib tekkida tunne, et lendad lihtalt läbi vastaste, kes ei jõua ega suuda sulle vastu hakata. Kui Point Man pakkus teatavat elementaarset võitlust mängija ja arvuti vahel, siis Fettel kaotab selle peaaegu et täiesti.. Hoolimata kordusmängimise kergusest ei kujune see siiski miinuseks, vaid pigem võimaluseks teha kõike seda, millele esimest korda Point Man`ina läbi proovides ei mõelnud..

Fettel

Point Man

Tooksin siinkohal võrdluse Dead Space`i seeriaga. Võrdlus põhineb vastaste esitlusel. F.E.A.R 3 kulutab väga palju aega, et hirmutada mängijat uute vastastega, kes pidevalt varjudes luuravad, andes märku eelolevast võitlusest. Kui aga tutvustus ehk siis videod uutest ja hirmsatest vastastest läbi saavad ja nad lülitatakse sisse kui paari kolme taseme vastased, siis kaob igasugune hirm, ootuärevus ja teadmatus, alles jääb vaid automaatne hävitustöö. Dead Space on hea võrdlus, sest see, mida Visceral Games on teinud hetkel veel kahe täismänguga, on midagi enneolematut. Nad on teinud seda, mida näiteks Resident Evil pole enam ammu teinud, Silent Hill on suutnud vaatamata kõrvalkalletele jääda truuks survival horror`ile, aga Dead Space teeb silmad ette nii F.E.A.R.3-le kui ka uutele Resident Evili osadele.

Ei F.E.A.R. ega Dead Space, vaid simple shooter

Dead Space kulutab samuti väga palju aega uute vaenlaste tutvustamisele, nende kohalolust teada andmisele, ilma et me neid kohe näeksime, aga erinevalt F.E.A.R 3-est ei kao vastaseid ümbritsev hirm, ootusärevus ja teadmatus isegi siis kui kolmveerand mängust on juba läbi ning oled mingil määral juba harjunud nende pideva kohalolekuga. Dead Space võib mängijale kogu aeg ette laduda samu vastaseid. Sa oled nendega juba harjuda, aga ühel hetkel kaob kogu harjumuspärane nottimine ja tekib taas üllatusmoment - samad vastased, aga mõjuvad taaskord kui hirmuäratavad olendid, mitte kui automaatselt hävitatav mass. F.E.A.R 3-e vastastel puudub nägu - nad on ühtne mass, keda hävitad nagu putukaid. Dead Space paneb aga mängija vastasele silma vaatama ja tundma iga keharakuga, mida tähendab olla keset õudu ja hävingut.

What lies beneath? An empty shell

Graafiliselt, heliliselt ja maailmaga suhestumiselt (tänu kenale visuaalsele lahendusele atmosfääri ja õhkkonna osas) pakub F..E.A.R 3 päris palju silmailu, kuigi alles ilmunud BF3-le ja MW3-le pole F.E.A.R 3-il midagi vastu panna. Uue ajastu F.E.A.R-i fännidele läheb selline lähenemine kindlasti peale. Esialgse F.E.A.R-i asutajate jaoks on tegemist tavalise shooteriga + cheap thrills.

What lies beneath? Horror

Lauamäng "Kelgukoerad"

2011-09-20T20:03:00.005+03:00

Mida teha sellistel õhtutel, kui mängutahe on suur, kuid puudub ligipääs mängukonsoolile või arvutile või veelgi hullem, elektrit majas pole ning tube valgustavad ainult küünlad? Sel juhul tuleb pilgud pöörata oma lauamänguvaramu poole (mis, olgem ausad, peaks igal mänguril varuks olema). Mõnikord aga juhtub, et vana hea Monopoli või Reis Ümber Maailma asemel satub näppu selline elukas nagu seda on Kelgukoerte lauamäng.

Lauamängude võlu pesitseb reeglina selles, et neid mängitakse seltskonnas ning sellega kaasneb mõnus olemine, teiste mängijate ebaõnnest tingitud huumor ning lihtsalt muhe vestlus. Kelgukoerte puhul on asjad teisiti - iga mängija nohiseb omaette oma paberite taga, mingit vestlust ei toimu ning atmosfäär on pea et masendav.

Nagu lahjale kodumaisele krimiseriaalile kohane, siis ka lauamängu eesmärgiks on leida lahendus toime pandud kuritööle. Kuuldavasti on võimalik osta mängule juurde lisajuhtumeid, mis on tervitatav nähtus, sest peale kaasasoleva juhtumi lahendamist kaoks mängu edasise kasutamise mõte. Samas ei ole teada lisajuhtumite kvaliteet, kuid kui otsustada masendavalt lihtsa originaali järgi, siis pole oodata midagi head.

Juhtumi lahendamiseks ning mängu võitmiseks on vaja kokku koguda kood, mida on võimalik saada leides üles kõik juhtlõngad, mis viitavad süüdiolevale isikule. Siin ilmneb ka mängu suurim nõrkus, sest kuna juhtumi lahendamine on lihtne ning ülejäänud mängust kujuneb vaid laua peal ringide tegemine, et leida erinevatest juhtlõngahunnikutest vajalikud elemendid. See tegevus on aga kõike muud kui huvitav ja lõbus.

Häid lauamänge on ilmas küll ja küll, kahjuks aga ei kuulu Kelgukoerad (või, kui lähtuda sarja logol nähtaval olevatest tähtedest, siis Kelgukerad) nende hulka.

Zombotron

2011-09-12T20:56:00.008+03:00

Tavaliselt ei kirjuta Mängumaania flash mängudest, mis ringlevad netimaastikul, kuid antud juhul võib seda endale lubada. Mäng on visuaalselt väga tugev ning seda just oma animatsioonidele ning füüsikale. Ei puudu ka kena ambientne muusika, mis kuulide tulistamise saatel, rahustavalt mõjub. Veidra konteksti ning õhkkonnaga Zombotron, pakub meile kõike, mis ühele fantaasia himulisele mängurile meelt mööda on. Aktsioon, zombid, platvorm, retromaiguline gameplay ning palju võimalusi vaenlaste hävitamiseks. Kolle saab kergelt tappa, lastes originaalselt päid õhku, kuid palju vahvam on kuule säästa ning ülevalt kukutada neile pähe mõni tünn või kast. Stoori on peaaegu, et olematu, kuid selle võrdistavad põnevad elemendid, mida spoilida ei tahaks. Hea ajaviide reede õhtuks, kui peole ei kutsutud..

Mängu leiab siit
http://armorgames.com/play/12000/zombotron

Singularity

2011-08-16T12:41:00.003+03:00

Singularity on täiesti omaette frukt. Esimestel mängutundidel kargasid mõtteisse nii S.T.A.L.K.E.R, Half-Life 2, Bioshock kui ka Timeshift. Põhjuseks muidugi mängu graafika, gameplay, areneva loo stiili ja mänguelementide sarnasus nimetatutega. Seega, võingi kohe kiirelt välja öelda, et ennne otsustavat hetke, kui mängija omab palju promotud superrelva, ei tekitanud mäng minus erilisi emotsioone. Nägin ainult koopiana mõjuvat alternatiivset maailma ajalugu, mida on juba niigi tihedalt tehtud ja kõiksugu gameplay`le omased elemendid meenutasid liialt kasvõi näiteks Bioshock`i. Elamus oli peaaegu täiesti nullitud, aga olukorra päästis Singularity taas elama turgutanud relvani, mis tegelikult ongi mängu keskne mõte. Aegruumi manipuleeriv riistapuu on kõike muud kui tavaline kogu mängu mõtet endasse haarav relv, aga paraku kipub kogu mäng rippuma oma edukamate ametivendade küljes. Lisaks ajamanipulatsiooni pakkuvale relvale paistab silma ka lugu, mis on nauditav puhtaverelise sci-fi märulina, sest see läbib energiliselt erinevaid paralleelmaailmaid nagu torgataks nuga võisse. Lugu osutubki Singularity kandvaks osaks, mis toetab kõigest väest katset anda alus originaalsele mängule, mil nimeks Singularity.

Singularity algus on vägagi intrigeeriv. Aastakümnete tagune NSV luhtaläinud eksperiment ja anomaaliatest paks õhk, mis eksperimendi asukohta ümbritsevad. Saladuskate mõistatuslikul saarel, kus kunagine jõuproov teaduse eri tahkudega andis ainult kurbi tagajärgi. Singularity alustab tänapäevaga ja kandub siis samm samm haaval mitmesse eraldiseisvasse aega ja ruumi, millest välja pääsemine tähendab ainult oma koduse aja lõhkumist ja uue reaaalsuse tekitamist. Singularity põhineb fiktsionaalsel juhtumil, mis leidis aset pärast Teist maailmasõda NSV mõjusfääris asuval saarel Katorga-12, kus kasvava impeeriumi vaimus püüdsid vene helgemad pead kaevandatavast elemendist E99 aretada uut tüüpi energiat. Katse läks luhta ja kogu saart, kus katsetuste ajal elasid nii teadlaste kui ka töötajate naised ja lapsed tabas tohutu radiatsioonilaine ja luhtaläinud eksperimendi senitundmatu mõju. Laboratooriumite kompleks põles maha ja kõik, kes vähegi saarele jäid surid või moondusid tundmatuseni. Valitsus salgas maha kõik, mis seostus Katorga-12`ga. Nüüd, 2010. aastal tabab saare lähiümbrust elektromagnetpulss ja USA luurerühm saadetakse hüljatud saart uurima. Järgmise pulsi tõttu satuvad nad saarele ja üks nendest, Nathaniel Renko astub otse Katorga-12 anomaaliate keskele ja paneb liikuma võimsaima relva, mis inimkond on iial kohanud.

Kordan ennast veel kord, et Singularity sissejuhatus on äärmiselt põnev ja kaasahaarav. Efektne ja pingeline kahe superriigi vahel areneva relvastumise ajal loodud saladuste paljastamine on alati paeluv teema ja esimeste minutite poolest on Singularity täiuslik kutsumaks veel kõhklevaid mängijaid otse märuli keskele. Olles sattunud üdini hüljatud ja mitukümmend aastat puutumatuna seisnud varemete keskele, tekib tahtmatult seos Tšernoboli katastroofiga, mis toimus täpselt 25 aastat tagasi. Seoste loomine on normaalne, sest mida ebaõnnestunud katsetuste toimel elamiskõlbmatuks, eluohtlikuks kujunenud ja radiatsioonist läbi imbunud elamukompleksid ja laboratooriumid ikka tähendavad kui lähiajaloo suurimat keskkonna katastroofi, kuigi fantaasiat rakendades tähendavad salapärased katsetused ja nende tagajärjed ka jõulisi mutante ja puudu pole ka anomaaliatest, mis viivadki mängu peategelase väga ettearvamatutesse paikadesse nii ajas kui ka ruumis. Katastroofijärgne mutatsioon, anomaaliad ja hüljatus toob taaskord mõtteisse S.T.A.L.K.E.R-i, mis on arusaadav, sest viimasel ajal on keskkonnakatastroofid mängudes üha enam kanda kinnitanud. Mitte, et neid minevikus vähem oleks esinenud, aga praegusel ajal paistab see tõusev trend olevat. Singularity ei ole S.T.A.L.K.E.R mitte ühegi isegi kõige pisema detaili poolest. Singularity meenutab kõige rohkem Sierra Entertainment`i all ilnunud Timeshift`i, milles samuti tegeleti aja väänamisega. Siin aga tuttavad jooned lõppevad ja kõik ülejäänud gameplay ja Katorga-12`e kui eraldiseisva maailma elemendid lausa karjuvad juba varasematel aastatel ilmunud ja kiiduavaldust väärinud mängude järgi. Kõige ilmselgem mõju Singularityle on olnud Bioshock. Mängija tutvub Katorga-12`s toimunud katastroofiga läbi kummituslike ilmingute, mis kordavad õnnetul päeval saarele jäänud inimeste viimaseid hingetõmbeid, ja läbi kassetmakkide, milles Katorga-12 elanikud ja töötajad õnnetuse tagamaadest räägivad.

Kogu katastroogiaegne paanika jõuab mängijani samuti läbi kassettmakkide ja kummituslike stseenide, millega saab tutvuda aastakümneid hiljem nagu vahepeal poleks midagi muutunud. Kõik see on hirmus tuttav Bioshock`ist ja sellest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Sama lugu on ka saare tutvustamisega. Graafika toetab hirmuõhkkonda ja hüljatust efektselt ning usun, et ühele põnevustotsivale mängijale peaks see ainult tervislikult mõjuma. Siinkohal tekib ka negatiivne poolus. Kuna Singularity laenab kõvasti oma edukatelt eelkäijatelt, kipub kogu loodav pinge ja üllatusmoment tuttavate elementide varju jääma. Selle tulemusena seikleb mängija esimese poole läbi tundmata erilisi emotsioone, kuigi õhkkond vajutab just neile õigetele nuppudele, et mängijas ebamugavust tekitada ja selles ei ole kahtlust. Ka kunstilisest küljest on ilmastikumuutused, aja ja ruumi manipulatsioonid ning pidevalt varieeruvate keskkondade muutused väga kaunilt ja teravalt välja joonistatud. Silmailu pakub Singularity ohtralt ning ka selles pole kahtlust.

Tegu on lineaarse shoot and kill FPS-iga, mis püüab oma ametivendi siruli lüüa originaalsete ideede ja looga, mis tegelikkuses mattub iseenda pretensioonikuse alla. Ideede poolest on Singularity vahest isegi erakordsust taotlev. Seda tänapäeva mängumaastikul väga tihti just ei kohtagi. Tegelikkuses jääb selline haruldane staatus antud mängust kaugele, sest vaatamata intrigeerivatele ideedehakatistele ei suuda mäng neid eriti mõistlikult rakendada. Loetud erilised võimed, mis mängijale külge poogitakse on huvitavad, aga nende kasutusvaldkond muutub liiga kiiresti passiivseks ja vähe pinget pakkuvaks. Süüdi on loomulikult vastaste üldine struktuur, mis on juba niigi igal pool kasutuses. "Tulista, varju, tulista, varju" ehk selline on peaaegu et kõigi vaenlaste võitlussüsteem. See muutub kiirelt üksluiseks ega paku samasugust põnevust kui mängu esimestel tundidel. Mutantolevustega on hoopis teine lugu. Nendega pakutav jõuproov püüab tundide möödumisel aina enam areneda ja suures plaanis see isegi õnnestus. Võitlus väga erinevat tüüpi ja omadustega mutantidega on stimuleeriv ja lõbus. Mängijat stimuleerib loomulikult ka Singularity üks ja ainus eelis omasuguste seas. TMD ehk Time Manipulation Device annab mängijale võimaluse spetsiifilisi objekte paisata, kas minevikku või tulevikku.

Lagunenud redelid, lömastatud relvakarbid ja lõhkiroostetanud seifid on mängija meelevallas. Neid saab oma tahte kohaselt, kas muuta uueks ja kasutuskõlblikuks või otse vastupidiseks. Samal ajal kui kogu saarekompleks on mitukümmend aastat sinu ümber liikumatult ilmastiku ja ebatavaliste saareelanike mõjul vaikselt lagunenud on sinul ehk kapten Renkol võimalus muundada objekte endiseks nagu nad olid enne fataalset intsidenti. TMD`d saab kasutada ka vaenlaste vastu. Tulemused on väga erinevad ja neid eripärasid on võimalik sõjatandril enda jaoks ära kasutada. Relvade poolest üllatusi pole: revolver, shotgun, automaat, snaiper ja kuulipilduja, mille vahele pakutakse ka erilisemat sorti ulmelisemaid relvi, kuigi nende kasutusvaldkond võib üllatavalt kiiresti lõppeda. Seega jääbki mängija esialgse kolme juurde. Oleks vist paslik mainida, et korraga saab hoida kahte relva. Kõikjal saarel paiknevad ka relvakapid, mille abil on võimalik vanad uute vastu vahetada. Samuti antakse võimalus ka oma võitlusomadusi parandada. Selleks on püsti pandud regulaarseid uuendamisvõimalusi jagavad putkad.

Relvad ei paku pooltki nii palju lõbu kui TMD ja sellele aegaajalt lisanduvad lisafunktsioonid. TMD`ga saab vananenud objekte uueks muuta, inimesi kiirelt vananema panna ja suureks üllatuseks on TMD üheks suurepäraseks omaduseks moondada inimesi mutantideks. Seega võib mängija rahulikult pealt vaadata, kuidas endine inimene oma kamraade puruks rebib. Mutantide puhul on võimalik osa olendeid panna tarduma või neid hoopis õhku lasta. Viimane omadus on eriti kasulik rohkete vastaste puhul, sest õhku lendav mutant on otse omasuguste keskel. TMD on unikaalne relv, mis pakub pingelises tulevahetuses mitmeid eri võimalusi, kuidas vaenlast kõige mugavamalt või pigem huvitavamalt ellimineerida. TMD`l on lisaks vananemise ja uuendamise funktsioonile ka tugeva impulsi võimalus, mis lubab sulle väga lähedale jõudnud vaenlasi, kas kiiresti tapa või endast kaugemale lennutada. See pole aga kõik, sest TMD vahest kõige võimsaim omadus on esile manatav kerajas sfäär, mis sellesse sisenejad nn. ajalõksu jätab. Kuna see omadus on väga kasulik, siis pole ime, et enamik ajast vaenlastega võideldes möödub aega teosammuni taandava kera loopimisega ning vastasele täpselt ja asjatundlikult kuulid kerre paigutada. TMD`l on ka Half-Life 2 pärit gravity gun`i omadused, mille abil peab mängija mõningaid miniatuurseid mõistatusi läbi närima. Õnneks on iga TMD funktsioon omandatav mängu kindlaksmääratud etappidel. See ei luba mängijal end kogu mängu kõikvõimsana tunda, kuigi viimastel tundidel just sellisena mängija end tundma peakski. Finaal, mis peaks vahest see kõige raskem etapp olema, on nagu lapsemäng, kui mängija varustuses on niivõrd erinevaid võimalusi pakkuv TMD.

Kõigile tavalistele ja koopiana tunduvatele külgedele vaatamata on Singularity põnev ajaviide, mida tema suuremad vennad kohe kindlasti ei ole. Katorga-12`e salapärane lugu on ainus külg, mis muudab Singularity originaalseks. Mida rohkem läbib mängija üha uusi ja uusi sisulisi pöördeid, seda enam ei pane tähele teostuse ebaoriginaalsust ja tuttavlikkust. Sinu käsutuses olev kapten Renko, mitmed paralleelselt eksisteerivad ajaliinid, mis toovad kaasa ka ootamatuid liitlasi on justkui nagu elujõulisest suure-eelarvelisest ulmefilmist välja kukkunud. Singularity suudab aju tööle panna ja sellesse aina sügavamale ja sügavamale tungida. Mis siis, et vahel on tunne, et mõni sisu edasi kandev ülioluline tegelane on justkui nagu mõnest teisest mängust välja hüpanud, suudab loo areng alati tempokaks jääda.

Metro 2033

2011-08-13T02:30:00.002+03:00

Metro 2033 on 4A Gamesi arendatud postapokalüptiline survival horror FPS, mis põhineb Dimitry Glukhovsky samanimelisel romaanil. Lugu, mis leiab aset alternatiivse ajalooga Moskvas, on rõhutatult trööstitu ja kõheda atmosfääriga, vaheldusrikas nii tegelaste kui ka vastaste poolest ning kui ka sisu kommenteerida, siis sellegi arendus on piisavalt põnev ja mitmetahuline, et esimesel mängimiskorral lausa mitmeks ja mitmeks tunniks arvutiekraani ette tarduda. Metro 2033 ei ole tavaline first-person shooter, mis peaks mängijaid stimuleerima ainuüksi tulevahetuse rohkuse ja erinevate vastastega. Seekord laskuvad tootjad sarnaselt oma mõttelisele eelkäijale S.T.A.L.K.E.R pingelise ellujäämisstrateegia tasandile. Rõõm on tõdeda, et ka lugu on väga tähtsal kohal. Siin ja seal kipub see küll hajuma, aga üleüldiselt on sisu mängija truuks kaaslaseks ja pakub mõtteainet nagu üks korralik postapokalüptiline filmgi. Iseasi, kas Metro 2033-st saaks üldse virguda asjalik film. Usun, et kui selle kallale asuksid venelased, ukrainlased ja teised tootjad Ida-Euroopa riikidest, siis ei oleks peaaegu et ainult metroos aset leidvat ulmedraamat üldsegi piinlik vaadata.

Metro 2033 viib meid aastasse 2033. 20 aastat on möödunud laiaulatuslikust tuumasõjast. Metsik pommirahe tabas ka Moskvat. Kartes pommirünnakut ja sellest tulenevat kiiritust pagesid tuhanded inimesed Moskva hiiglasliku metroosüsteemi sügavikku. Seal alustati uue eluga: väikesed tihedalt asustatud, tugevalt piiratud ja pideva valvega linnad, mis pakuvad ulualust, kõhutäit ja kaitset. Keset pilkast ja niisket pimedust sündis metrooühiskond, mille keskel virgusid ka radikaalsed liikumised: natsid ja kommunistid. Nemad pole aga tavalise linnarahva peamine probleem. Metroo pimedates tunnelites luusivad lisaks metsikutele bandiitidele ringi ka metroosse tunginud kiirituse mõjul muteerunud ülimalt verejanulised elukad, kes on metroorahvale alaliseks ja tegelikult ka peamiseks probleemiks. Metro 2033 peategelaseks on kogu oma elu metroos veetnud 20 aastane Artyom, kes olude sunnil peab oma kodulinna päästmise nimel rändama mööda metroo pimedaid ja senitundmatuid tunneleid, et jõuda suurimasse ja kaitstumasse metroolinna Polis, kus oleks võimalik surmaohus virelevale kodulinnale kaitset rakendada. Tunnelid on rõsked, pimedad, täis tuntud ja tundmatuid olendeid nii inimeste kui ka mutantide leerist ning Artyom peab selle kõik läbima, et päästa nii iseennast kui ka oma armastatud kodu mutantidest veelgi ohtlikuma vaenlase eest.

Kui nüüd taas mängu loosse, füüsikasse ja mehaanikasse siseneda, siis Metro 2033 funktsioneerib FPS-i ja survival horrori vahepeal. Taktikaline sõdimine on muudetud realistlikumaks, mis tagab ka mõnetise keerulisuse, kui mängija pole harjunud peale päästiku vajutamise millegi muu peale mõtlema. Nimelt just seda Metro 2033 peale surubki.

Metro 2033 on jaotatud kolmeks osaks:

Metroo ehk pimedad, rõsked mutantidest tulvil tunnelid

Linnad ehk rahvast tulvil pideva relvastatud valve all linnakud

Maapind ehk radioaktiivne ja gaasimaski nõudev tuumatalve all ägav varemetes Moskva

Kõigile kolmele tasandile on võimalik jõuda võrdses koguses. Metroosisene sagimine on aga niivõrd mõjusa atmosfääri ja krõbeda survival horrori hõnguga, et vähemalt esimeste tundide jooksul ei tohiks kordagi tekkida tahtmist metroo tunnelitest kaugemale näha. Linnadesse jõudmine on aga peaaegu, et nagu omaette sündmus, sest kui nüüd mõtlema hakata, siis linnarahva sekka jõutakse vaid mõnel kriitilisel momendil. See tõsiasi muudab linnades asuvate turgude väärtuse veelgi kõrgemaks, sest kui kuulid omadega lõpuni jõudnud, siis pole tõesti mitte midagi teha. Half-Lifelik kang või mõni muu tugeva hoobiga malakas puudub. Nii et kui kuulid on otsas, siis jääb mängijale ainult pumppüssi pära, mis osutuski kogu mängu jooksul ainsaks tulirelvaks, mida vastaste vastu kasutada. Maapinnale jõudmine on samasugune eriline sündmus nagu metroolinnakusse siseneminegi. Alaline surma hingus lendlemas üle üdini halliks kõrbenud Moskva varemete ja vähemalt kahte sorti mutante luuramas oma ohvreid.

Mäng alustabki kohe uue ja veelgi surmava ohu tutvustamisega. Eliitsõdur Hunter teatab Artyomile, et nende kodulinnakut ähvardavad tumedad jõud, mida nimetatakse lihtsalt The Dark Ones. Hunter on just naasnud luureretkelt ja suundub kohe järgmisele. Ta annab Artyomile ülesandeks suunduda Polise jaama ja sealsele nn. metroo kõrgemale jõule oma kodulinna täbarast olukorrast teada anda, et need siis omapoolset tuge jagaksid. Nii algab mängija rännak mööda kõhedaid metrootunneleid. Artyom jõuab oma teekonna jooksul mitmesse linna, kus ta tutvub ootamatute liitlastega ja vahel isegi aitab vajaduse korral hädaohus virelevaid ja minimaalseks kahanenud linnakuid. Ühesõnaga, Artyomi/mängija teekond läbi mängu pakutavate eri linnade, tunnelite, inimeste, monstrumite, vastasleeride, keskkondade, sõjatandrite, mitme eriilmeliselt lähenevate sisuliinide ja teemade ning kunstiliselt väga tugevalt välja joonistatud maailma on otsekui filmist välja kukkunud. Erinevate sisuliinide ja rõhutatult oluliste teemade olemasolu annab tunnistust suurest vaevast ühele mängule haakida külge paeluv lugu ja otsusekindlusest mitte langeda tava shooteri standardse tasemeni. Kui tavaliselt on mängija kontrollitav tegelane täiesti sõnatu, siis Metro 2033 jagab Artyomi kurblikke mõtteid laadimishetkedel, mille saatjaks on aga melanhoolne muusikapala, mis vähemalt siinkirjutajale kauaks meelde jäi.

Metro 2033 üllatab graafikamootoriga nagu seda tegi ka S.T.A.L.K.E.R. Mängija suhtlemine metroomaailma kui füüsilise keskkonnaga jääb suhteliselt kuivaks, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ei tekkinud läbitud tundide ajal selle järgi ka mitte mingisugust igatsust. Aspekt, mis muudab Metro 2033 kurvalt stiilseks ja õudustäratavaks postapokalüptiliseks mänguelamuseks on loomulikult metroo, mis ongi mängu tegelikuks peategelaseks. Mutantrottide kriiskamised pimeduse hambutut kõri meenutavas tunnelis on meelierutavalt kutsuv ja sedalaadi põnevust jagub tundideks. Tunnelite purustatud seinad, õhuniiskusest tekkinud udu ja vrakid möödanikku vajunud sündmustest on kõnekad ja kunstilisest aspektist äärmiselt meeleolukad. Ka iseseisev lugu aitab lahti mõtestada Moskva metroo keerulist, valurikast ja eluohtlikku minevikku ja olevikku, kus meie kangelane Artyom hämaras valguses liigub. Kõike seda saadab ka kõrvu paitav helimaastik ja siinkohal ei mõtle ma ainult soundtrack`i, vaid pigem helikujundust. Metroos liikudes on heli inimese parim sõber, sest tegelikult miski muu selles kõledas paigas sind ootava ohu eest ei hoiata. Lisaks mutantidele ohustavad mängijat ka bandiidid, kes on end metroo eri paikadesse mugavasti sisse seadnud.

Nende lohutustpakkuvat tuleaset ja moraalitõstvaid dialooge on isegi üpriski huvitav kõrvalt jälgida enne kui sa neile kuulirahe peale saadad. Hoopis teine lugu on natside ja kommunistide leeridega. Kord jõuad ühe ja siis jõuad teise poole sõjatandrile. Ühed hullud mõlemad. Kõikjal kumab läbi mõlemale režiimile iseloomulikke jooni, kui oled otse nende tegemiste keskele sattunud. Üheks mängu kõrghetkeks oligi kahe sõdiva leeri vahelt läbi hiilimine. Abiks nii night vision goggles kui ka summutiga varustatud püstolid. Mõnes sarnases episoodis panustataksegi pimeduses luusimisele ja vaenlasele selja tagant ligihiilimisele, kuid seda elamust tirib jõudsalt alla fakt, et inimvaenlased on liiga äkilised ja luuramisele mitte alluvad. See muudab kogu varjamise taktika mõttetuks, kuigi nii mõnelgi juhul on õnneks võimalik vaenlane maha nottida nii, et pidev pimeduses varjumine end ära tasuks ja pettumust ei ole ega tule. Lisaks tunnelitele, elavatele linnakutele ja pimedas luuramisele õnnestub mängijal päris mitmel korral jõuda pommirahes laastatud Moskva tänavatele. See omakorda nõuab gaasimaskide olemasolu ja neid on alati vähe. Nii, et kui hallikastumedas ja üdini elutus linnas liiga kaua ringi jalutada võivad gaasimaski filtrid otsa saada just siis, kui päästev sissekäik otse sinu nina all seisab. Gaasimaskiga kaasneb jällegi üks Metro 2033-le omane unikaalne omadus.

Nimelt gaasimask saab vaenlastega võideldes kergesti viga ja kui kate puruneb on mürgise õhu käes lämbumine lihtsamast lihtsam. Ainsaks pääseteeks on leida uus gaasimask, aga õnnetuseks ei leidu neid just palju. Seega tuleb hoida nii filtreid kui ka maski ennast. Liikudes läbi Moskva jäise tuule ja külmunud pinna tekivad kasutuses oleva filtri tõttu maski vaateavale jäine kiht, mis filtri lõppstaadiumis aina süveneb. See segab küll vaatevälja, aga pakub hindamatut võimalust astuda mööda realistlikkust taotlevat jäist maailma, kus iga vale samm toob kaasa lämbumissurma. Samal ajal asetseb randmel ka kell, mis näitab hapnikukulu. See on hindamatuks kaaslaseks, kui filtreid on lihtsalt liiga vähe. Pimedates tunnelites on mängija ainsaks kaaslaseks taskulamp, mida peab aegaajalt pisikese generaatoriga pumpama, et valgus taas erksaks muutuks. Sellised omadused annavad mänguelamusele ja mängija ellujäämissoovile väga palju energiat juurde ja ei lase tegevusel igavaks minna.

Relvad satuvad kätte nii kuidas juhtub. Seal, kus on vaenlasi on ka relvi. Kuid siinkohal kerkib esile kaval konks. Mitte just kõik relvad, mida langenud metrooelanikud on endast maha jätnud, pole sulle kui pidevalt edasirühkivale ja mitte kunagi tagasivaatavale mängijale kasulikud. Sa alustad Artyomi kodulinnas ja sulle antakse ka korralikult aega, et tutvuda nii selle asukate kui ka linna endaga. Sa oled üks osa selle elanikest ja niimoodi võetakse sind ka vastu. Enne linnast lahkumist antakse kaasa püstol, kiirelt ülekuumenev ja veidi ka ebatäpne sub machine gun, hulga padruneid ning samuti ka üks tagasihoidlik nuga. Vajaduse korral võib neid samu relvi kasutada kogu mängu lõpuni, kuigi see pole eriti mõttekas, kui sinu ette laotakse mitmeid täpsemaid ja stiilse välimusega kodukootud relvi.

Siinkohal olekski paslik mainida, et üleskorjatavate relvade jõud on kohati isegi väga varieeruv ja teinekord võibki juhtuda nii, et vahetad pool mängu sinu kasutuses olnud truu relva hoopis erinevama, aga pealtnäha võimsama vastu ning hiljem mutantidega sõdides ilmneb, et värskelt omistatud relvahakatis pole kiiret reaktsiooni nõudvates olukordades suurt midagi väärt. Muidugi on võimalik rakendada ka universaalne kõigi mängijate poolt palavalt armastatud Kalašnikov. Mis Moskva metroo see oleks, kui selles Kalašnikovi ei leiduks? Relvade suhtes pakutakse ka taustalugu, mis hõlmab ka kullast kallimaid kuule. Nimelt kogu metroosisene relvastus pärineb endiselt sõjaväelt või siis nendelt vähestelt, kes metroosse jõudsid. Puuduse korral hakati aga relvi ise tootma. Artyom astub ühest sellisest tootmisjaamast isegi korra läbi, aga mitte eriti positiivsete tulemustega. Kuulidega on hoopis teine lugu. Üks osa neist, mis on tavaringluses ja igal pool saadaval on metroos valmistatud kuulid, aga teine on vana maailma sõjaväerelvastuse kuulid, mida tapmiseks kasutatakse äärmiselt harva, sest neid kuldsetel kuulidel on metroorahva seas raha väärtus. Nendega ostad endale kuule ja relvi ning seega võib end päris sandisti tunda kui mõningatel hädajuhtudel raha püstolitorust mutantrotile näkku lased. Nendel on küll tugevam jõud, kuid vähemalt mängu esimeses pooles tasub neid hoida kuni relvaturule jõuad, aga turule satub mängija üldse väga harva ning seega tasub korralik relvalaadung endale enneaegselt selga tõmmata, sest ega kuuliraha eest midagi muud teha ei saagi.

Mainimist väärib ka realistlikkus relvade käsitlemisel. Automaatset laadimist praktiliselt ei ole. Seega, kogu vastutus on mängija kätes. Relvadel on kindlad omadused, mida on võimalik enda tarbeks ära kasutada. Õhkpumprelvi palju just ei ole, aga need vähesed kättesaadavad on parajalt reeturlikud, kui neid valesti kasutada. Pidev pumpamine nõuab tähelepanu ja kui see pisiasi unustada, siis on nendest relvadest sama palju kasu kui hordide viisi pealetungivate elukate eest ära jooksmine. Vastastega võitlemisel püüab Metro 2033 pakkuda võimalikult palju varieeruvust ja suures osas on tootjatel tõesti õnnestunud pakkuda alati meeldivat vaheldust.

Vastased jaguvad kahte leeri: inimesed ja mutandid. Inimvastasteks on bandiidid, natsid ja kommunistid. Inimvastaste juures torkab silma nende järelandmatu vastasseis. Kui sind on korra märgatud, siis ega nad enne maha ei rahune, kui nad sulle kuuli kerre lasevad. Ainukeseks probleemiks on inimvastaste idiootlik rünnakustrateegia, mis mõjub väga frustreerivalt ja naeruväärselt. Nimelt, peale nende järelandmatu plusspoole on neil ka ränk miinuspool: nad ei oska sinuga võidelda. Peale selle, et nad sulle lihtsalt ette jalutavad ja sinu kõrval varjuda püüavad, ei taipa nad ka taktikast suurt midagi. Nad lihtsalt seisavad plangu taga ja aegaajalt tõusevd püsti, et sind tulistada. Eks nii on see vastaste kõmmutamine juba aastaid kestnud, aga seekord tegelevad vastased kõige muuga kui sinu tabamisega. Kõigepeale joostakse laiali, istutakse arulagedasse kohta varju ja kõmmutatakse mängija oletatavat asukohta. Olgugi, et sa oled juba ammuilma edasi liikunud, on inimvastaseid kuidagi masendav vaadata. See hakkab vaikselt varjutama mängu üdini õnnestunud atmosfääri, kunstilist taset ja kujundust.

Mutantide leeris leidub erinevaid vastaseid hulganisti. Alates lendavatest sisalikest kuni pimedas hiilgavate silmapaaridega humonoidsete elukateni. Kõige sagedamini seisad silmitsi rottidega. Mitte pisikeste närilistega, vaid paari meetri pikkuste suurtes hordides liikuvate monstrumitega, keda on küll lihtne tappa, aga kui nende arvukus tõuseb, siis muutub relva pidev laadimine ja kuulide vähesuse jälgimine omaette kunstiks. Mutandid pakuvad vaheldust ja samuti ka parajas koguses õudust. Iga uue olendi tulek on ette valmistatud tundmatu keskkonna ja muusikaga. Mutandid pole tulnud, et jääda ja seega võib mõne pimeduses sitsiva hirmuäratava kolliga madistamine jääda väga üürikeseks.

Mängule on ilmumas ka järg Metro: Last Light, millel on olemas kaks treilerit ja kolm gameplay`d tutvustavad videot. Mina jään järge ootama, sest käesolevast episoodist saadav positiivne laeng postapokalüptilist märulit on piisav põhjust, et oodata innukalt järge ja seda sama ka uuesti läbi mängida.

Metro: Last Light - E3 Gameplay Demo Part II ja III

2011-08-11T15:07:00.008+03:00

Uus Metro on tulemas ja kuigi mängu ilmumiseni on veel meeletult palju aega, saab juba praegu näha kolmeks osaks jagatud E3 suletud uste taga näidatud gameplay demot, mis annab enam vähem aimu, mida on uue osa juures parandatud ja veelgi edasi arendatud. Senikaua soovitan soojalt lugeda mängudele aluseks olevat Dimitry Glukhovsky raamatut Metro 2033.

Metro: Last Light - E3 Gameplay Demo Part I

2011-07-14T16:04:00.003+03:00

2011. aasta E3-el suletud kardinate taga valitud isikutele esitletud Metro: Last Light`i demo jõudis lõpuks ka laiema publiku ette. Hetkel veel lühikese esimese episoodina, aga aegamisi peaksid ilmuma ka ülejäänud klipid. Kui nüüd demo enda kallale saaks ka asuda, oleks uudishimu rahuldatud ja võiks rahus väljalaskekuupäevani päevi lugeda.

Metro: Last Light - treiler

2011-07-11T21:02:00.002+03:00

Eelmise aasta märtsis ilmavalgust näinud ja mängijad tuumasõjajärgsesse Moskva metroorägastikku transportinud Metro 2033 oli vaatamata oma märgatavatele vajakajäämistele postapokalüptilisel mängumaastikul igati teretulnud ja kiiduväärt saavutus. Siinkirjutaja sai mänguga hiljuti ühele poole ja kui kõrvale heita mõned või isegi paljud vead, mis puudutasid eelkõige graafikat ja inimvastaseid, suutis S.T.A.L.K.E.R-i seeria loonud GSC Game World`ist sirgunud 4A Games pakkuda rikkaliku atmosfääri, paeluvat survival horrori stiilis stsenaariumit ja detailirohket maailma nii maa all kui ka maa peal. Postapokalüptilise teema fännidele peaks Metro 2033 olema igati soovituslik mänguelamus, minagi võtsin noore Artjomi ja tema ristiretke vastu suure õhina ja üllatusega.

Last Light

Tänavuse E3 paiku pakkus 4A Games võimalust tutvuda nüüdseks juba Metro seeria teise sissekande Metro Last Light`i treileriga või õigemini treileritele. Ega nad just palju ei pakkunud, aga nii mõnigi vähene selget pilti andev kaader lubab taaskord Metro 2033-le väärilist jätku. Suletud uste taga leidis aset ka väike demo esitlus, mida kahjuks näha ei saa. Tahaks öelda, et tullakse lagedale senisest veelgi parema jätkuga, aga seda ma siiski ei tee. Kuna 2033 oli loo, tegelaste, maailma, vaenlaste ja peamiselt klaustrofoobilise atmosfääri poolest igati nauditav, siis ei tahagi positiivset elamust maha suruda ja hakata nii väiksemaid kui ka suuremaid detaile välja noppima ja nende kallal virisema, kuigi neid oli ja maha vaikima neid ka ei hakka, aga pigem tahan öelda, et elamust ei suutnud neist mitte ükski rikkuda. Mehaanika, füüsika ja unikaalsed omapärad üleüldises võitlus-ja ellujäämistaktikas on suutelised iga väiksema graafilise vea kiiresti kaugele selja taha heitma. Metro 2033 ei olnud üldsegi mitte veatu üritus mängijad taas rõskesse ja hämarasse tulevikku viia, aga võib täiesti kindel olla, et Last Light`ga püüavad arendajad parandada, mida parandada annab. Alati on ju arenguruumi küllaga. Metro: Last Light ei põhine seekord Dimitri Glukhovsky romaanidel nagu seda tegi Metro 2033 Glukhovsky samanimelise teosega. Olen enamgi kui kindel, et igaüks, kes mänguga ühele poole saavad, tahavad kasvõi natukenegi Glukhovsky värske ja kontroversiaalse ulmeseeriaga tutvust sobitada. Mina püüan seda kindlasti teha.

Metro 2033

Seniks relvad pihku, taskulamp tööle, gaasimask ette ja vaadake treilerit, mida saadab perfektses rütmis ja harmoonias Portishead`i Machine Gun.
Ametlikuks väljalaskekuupäevaks on 2012. aasta märts.

Portal 2

2011-07-05T12:00:00.001+03:00

Esimese Portali edu tuli arvatavasti paljudele üllatusena; oli ta ju The Orange Boxi peal kõigest kuulsa meeskonna uus ning tundmatu liige, kes nime poolest jäi selliste gigantide varju nagu Half-life 2 oma lisaosadega või kauaoodatud Team Fortress 2. Mõistatusmäng Portal võlus aga mängijaid oma suurepärase sisuga ning geniaalse stsenaariumiga, mille vürtsiks olid robotliku naishääle humoorikad kommentaarid, mis lubasid mängijale kooki. Kook oli vale.

Portalist sai kiirelt populaarne nähtus ning fännid nõudsid enamat. Neli aastat hiljem sai nende soov täidetud, kui poelettidele jõudis Portal 2, mida lubati olevat parem kui varem, pikem kui eelmine, ning igatpidi ilusama välimusega. Tuleb tunnistada, et enamjaolt tuldi oma ülesandega toime. Portal 2 pakub taaskord suurepärast stsenaariumi, mis selle autori arvates on isegi humoorikam kui varem. Eelmise osa peategelane, vaikiv neiu nimega Chell ärkab hotellitoas aastaid peale esimese mängu lõpus aset leidnud vastasseisu. Mitmete möödunud aastate jooksul, mil Chell magab õndsat tehisund, jõuab Aperture Science'i hoone alla käia ja laguneda. Siiski on hoone veel endiselt töös ning et sealt edukalt pääseda kasutab Chell personaalsustuumiku abi, kellele annab hääle Stphen Merchant. On raske Merchanti rollisooritust mitte kiita, sest vägagi humoorika dialoogi esitamine tuleb mehel suurepäraselt välja. Kuid Merchant ei ole ainuke, kes suudab stsenaariumist kõike võtta - Ellen McLain naaseb kurja tehisintelligentsi GLaDOSena, ning J.K. Simmons teeb meeliülendava soorituse Aperture Science'i kadunud juhatajana, pakkudes mängijatele mitmeid meeldejäävaid tsitaate - When life gives you lemons, don't make lemonade - make life take the lemons back! Ning see on kõigest jäämäe tipp.

Mängitavus jätkab sama vana rada, samal ajal pakkudes ka uusi elemente, et valemit värskendada. Jätkuvalt tuleb lahendada erinevaid mõistatusi, kasutades selleks portaalipüssi, mis tekitab kaks portaali. Lisaks sellele on mängu lisatud ka virtuaalsillad, lasereid juhtivad kuubikud ning erinevad geelid - sinine geel toimib trampoliinina, oranž geel toimib kiirendajana ning valge geel lubab iga pinnase portaalisõbralikuks teha. Geele tutvustatakse mängijale kuskil mängu keskel, kus too leiab ennast Aperture Science'i vanade ruumide varemetes, mis on nii esteetiliselt kui ka hingeliselt totaalselt erinevad. Esteetilist väärtust pakutakse aga terve mängu vältel, kõik levelid on detailirikkad ning mõnikord tuleb lihtsalt seisma jääda ja imetleda igat väiksematki pisiasja. Mõnikord tuleb pikem piidlemine kasuks, sest tekib tunne, et too oleks justkui üks väheseid abivahendeid mängu tehislikuks pikendamiseks, kuna toda on siiski pisut vähe. Muidugi, kasuks tuleks ka vähene kogemus mõistatusmängude valdkonnas, et nuputamine rohkem aega võtaks.

Lisaks ülimalt heale üksikmängule on võimalus mängu mängida ka koos sõbraga, kes on siis kas sinu kõrval diivanil või teisel pool ekraani. PS3'e omanikel on põhjust eriliseks rõõmustamiseks, sest nemad saavad mitmikmängu kaaslaseid ka arvutiversiooni omanike seast leida, lisaks saavad nad Steamist mängu tasuta alla laadida kui PS3'el uus originaalversioon juba soetatud on. Häid asju jagatakse ka teistele, sest nüüdseks on ilmunud juba tervelt kaks plaaditäit Portal 2e soundtracki, mis mõlemad on internetis täiesti tasuta allalaetavad!

Ka Portal 2'e lõpus jäi mängijal kook saamata, kuid sellest ei teki probleemi, sest mäng ise maitseb sama magusalt kui mitte rohkemgi. Kel mõistatusmängud meeltmööda, neil tasub selle mängu soetamist raudkindlalt kaaluda ning seejärel positiivse otsuseni jõuda. Teiste žanrite austajail niisamuti, sest Portal oskab ennast armastama panna!

International Karate 2000

2011-06-30T16:48:00.005+03:00

International Karate 2000 on tagasihoidlik mäng. Tal puudub Mortal Komabti verine välimus, Street Fighteri kiirus või Marvel vs Capcomi ulakalt edevad erirünnakud. Muidugi, paljuski saab süüdistada platvormivalikut, sest Gameboy Color ilmselgelt ei suudaks kõike seda pakkuda. Samas on süüdlaseks ka vähene ambitsioonikus - kuna enamjaolt on videomängude eesmärgiks pakkuda mängijale lõbu, siis karatepõhine kaklusmäng tundub justkui lati alt läbi minemisena.

Mängijale antakse valida 12 erineva tegelase vahel, kelle eesmärgiks on saada maailma parimaks karatekaks. Kuigi tegelased on labase huumori standardite mõõdupuu järgi kohati isegi veidralt stereotüüpsed (prantsuse karateka nimi on Piff, venelase oma Ivan jne., ainus musta rassi esindaja on saanud enda nimeks aga Hot Dog) suudab see panna ainult kulmu kergitama. Mängija reisib mööda maailma ringi, käies sellistes kohtades nagu New York, Moskva, Sidney, San Francisco ja nii edasi. Ning kui viimanegi vastane on alistatud, tuleb lõpuks vastamisi asuda kõiketeadva ja kõikeoskava senseiga. Ja siis mäng lõppeb. Õnneks.

Muidugi, mannetud tegelaskujud ning olematu lugu on kõigest miniatuurne probleem, sest pettumustvalmistav mängitavus on too, kes kirstunaelaks osutub. Seda on raske sõnadesse panna, kuid üheks suurimaks veaks on graafikaprobleem, mille tõttu on tegelastel kakluseajal teineteise taha seista, millest tulenevalt on oma vastast võimatu lüüa. Lisaks tundub erinevate liigutuste tegemine aeglane ning kohmakas. Raundide lõpus on võimalik läbida kahte erinevat sorti minimängu, kus peab kas kilbiga põrkavaid palle eemal hoidma või madala jalalöögiga kohe plahvatavaid pomme eemale tõrjuma. Võib julgelt öelda, et ka nende featuuride lõbufaktor on üsnagi üürika.

International Karate ei sea enda ette suuri sihte ning selles seisneb ka tema nõrkus. Väheambitsioonikas karatemäng ei suuda mängijale lõbu pakkuda ning on üpriski keskpärase kõla ja väljanägemisega. See on üks neist mängudest, millest võib julgelt mööda käia, sest mängimatajätmine ei jäta kedagi mitte millestki ilma. Kui, siis ainult raisatud ajast.

TNT Racers

2011-06-27T13:06:00.011+03:00

Artikli autor: Jaak Timberg

Nähes esmakordselt mängu TNT Racers lühikest tutvustusvideot mõtlesin endamisi, kas tõesti on juba unustusse vajunud kihutamismängud Death Rally ja Ignition kohtunud kusagil automängude kokkutulekul, kus üks asi viis teiseni ning tulemuseks... sohilaps nimega TNT Racers (khm!).

Kuid nii need asjad päris ei käi. Selgus hoopis, et TNT Racersi väljaandja ega arendaja pole mitte mingil moel seotud ei Ignitioni ega Death Rally'ga. Taustainfona võiks vast mainida nii palju, et mängu arendajaks Saksa mängutootja Keen Games ning väljaandja on Saksa arvuti- ja konsoolimängude kirjastaja dtp entertainment - viimane tuntud kui näiteks Divinity II: Ego Draconis ja Venetica väljaandja.

Igatahes ei olnud enam võimalik aega raisata ja tuli asuda kibekähku tutvuma TNT Racers'iga lähemalt, sest olgem ausad – oma lihtsuses lõbusad, pealtvaates kuid samas kolmemõõtmelised kihutamismängud on tänapäeva mänguturul ikka suhteliselt haruldased. Veel enam on selge see, et eriti haruldased on selles samas žanris just need automängud, mida võiks pidada tõeliselt headeks mängudeks.

TNT Racersi proovides jäi mulle kohe silma mängu heas mõttes lihtne ning kasutajasõbralik ülesehitus, mis kajastub piisavalt minimalistlikes menüüdes, mängusiseste sätete hulgas, kui ka kiiruses, millega on võimalik otse mängu söösta. Mis kõige tähtsam, TNT Racers ei koorma mängijat kümnete lisavalikutega. Soovijatele on need olemas (nt. vihm/lumi rajal, mängusiseste üleskorjatavate boonuste valik jne), aga neid ei pea näppima. Algusmenüüst võib soovi korral mängu jõuda umbes kümne sekundiga. Märkimisväärne on ka mängusisene laadimiskiirus (kus raja laadimine võtab mõne sekundi – võrreldes mõnekümne sekundi pikkuste laadimisaegadega, mis kimbutavad mitmeid tänapäeva mänge).

Erinevate mängutüüpide suhtes on TNT Racers jäänud kindlaks proovitud ning töötavate lahendustele. Mängutüüpide seas on esindatud:

"Knock-out" mängutüüp - võidab see, kes jääb viimasena rajale.
Ajapeale kihutamise mängutüüp – võidab see, kes kogub kindla ajaühiku jooksul enim punkte.
Ringide läbimise mängutüüp – võidab see, kes kogub määratud ringide jooksul enim punkte.
Punktide korjamise mängutüüp – võidab see, kes saab esimesena kokku vajaliku arvu punkte.

Punkte aga saab teenida näiteks rajalt medalite korjamise, esimesena finišijoone ületamise või vastaste lihtsalt pilbasteks tulistamise käigus. Ja oi kui lõbus see vastaste kiusamine selles mängus on!

Kõik rajad on täidetud humoorikate üleskorjatavate lisadega nagu näiteks miinid, kahur, RAKETIHEITJA, James Bondi filmidest tuntud õliprits ning loomulikult saab kasutada ka kõigi suurt lemmikut, milleks on ei miski muu, kui ikka vana hea hiigelvasar, millega rajale lajatades hakkab maa värisema ning vastased kaotavad juhitavuse (sind loomulikult see maavärin ei mõjuta, sest see on loogiline ja su auto katusel on hiiglaslik vasar).

Mängul on olemas ka kohaliku ja võrgus toimuva mitmikmängu tugi. Kahjuks tuleb tõdeda, et võrgumänguna ei ole TNT Racers eriti populaarne ning võib tekkida raskusi endale võrgus vastaste leidmisega (või kui neid vastaseid on, siis ei ela neist enamus meiega ühes ajatsoonis). Õnneks on olemas mängul aga neetult lõbus kohaliku mitmikmängu tugi, mida saab mängida ühe mängukonsooli taga kuni nelja mängijaga.

Kohaliku mitmikmängu eripäraks on TNT Racersi puhul tüüpilise ekraani jagamise (splitscreen) võimaluse puudumine. Viimane tähendab seda, et kui mängida ainult kahekesi ja üks võistlejatest jääb ekraanilt välja, lisatakse ekraanile jäänud võistleja punktisummale mõned plusspunktid ning mõlemad võistlejad asetatakse üksteise kõrvale ning võistlus jätkub samast kohast, kus see enne pooleli jäi. Kui aga mitmikmängus on rohkem kui kaks mängija (või siis näiteks kaks tavamängijat + kaks tehisintellekti poolt juhitud vastast) tuleb mängu müstiline "shadow racer" funktsioon.

"Shadow racer" (varisõitja) funktsioon tähendab seda, et võistluse käigus plahvatanud või pildilt välja jäänud mängija tekkib automaatselt teiste võistlejate lähedale ja saab jätkata võistlust. Vahe on aga selles, et mängu uuesti tekkinud varisõitja auto on lühike aja jooksul teistest veidi kiirem, ei põrku kokku teiste autodega ning saab kasutada ainult varisõitjale kättesaadavaid lisasid, mille abil on võimalik osa kaotatud ajast või punktisummast tagasi teenida.

Teatud mänguritele võib varisõitja idee teoorias arvatavasti kergelt totter tunduda. Praktikas on lood aga teisiti ning kinnitame, et see funktsioon rokib! Just nii, rokib. Varisõitja võlu peitub selles, et kuigi see loob võistlusel kaotusseisu sattunud mängijale väikesed eelised, ei garanteeri see talle kohe kindlasti mitte võitu, sest isegi juhul kui varisõitja suudab mängu parima ralliässa rajalt ajutiselt kõrvaldada, naaseb see sama ralliäss ise varisõitjana rajale ning talle avaneb täpselt samasugune võimalus õigluse jalule seadmiseks. Lühidalt teeb varisõitja funktsioon mängu lõbusamaks ja on TNT Racersi tootja poolt hästi läbimõeldud ning töötab.

Sama hästi töötab ka vastseid juhtiv tehisintellekt, kes arvatavasti ei suudaks vilunud küberralliässadele pikemaks ajaks konkurentsi pakkuda, küll aga suudab algajaid või tavamängureid päris korralikult kimbutada. See tehisintellekt suudab su autot tulistada, sulle teele miine või õli paigaldada, vahel on ta koguni nii heas tujus, et lausa kostitab sind raketiga ning selle kõige juures suudab ta ka rajal püsida. Siinkohal rõhutan taas, et tegemist pole kindlasti rallimängude tehisintellekti tipuga, sest TNT Racersis ei võta vastane alati veatult kurve, ei korja üles kõige paremaid lisasid ega suurima punktisummaga medaleid. Teisisõnu see tehisintellekt mõjub inimlikult enamus mänguritele. Kui aga mänguri rallioskused hakkavad inimvõimete piiridele lähenema, tuleks arvatavasti mõne teise mängu poole vaadata või kutsuda vastaseks mõni osav sõber.

Spikefoxi poolt täname spetsiaalselt mängu tootja kujundusosakonda, kes on suutnud TNT Racersis luua lõbusa ja värvilise visuaalse lahenduse, mis meenutab oma stiililt Ignitioni või Fat Princessi. Kõik mängus olevad autod, puud, teed, kosed, takistused ning mäed näevad minimalistlikud ja lahedad välja, kuid samas on ümbruskonnas säilitatud piisavalt detailsust, et pakkuda radu läbivale mängurile humoorikalt stiliseeritud ja omapärast silmailu. Radade kohal lendavad linnud, tee ääres kakerdab mõni karu või pingviin, vot just sellised peavadki õiged autode võistlusrajad olema!

Eriti muhe on aga TNT Racersi juures see, et mäng maksab umbes 10 eurot, mis on neetult vähe nii kvaliteetse ning ulatusliku toote kohta. Mängus on kokku üle 7 auto, 19 rada, 8 auto värvi ja 15 üleskorjatavat lisa. Kogu see kompott pakub üle neljakümne tunni mõnusat kihutamist. Arvatavasti võiks selle tundide arvu isegi mitmekordistada, kui kutsuda mängima ka sõbrad või pereliikmed.

TNT Racers on lõbus, värviline ja mõiste parimas tähenduses "lihtne" mäng, mille läbimiseks ei pea olema Markko Märtin või Michael Schumacher. Hästi läbimõeldud ülesehitus, soodne hind ja pikka mängulusti pakkuv sisu teevad TNT Racersist tõeliselt kaasahaarava automängu, mis sobib ilmselgelt üksi mängimiseks, kuid võib pakkuda kordades rohkem neile, kes tahavad mängida koos oma sõpradega.

Leia rohkem põnevat lugemist SPIKEFOX.EE leheküljelt!

XIII (PC)

2011-06-24T21:44:00.001+03:00

XIII põhineb samanimelisel Belgia koomiksisarjal, mida olen aastate eest veidi lugenud, kuid mäletan liiga vähe detaile, et mänguga lähemalt võrrelda. Kuid üldidee on sama - mälukaotusega mees uhutakse randa ja sealt algab enda identiteedi otsing, mille käigus selgub, et asja tagamaaks on ulatuslik, valitsuseni ulatuv vandenõu. Lugu ei üllata originaalsusega, kuid on mängus toimuvaga tihedalt ja huvitavalt põimitud ning märuli ja sisu vahel pole liiga pikki pause. Pausidest rääkides - mäng oli omal ajal saadaval nelja CD peal ja neid tuli vahetada isegi maksimaalse installimise korral. Nüüd müüb aga GOG.com seda tervikliku failina ja CD-de vahetamise probleem jääb ära.

Mäng tuli välja aastal 2003 ja nii mõnigi arvustaja kurtis tol ajal, et graafika pole midagi erilist ja koomiksilaadne stiil ei ole päris õnnestunud. Peag aga ütlema, et just seesama koomiksistiil on mängu värskena hoidnud ja mängimise ajal ei teki sellist tunnet, nagu oleks tegu liialt vananenud teosega. Kogu mängus leidub koomiksilikult vähendatud kohti - tegelaste jutt ilmub jutumullidesse, mõned heliefektid on esitatud tekstina, näiteks seina tagant kostvad vastaste sammud, teatud stseenid, näiteks noolega vastasele pähe tulistamine või granaadiplahvatused, tõstetakse esile väikeste koomiksipiltidena.

Mängus on palju niihästi märulirohket tulistamist kui ka vaikset hiilimist, teatud lõigud tulebki läbida vastaseid vaiksete relvadega kiirelt ära koristades, et mitte käivitada alarmi. Suuremalt jaolt ei tundu see tüütu, kuid teatud tabelis on tõsiseks probleemiks salvestussüsteem, mis ei võimalda kiirsalvestamist, vaid kasutab kindlaid salvestuskohti. Suurem osa salvestuskohtadest on piisava sagedusega, kuid leidub mõningaid, mis asuvad vahetult enne videostseene (mida ei saa katkestada) ja kui pärast sellise stseeni vaatamist avaneb võimalus kiirelt surma saada, on mängija sunnitud seda sama kohta uuesti ja uuesti vaatama, enne kui saab võimaluse oma viga parandada. Relvade valik pole väga mitmekülgne, kuid nad kõik on asjalikud ja laskemoona jagub neile kõigile, isiklikuks lemmikuks sai optilise sihikuga amb.

See mäng ei ole vigadeta, peamiseks nendeks on salvestuspunktid ja lugu, mis noris oma poolelijäämisega ilmselgelt järge, kuid seda pole viimase kaheksa aasta jooksul suudetud valmis teha. Samas on mängus head rohkem kui halba ja minu soovituse ta saab.

E3 2011 - Nintendo

2011-06-07T18:53:00.014+03:00

Viimasena astub võitlustulle Nintendo, kellelt on oodata eelkõige uut konsooli ning kõike mis sellega seondub. Alguseni on loetud sekundid - kas Nintendo teeb revolutsiooni? Kohe näeme.

Pärast viieminutilist hilinemist algab pihta Nintendo pressikas koos orketri ning Zeldaga, näidates suurel ekraanil klippe tema eelnenud seiklustest. Selle klipiga tähistatakse Zelda 25ndat aastapäeva. Ning muidugi kutsutakse lavale Miyamoto, kes teeb oma parima, et meenutada oma päheõpitud inglise keelt. Paar lauset hiljem kutsub Miyamoto lavale tõlgi, räägitakse natuke Zeldast ning lastakse orkestril mängida tuttavaid helijuppe seeria mängudest. 25nda aastapäeva puhul pakutakse igale Nintendo konsoolile oma Zelda mängu, või vähemalt võimalust mängida vanemaid mänge. Ocarina of time 3D ilmub järgmisel nädalal, see on (kuuldavasti) suurepärane ning esmakordsetele mängijatele ulatatakse abikäsi, räägitakse erinevatest lisadest ning muud. Nintendo DSi saab endale Zelda Four Swordsi täiesti tasuta. Ning viimaseks räägitakse Skyward Swordist, mis ilmub Wii peale pühade hooajal, lisaks on võimalik saada ka kuldne Wii pult.

Kuigi uudised on toredad, on sellegi poolest laval liiga palju juttu ning liiga vähe mängude näitamist. Miyamoto teatab, et erinevates maailmajagudes on võimalik kuulda Zelda kontserte, samuti mainitakse CDsid. Peale seda kui Miyamoto on lavale kutsunud oma semud töö juurest kummardatakse rahvale ning lahkutakse lavalt orkestri saatel.

Peale seda kutsutakse lavale Satoru Iwata (millal Reggie tuleb?), kes räägib tüüpilist juttu - mängimine on muutunud, me teame nüüd palju rohkem kui eelmistel aastatel, innovatiivsus ja nii edasi...Igav.

Peale pikka juttu lastakse ekraanile montaaž tulevatest 3DSi mängudest, sealhulgas on Mario Kart, Starfox, Super Mario, Kid Icarus ja Luigi's Mansion(!!!).

Järgnevalt astub lavale Reggie (lõpuks ometi), kes ütleb, et teab mida me tahame - kõike mida me alati oleme tahtnud ning samuti ka midagi uut. Kas Reggie räägib juba uuest konsoolist? Hetkel on teemaks siiski veel 3DS, täpsemalt mängud, mida me montaažis juba nägime, kuid seekord näidatakse meile ka gameplayd.Mario Karti 3DSi versioonis on võimalik vee all sõita ning õhus deltaplaani abil lennata, samuti on võimalik enda karti modifitseerida, valides talle sobivad rattad ja muud säärast.

Uut Starfoxi mängu on võimalik mängida traditsioonilisel viisil või konsooli kallutades. Mängu on oodata septembris.

Peale seda kauaoodatud Super Mario 3D, mis tundub olevat segu vanast SMB 3st, Super Mario Galaxyst ning Super Mario 64st, või vähemalt selline on esmamulje. Mäng tundub lõbus nagu seeriale kombeks ning oodata võib seda enne selle aasta lõppu.

Kid Icarus on järgmine. gameplay tundub olevat kiire ja sündmusterohke, graafika kiirev ning samuti on võimalus mängida neti kaudu (vist) teiste mängijate vastu. Samuti reklaamitakse kiirelt augmented reality kaarte. Mäng on tulekul selle aasta jooksul.

Ning viimasena on tulekul Luigi's Mansion 2! Videomängude esimene vend on tagasi ning tal on kaasas tema tolmuimeja. Mäng ei ole port vaid täiesti uus mäng, milles saab avastada mitmeid erinevaid mõisasid.

Peale seda järjekordne tuvustusvideo third party mängudest, kus on nii Resident Evil, Ace Combat, Tetris, Cave Story, Driver, Tekken, Metal Gear ja palju muud. Samuti räägib Reggie natuke Nintendo eShopist, öeldes et see on revolutsiooniline...nagu alati...Samuti on tulekul Virtual Console 3DSile. Räägitakse veel tasuta Excitebikeist ning lisaks veel ka Pokedex, millega on võimalik Pokemonidega päris maailmas pilte teha ja muud säärast.

Ning nüüd on kätte jõudnud see aeg, mida me kõik oleme oodanud. Mis on uue konsooli nimi? Selleks on Wii U....What?!?!? Päriselt?

Wii U...uus kontroller näeb välja nagu suur tablet koos analoognuppudega. Reggie juhatab sisse tutvustava videoklipi. Nagu ennustatud on võimalik mängida nii telekas kui ka puldil oleva ekraani peal. Lisaks on võimalik selle peal joonistadada, mängida puutetundlikke mänge, mängida Wii mänge (??) ning kurat teab mida veel.

Võimalusi on igatahes palju ning tehnika on muljetavaldav, kuid mis mänge sellel ledia võib? Kas Nintendo haarab kaasa ka niiöelda "hardcore" inimesed, kes tahavad CODi ja Battlefieldi ja muid shootereid? Kohe saame teada.

Satoru tatsab tagasi ning hakkab uut pulti lahti seletama. Infot on palju ning seda tuleb lähemalt uurida hilisemal ajal uuesti.

Satoru räägib aeglaselt ning igavalt, juhatades lõpuks sisse video, kus Miyamioto räägib pikalt ja igavalt.

Peale seda kuulutab Satoru välja uue Smash Bros mängu nii Wii Ule kui ka 3DSile., samuti lubatakse et kaks mängu on teineteisega mingil moel seotud. Regie tuleb tagasi lavale ning taaskord näidatakse ka videoklippi, seekord uue konsooli potenstiaalist graafika vallas, lindude ja kalakeste abil...

Reggie toob näiteid kuidas uut pulti kasutada. Samuti kuulutatakse välja Lego City Stories. Peale seda järjekordne video, kus erinevad kompaniid räägivad milline innovatsioon uus konsool ja pult on. uutest mängudest paljastatakse mnuidugi Assassins Creed, Tekken, Ghost Recon ONLINE, Darksiders 2 kui ka Batman Arkham City. Järgnev videoklipp paljastab ka sellised mängud nagu Dirt, Alien: Colonial Masters, Metro Last Night ja Ninja Gaiden 3.

Peale klipi lõpu tulevad Satoru ja Reggie koos lavale, kutsutakse lavale EA president a.k.a. see hallide juustega onu, kes kiidab natuke Nintendot ning räägib taaskord Maddenist, Battlefieldist, netimängust ning muust. Siiski on kõik üpriski laialivalguv ning mitte miski ei ole kindel. Kas kuulutati vaikselt välja BF 3 Wii Ul või oli tegu vaid teooriaga?

Ning niimoodi vaikselt kuulutataksegi Nintendo pressikas lõppenuks. Infot on tulekul lähipäevadel veelgi ütleb Reggie, ning lahkub lavalt.

Kokkuvõtvalt? Mm, ma ei oskagi midagi öelda. Uus tehnoloogia on üpriski põnev, kuid siiski oleks tahtnud enamat. Ootame lisainfot lähipäevil.

E3 2011 - Sony

2011-06-07T02:42:00.011+03:00

Kell on 2:45 ning Sony pressikani on aega vähem kui 15 minutit. Mida oodata Sonylt? Häid mänge - Uncharted 3, inFamous 2 jne. Samuti tutvustatakse Sony handheld konsooli ning huvitav on ka näha kuidas kommenteerib Sony PSNi maasolekut.

Kell on pisut veerand neli läbi ning Sony show on alanud. Saal on pime ning ekraanile ilmub Playstationi logo. Sellele järgneb klipishow parimatest konsoolidest ning uutest ja vanadest mängudest. Montaaž venib päris pikale, näidates nii tuntud eksklusiive kui ka multiplatvormmänge, näidates siin ja seal ka vilksamisi taaskord konsoole.

Peale montaaži lõppu astub lavale ei keegi muu kui ignorantsuse kehastus isiklikult, Jack Tretton, kes jätkab oma trendi, olles võimalikult ebašarmikas ning kuiv. Kohe alguses aga asub Jack julgelt PSNi juhtumi kallale, tehes natuke nalja, vabandades partnerite ees, loetleb natuke numbreid ning lõpuks pöördub klientide poole vabandades nii isiklikult kui ka kogu kompanii eest. Ning muidugi traditsiooniline "Meie konsool/firma on stronger than ever." Ning niimoodi ongi vaikselt vabandamine liikunud PSNi kiidulauluks. Oeh, Jack sa oled talumatult igav kuju, pisut energiat hääles ei oleks ju tappev...

Peale pikka ja väsitavat kõnet liigume lõpuks ometi õiges suunas, sest Jack lubab meile näidata Uncharted 3e - mängu, mis on minu oodatud mängude nimekirjas esikolmikus. Demos näeme kuidas Drake kõnnib ringi kõikuval laeval, ilm on vihmane ning vaenlased läheduses. Vaikselt, kuid kindlalt elimineerib Nathan oma vaenlased ning jätkab oma teekonda laeva sisemusse. Graafika tundub olevat parem kui varem, varjude mäng näib võrratu. Tupikusse jõudes hakkab pihta märul, mis tundub olevat samal heal tasemel kui eelmisteski osades. Tõenäoliselt on nüüd lähivõitluses vaenlaste vöödel asuvad granaadid plahvatama panna. Muidugi ei puudu ka suurejoonelised scripted evendid ja QTE'd. Kokkuvõtvalt on tegu mänguga, mille ostmine on PS3e fännidele kohustuslik.

Kahjuks tuleb Jack tagasi lavale. Mind on alati huvitanud, et Sonyl on niivõrd palju raha - miks ei palgata mõnda meeldivamat inimest seda showd juhtima? Müstika.

Järgmiseks mänguks on järjekordne kolmas osa, seekord Resistance 3. Enne demo käivitamist kamandatakse kõikidel oma 3D prillid pähe panna ning seejärel võib massiline kuulipildumine alata. Tuleb tunnistada, et Resitance seeria ei kuulu minu huviorbiiti, seega täpsemaid kommentaare ei oska anda. Graafika tundub igatahes olevat kena, detailne ning üldiselt hall. Mängus saab tappa igasuguses suuruses tulnukaid ja muid elukaid.

Vahepeal jookseb taaskord mu brauser kokku, tagasi tulles räägib Jack 3D'st. Boooooring.

Järgnevalt keskendutakse Move'ile, selleks kutsutakse lavale 2K sports tüübid ja...see tähendab järjekordseid spordimänge. Korvaplli mängimine Move puldiga tundub kohutavalt ebamugav ning tobe, kuid mine sa tea, võib olla saadab seda kaedu. Siiski, tegu on üpriski igava ideega ning esitlust ei tee paremaks igavad ettekandjad. Et asja vähegi põnevamaks muuta kutsutakse lavale Kobe Bryant. Natuke nalja ning demo läheb taaskord käiku. Laval valitseb pikka aega vaikus, kuni poisid suu lahti julgevad teha ja Kobe mängu kommenteerida.

Peale seda tastab lavale järjekordne emotsioonitu paar, kes tutvustavad meile sellist mängu nagu seda on Medieval Moves (või midagi säärast). Mäng näeb välja igav, esitlus on igav ning kell on piisavalt palju/vähe, et mul hakkavad silmad kinni vajuma. Kamoon Sony, pakkuge nüüd ruttu midagi põnevat. Kutsuge Kobe tagasi lavale!

"Great job, Jeremy! Nice job, Jeremy!"

Jack kiidab natuke Move'i ning juhatab sisse inFamous 2e treileri. Treiler on möllu ja märulit täis ning mäng on välja tulemas homme. inFamousi esimene osa on minul isiklikult alles mängimata, kuid lähipäevil see võimalus ka saabub. Kindlasti on tegu suurepärase mänguga. Peale seda lubab Jack Little Big Planet 2ele Move toetust suuremas ulatuses.

Järgnevalt näidatakse rahvale Starhawki treilerit. tegemist mänguga, mis on minule võõras, kuid mille eelmine osa - Warhawk - on kuuldavasti PS3 fännide seas populaarne.

Jack on jätkuvalt laval ning uus treiler on tulekul. Seekordselt näeme me Sly Cooperi uue seikluse tulekut. Sly eelnevad mängud on minul proovimata, kuid tegelane tundub olevat väga lahe ning gameplay meeltmööda, seega esmavõimalusel üritan eneselegi Sly Cooperi HD kollektsiooni muretseda. Sly uus osa ilmub aastal 2012.

Jack kutsub lavale Hilmari, kes on pärit Islandilt ning kes koheselt teeb ka vulkaanitolmu nalja. Lisaks räägib ta ühest järjekordsest shooterist, mille teeb eriliseks tema ühilduvus PC MMO'ga, samuti mängib oma rolli NGP ja PS Move. Või vähemalt niimoodi on võimalik Hilmari aksendirohkest inlgise keelest aru saada. Treiler ise näeb välja nagu täiesti keskpärase shooteri oma.

Peale seda ilmub ekraanile Bioshock Ininite'i klipp, mis on segane ja hullumeelne ning seda rohkem negatiivsemas võtmes. Monteerija ahju? Igatahes. Klipp on lühike ning peale lõppu astub lavale Ken Levine, kes on kodust vist kiiruga lahkunud, sest vaene mees pole jõudnud isegi koduriideid vahetada ja juukseid kammida. Pikast ja igavast jutust võib välja lugeda, et Bioshock Infinite'i on tulevikus võimalik mängida PS Move abil. Suurem uudis aga tundub olevat see, et Bioschokiga seonduc mäng on tulemas NGP-le.

Saints Row 3 saab samuti PS Move toe, niisamuti ka Star Treki mingi uus mäng, mis ilmub uue filmi kinno jõudes. Nohikud lähevad pöördesse kui Jack lubab Star Trekist tuttava relva kujuga lisariista. Või noh, plastmasspüssi siis. Sellele järgneb vastava mängu mittemidagiütlev treiler.

Järgnevalt SSX lisaleveliga, NFS: The Run lisaautodega ning BF3 lisamänguga (BF 1943) - kõik see ainult PS3el. Taaskord on põhjust PS3 fännboidel rõõmustada ning fanaatilistematel neist sellega kiitlema hakata.

PlayStation Suite. PSNilaadne platvorm telefonitel ja tabletitel. 'Kay?

Kazou Hirai juhatab igavalt sisse uue PSP, mille ametlikuks nimeks on tõepoolest PS Vita. Kaks analoogkangi, puutetundlik ekraan, kaamerad ees ja taga ning puutetundlik "asi" tagumisel poolel. Kazou lubab enneolematuid kogemusi ning suurepäraseid elamusi. Väga huvitav omadus PS Vital on vocie chat, mis sarnaneb vägagi Xbox Party chatile, lubades erinevaid mänge mängivatel mänguritel mängimise ajal teineteisega suhelda. Pärast pikka ja igavat kõnet kutsub Kazou lavale Scott Rhode'i, kes hakkab rääkima...ning on sama emotsioonitu nagu peaaegu kõik teised tänased esinejad Sony pressikal. Välja arvatud Kobe. Kobe oli lahe.

Unchartedi PS Vita mäng kannab nime Uncharted: Golden Abyss - tegemist on mänguga, mille tõttu vähemalt mina kaalun vastava konsooli ostmist. Graafika näeb väga äge välja, kuid puutetundlikud käsklused tunduvad väga imelikena. Loodetavasti on need ainult vabatahtlikud, sest selliste asjade kohustuslikuks muutmine võib mõruda maigu asjale juurde jääta, nagu Sixaxise kohustuslik sissesurumine esimesse Unchartedi mämngu. Esitlejate jutust jääb mulje, et asi on siiski vabatahtlik, loodetavasti saab sellele kindlust lähipäevil ning loodame, et tegemist ei olnud vaid minu unise arusaamaga asjast.

Ruin on actionipõhine RPG mäng, mis on ühilduv (kuuldavasti) PS3ega. Seda on esitlema tulnud kaks kiilakat paksu, üks neist hilngeldab lava peal elu eest. Mäng ise tundub keskpärane ning ei suuda minu unist tähelepanu võita. Võimalus mängida PS Vital ning jätkata oma pooleliolevat mängu PS3el (või vastupidi) on siiski huvitav omadus.

Järgmisena Modnation Racers, mis ei ole eelmiste mängude port, vaid täiesti uus kogemus. Radade joonistamine on tänu puutetundlikule ekraanile tehtud imelihtsaks, samuti ka muude omaduste muutmine, lisamine, eemaldamine ja muu.

Tutvustatakse Little Big Planetit PS Vitale. LPB on tore mäng ning kindlasti on Vita oma levelite loomise lihtsamaks teinud.

Järgnev uudis saab publiku poolehoiu, lubades Street Fighter X tekkeni ilmumist PS Vitale. Sellele järgneb Yoshinori Ono suurepärane tervitus puhtas Engrishis, peale mida ta alla annab ning tõlgile loodab. Eksklusiivse tegelasena saavad Vita omanikud Tekkeni ja Street Fighteri tegelasi peksta, kasutades selleks inFamousest tuttavat Cole'i (uniselt ebakorrektne lause).

Sellele järgneb treiler, mis tutvustab Vitale ilmuvaid mänge. Nende hulgas on näha juba eelevalt tutvustatud tiitled, kui ka Wipeouti, mingit sorti piljardit, Everybody's Golf'i ning tervet hunnikut mänge, mille nime ma ei tea.

Kazou tuleb tagasi lavale, ütleb et PS Vita on tulekul pühadeks ning wifi versioon hakkab maksma 249 eurot ning 3G/wifi versioon 299 eurot.

Peale seda naaseb lavale Jack ning kuulutab pressikonverentsi lõppenuks.

Kokkuvõtvalt - Uncharted 3 on sitaks äge, Sly Cooper tundus lahe, sisu oli, kuid esitlus oli masendavalt mage. Also. The LAst Guardian? Miks ei näinud me taaskord seda mängu?

Ma lähen magama.

E3 2011 - Ubisoft

2011-06-06T23:44:00.016+03:00

Peatükk kolm eeposes nimega E3 kannab pealkirja Ubisoft. See tõib tähendada ainult ühte -Yves Guillemot (või muud säärast) saab taaskord demonstreerida enda suurepärast aktsenti ja õrna häält. Yves kuulutab, et Ubisoft on saanud 25 aastat vanaks ning praegu on parim aeg mängimiseks, nagu igal aastal.

Lavale kutsutakse Michel, kes hakkab tutvustama Rayman Origins'it. Peale vägagi kohmakat Shakespeare'i nalja liigutakse vaikselt demo juurde. Ei läinudki kui ainult terve aasta, et treileri juurest demoni jõuda. Demo jooksul tõestatakse, et frantsmannid teevad kehva nalja, demo ise aga näitab Raymani ning demo nimetut, minule tundmatut suurt, sinist sõpra, kes jooksevad, hüppavad, mängivad terist, ujuvad ning teevad seda kõike üpriski ilusates maailmates, taustaks veider, kuid iseloomulik muusika.

Lavale hüppab Aaron Priceman, a.k.a vaese mehe Kevin Butler. Mees, kes usub, et ta on lahe, kuid aplausid on vaiksed või pea et olematud. Isegi Charlie Sheeni nali ei suuda suuremat menu tuua. Alles siis, kui mees nendib et ei karda peenisenalju teha, julgeb publikum pisut rohkem naerda. Paar pinlikku nalja hiljem juhatab Aaron sisse Driver: San Francisco. Taaskord.

Mängu treiler ei paku midagi uut ega huvitavat, kuid Aaron kinnitab, et tulekul on meeletult huvitav ning põnev mäng, mis pakub tegevust pikaks ajaks.Peale seda nurub ta publikult aplausi ning kutsub lavale Dan Hay, kes teatab publikule, et sinu tüdruksõber on surnud ning maailm on hukas - vaatame treilerit, kus me näeme kinniseotud tüüpi, kelle ees istub teine tüüp ja peab monoloogi. Džunglis. Põnev. Kinniseotud tüüp lükatakse vette, too rabeleb köidikutest välja ning tõuseb pinnale. Pinge on tappev. Ta varastab ühelt kurjamilt relva ning märul võib alata, lõpuks ometi. Senimaani meenutab asi väga esimest Far Cry'd (mis, muide, väljastati Ubisoft poolt. kokkusattumus? I THINK NOT!). Ja kas sa näe - tegemist ongi Far Cry seeria kolmanda osaga!

Lavale kutsutakse Randy Pitchford, kes on välja kuulutamas uut Brothers in Arms mängu. Randy räägib maha pika jutu ning siis näidatakse publikule treilerit. randy jutust võib välja lugeda, et sellega asi piirdubki. Brothers in Arms: Furious 4 tundub olevat vägagi erinev seeria eelmistest osadest (kui treileri järgi otsustada). Elame-näeme.

Järgmine mäng on filmi põhjal tehtud, ekraanile ilmub Steven Spielberg ning reedab koheselt, millega tegu on - Tintin. Kunagi ETV ekraanil jooksnud multikast on järel ainult head mälestused ning osad hetked tunduvad mängus üpruiski põnevad. Eks tulevik näitab mis sellest mängust saab - kas tegemist on järjekordse kehva filmimänguga või on see hoopiski midagi head?

Kuna palju tänavust materjali tuleb eelmisest aastast, siis pole ka imestada, et teist korda tänase õhtu jooksul võib imetleda järgmise Ghost Reconi mängu. Seekord on demos urbaniseeritud ümbrus välja vahetatud džungli vastu (mis tundub olevat ubisoftil tänase õhtu üks lemmikpaiku). Näidatakse erinevaid funktsioone ning kuigi alguses võiks arvata, et lavapealne karjumine võiks tähendada Kinecti häälkäskluste kasutamist, siis hetk hiljem tõstetakse üles väiksem sein, mis paljastab kolm lisamängijat, kellele hetk varem oli käsklusi jagatud. Natuke gameplay actionit ning mingil imelikul kombel hakkab brauser taaskord mäkra mängima. Ilmselgelt keegi ei taha, et ma E3e lõpuni näeks.

Peale demo lõppu tutvustatakse (neile, kes pole uudiseid lugenud) Ghost Recon Online'i, mis on peatselt täiesti tasuta PC peal saadaval.

Aaron tuleb tagasi lavale, nentides et "Sharing is caring." Sellega juhatatakse sisse Trackmania uus osa (vist, prantsuse neidudest on raske aru saada). Tükk maad pikka, igavat juttu ning jõuamegi treilerini. Trackmania eelmise osaga olen isegi põgusalt tutvust teinud ning tegu oli üpriski lõbusa kogemusega. Lühike treiler pakub nähtavasti sama, mida eelmine osa, ainult pisut ilusamas kuues. Peale treilerit räägitakse jälle, nagu ka eelmisel aastal, Maniaplanetist, mis ühendab erinevaid mänge neti kaudu vms. Ei kuulöu huviorbiiti, seega...mnjah.

Peale järjekordseid ebaõnnestunud nalju kutsub Aaron lavale Alan Moore'i prantslasest noorema venna, kes tutvustab meile uut Raving Rabbidsi mängu, mis ilmumas Kinectile. Lubatakse mängu tervelt neljale inimesele ning seda hakatakse ka demonstreerima. Too näeb välja nagu inimtetris - mitte eriti põnev ega lõbus. Vähemalt mitte kaine peaga. Ja see ongi kõik...hurm. 'Kay.

Ja hei, taaskord järjekordne tantsumäng - Just Dance 3. Juhhei. Ma lähen klõpsin vist telekakanaleid niikaua.

Telekast ei tulnud midagi head ning ega sellisel kellajal polegi midagi head oodata. Seega tuleb pilk pöörata tagasi Ubisoftile, kes tutvustab mängu, mis on nagu Guitar Hero, ainult et päris kitarriga...Ah? Umm...Oi näe, TV 6st tulevad Simpsonid!

Your Fitness *yawn* ...Evolved...2...oeh...

"Put on the daggers." So...Assassin's creed? Jep, nii ta ongi. AC Revelations saav Aaronilt kõvahäälse sissejuhatuse ning kutsub lavale Alexi ja Martini. Neil on olemas ka perekonnanimed, kuid mis vahet sel on, cue the trailer! Treiler, milles me näeme et isegi vanema mehena on Ezio üpriski kõbus vend, näeb välja üpriski eepiline. Lahkete inimestena näitavad Alex ja Martin rahvale ka demot mängust, kus Ezio longib mööda linnatänavaid, jutustab sõpradega, viskab valvurite poole pomme, peab mõõgavõitlusi ning teeb palju muud põnevat.

Ning sellega on lõppenud Ubisofti pressikas. Kookuvõtvalt - piinlikult ebahumoorikad naljad, kuid enam-vähem okei sisu.

E3 2011 - EA

2011-06-06T22:25:00.013+03:00

Peatükk kaks - EA. Sporti, Mass Effecti, SIMSi, Battlefieldi.

Tere, Casey Hudson, ole lahke ning räägi mulle Mass Effectist lähemalt. "This is all-out galactic war." Siit liigutakse edasi live-demole, mis näeb (mitteüllatavalt) hea välja. Kolonel Shepardil on rasked ajad, kurjamid heidavad end ta kuulide ette ning maailma tahab päästmist, tasutal mängimas eepiline muusika. Peale väikest Casey Hudsoni pausi näidatakse ME3e treilerit.

Järgmisena astub lavale hallijuukseline härra, kes viskab nalja konkurentide pressikate üle. Peale seda tutvustatakse Need for Speed: The Runi ning räägitakse, et Autolog mängib suuremat rolli kui kunagi varem ning mängija saab ka väljaspool autot maad uurida. Seal liigutakse demo juurde. "On live TV. No pressure." Kiire autosõit pimedatel tänavatel ala NFS Underground ning kiire põgenemine politsei eest jala. Graafika näeb välja üldpildis välja kena, kuid imelikul kombel tundub sõitmine olevat aeglasem kui sarjale kombeks. Üldmulje siiski suhteliselt meh.

Peale seda saab tänase õhtu jooksul kuulda juba teisel korral kõige eepilisemat tunnusmuusikat eales. See on Star Wars The Old Republic - mäng, mis näib põnev, kuid mida mina tõenäoliselt kunagi ei mängi. Siiski, isegi mina tahaks näha mida selle MMOga ette on võetud. Taaskord näidatakse meile suurepärase väljanägemisega treilerit, mis tekitab tahtmise näha seda filmi, mitte mänguna.

Nüüd pannakse tööle suitsumasinad. Ainult Madden saab olla nii eepilise algusega?...Kurat, see on hoopis SSXi uus osa. Hei, Peter Moore. Mees, keda pole ammu näinud. SSXis lubatakse massiivset ala, kus sõita ja trikitada saab, kasutades selleks kolme uute võimalust. Sujuvalt liigub Moore üle spordimängude juurde, esimeseks FIFA. Minu ennustus - selles mängus taotakse jalaga palli. Millegi pärast arvab Moore aga, et seda mängu on vaja lähemalt tutvustada. Järgnevalt tutvustav video kus on koos nii Wayne Rooney kui ka Lil' Wayne?

Tutvustatakse FIFA footbaal clubi. Igav. Igav. Igav.

Ning lõpuks saabub see imeline hetk, mil meile tutvustatakse uhiuut Maddenit! Juhhei! Sellist uudist on minu brauseril raske taluda ning E3 striim jookseb kokku. Natuke ootamist ning hingemattev treiler paitab silmi. Jumal olgu tänatud selle võrratu mängu eest. Nüüd võib vist arvuti kinni panna ja E3ele joone alla tõmmata, sest siit pole enam midagi paremat tulemas.

Tõesti? Te ikka veel räägite Maddenist? Jeesus....

SIMS tulekul Facebooki. Õige liigutus Ea, ei saa ju kõike raha farmvilledele ja muudele Villedele anda. Sellest pirukast tuleb ise üks suur amps võtta!

Näidati mingit treilerit, mis taaskord mu brauseri kokku jooksutas. Peale seda räägitakse mängust, mille nimi on Overstrike. Järjekordne FPS vast. Kohati humoorikas treiler, kuid vähe infot.

Peale seda aga Battlefield 3! Paljude poolt oodatud mäng kindlasti. Minu brauser annab selle peale aga otsad ning seega jääb suurem osa Battlefieldist nägemata. Ole neetud, sa aastaid vana läpakas! Õnneks sai näha natuke tankisõitu, hea seegi. oktoober 25 - kuupäev mis kõikidel BF fännidel kalendris kirjas peaks olema.

Ning sellega tõmmatakse showle joon alla. Üldpilt - kohutavalt igav. Liiga palju sporti ja treilereid, liiga vähe teisi mänge ja gameplay videosid. Next!

E3 2011 - Microsoft

2011-06-06T18:54:00.043+03:00

Aasta on möödunud ning E3 on taaskord kätte jõudnud. Nagu ka eelmisel aastal teeb pressikonverentisega algust Microsoft, kellel esmapilgul pole peale vanade seeriate uute osade ja Kinecti mängude midagi pakkuda, kuid see selgub juba paarikümne minuti pärast. Stay tuned!

12 minutit ja 19 sekundit pressikonverentsi alguseni. Gametrailersi feed näitab lava, mis näeb üpriski sarnane välja eelmise aasta omale. Lubatakse suuri üllatusi ning mitmeid mänge Arcade mängude hulka (ka Kinectile?).

Michael Pachter teeb ennustusi, mida Microsoft tegema peab - rohkem "hardcore" mänge, rohkem rahvast Kinectiga mängima, Xboxi dashboard peab olema sotsiaalmeedia tähtis osa.

Stephen Totilo, Kotaku toimetaja kuulutab, et Halo 4 lekkis xboxi kodulehel välja. Lisaks ajatakse juttu Gears of Warsist ning Kinectist. Same ol', same ol'....

Oh snap! Totilo dissib Kinecti Star Warsi mängu, öeldes et see on lastele.

Daamid ja härrad, 2011 aasta Xboxi pressikonverents on alanud, esimese asjana esitletakse publikule Call of Duty odern Warfare 3e, täpsemalt eksklusiivset gameplayd. Onu, kes lava peal mängib suudab puldi hetkeks välja suretada. Suurepärane algus.

Minut aega vaadata kuidas mingi tüüp kuskil akvalangiga ringi solberdab, ei ole just eriti põnev. Millal tulistamiseks läheb?

Allveelaev lastakse õhku (vist) ning pinnale tõusnud tegelane näeb hävitatud linna. Lõpuks ometi läheb märuliks...või noh, vähemalt püssid võeti välja. Graafika näeb kena välja. Tegelane möllab pinnale sunnitud allveelaeva sisemuses ringi ning tapab kurjameid (vot selleks need plahvatused). Tüüpiline slow-motion stseen, ega muidu poleks ju CoD.

Ning nüüd kohustuslik sõidulevel, sedapuhku paadi roolis. Plahvatused ja värgid taaskord, nagu ikka kombeks. Üldmulje tundub lõpus, nagu seeria eelnevate osade puhul ennustada võiks.

Ning nii demo lõppeski. Lavale astuvad Infinity Wardi ja Sledgehammeri tüübid (õigemini, üks neist oli juba laval). Natuke kuiva kõnet ning juba tehakse minekut. Kuid pole hullu, sest tühja koha täidab Don Mattrick, kes tänab kõiki ja kõiki ning vihjab, et järjekordne revolutsioon on tulekul.

Don lahkub nii kiirelt kui ta tuli ning juhatatakse sisse uus Tomb raider. Mängu treiler on mul juba varem nähtud ning tuleb nentida, et see nägi üpriski vinge välja. Kellele trailer meeldis, sellele peaks olema meeltmööda ka hetkel ekraanil jooksev demo, mis, taaskord, näeb välja meeliülendav. Esimest korda olen ka mina vaimustunud Tomb Raideri mängust.

Mingil hetkel haarab hullunud tüüp Lara jalast meelalt kinni, kuid vapper neiu suudab tolle haardest pääseda ning jätkab oma teekonda pääsemise poole. Hetkel näidatakse demos ronimist ning puslelahendamist, kuid vaevalt kaugel on see hetk, mil Larale püstol kätte surutakse ning neiu (kellest saaks suurepärane pruut Nathan Drake'ile) näitab millest ta tehtud on...või mitte. Kuid eks päris mängus on see kõik olemas. Igatahes, 2012 on liiga kaugel.

Lavale astub Peter Moore, EA president...kas oodata on uut Maddeni mängu?? Kinectiga ehk? Ning nii ta on, 4 järgmist mängu sisaldavad ka Kinecti tuge, nende hulgas ka Madden!!!!! FUCK YEA! Lisaks veel Tiger Woods ning Fifa (+ üks üllatusmäng, millest räägitakse arvatavasti EA oma pressika raames. Moore teab kõnekäändu pikk jutt - sitt jutt ning nii seataksegi oma pilgud Mass Effect 3e poole.

Ka Mass Effect 3 sisaldab endas Kinecti tuge ning uus demo näeb ilmavalgust. Nähtavasti on dialoogivalikuid võimalik teha häälekäsklustega, mis on üpriski huvitav viis. Lisaks on võimalik häälekäsklusi jagada oma tiimikaaslastele lahingus, mis muudab asju huvitavamaks, lihtsamaks ning kindlasti ka lõbusamaks - vaimusilme ette on juba manatud pilt, mille kohaselt purjus noorukid üritavad oma meeskonda häälega juhtida. EPIC. AWESOME. FUN.

Järgmiseks Ubisoft, täpsemalt siis see Ghost Reconi mäng, mida reklaamiti eelmisel aastal ja peale mida kõik vaikseks jäi. Ning lavale astub Ubisofti ninamees - see prantslane, kelle nime on raske hääldada (ning kes ise samuti hääldamisega kõige paremini sinapeal ei ole). Frantsmann teab, et pole mõtet oma peenikest häält pingutada ning annab ohjad Chrisi kätte, kes demob eelnimetatud Ghost Reconi mängu, näidates Kinecti ühildavust.

Eaves lubab, et kõik tulevased Tom Clancy seeria mängud on Kinectiga ühilduvad. Huvitav, kuid kas sellest piisab, et ka "hardcore" tüübid selle ostaks? Eks me näe.

Järgnevalt tutvustatakse Kinecti häälekäsklusi, mis tundub üpriski tuttav eelmisest aastast. Uus dashboard, though? Või on tegu eraldi programmiga? Üksik hääl saalist paistab igatahes niimoodi arvavat.

Youtube Xbox Lives, üpriski hea uudis. Me like.

Bing Xboxis. Ei tea, ei ole enne kasutanud. Otsingumootor Xboxis. Hmm.

Xbox, go home. Kerge muie.

Järgmisena UFC juttzzzzzz......

Phil Spencer räägib natuke kuidas UFC ja ESPNi partnerlus on sitaks hea asi ning lõpuks juhatab sisse Gears of War 3e. Cliff Blesinzki astub lvale ja tänab kõiki, kes betas osalesid. Kahjuks ei kuulu mina nende hulka. Cliff kutsub lavale Ice-T, kes (nagu tuleb välja) on üks GoW osatäitjatest? Hmm. Ice Cube Black Opsis, Ice-T Gears of Warsis...Millises mängus võiksmie kohata Vanilla Ice'i?

Järjekordne gameplay demo, gears 3 näeb hea välja. Palju värvilisem kui esimene hallollus. Ning see on ainult positiivne.

Epic bossfight? Võib olla. Igatahes näeb see suur koletis nilbe välja. Ice-T püsib tõsisena...

Ice-T räägib midagi laulust, kuid see jääb pisut segaseks. Kuid pole hullu, juba on ekraanil uus, müstiline demo. Tundub olevat Kinecti mäng Crytekilt. Mängu nimeks - Ryse. Esmamulje suht - meh.

Aga pole pikalt aega mõelda, sest tööle läheb Halo muusika. Halo Combat Evolved HD - mäng, mida mina kindlasti mängin. Samuti kõik tuttavad mitmikmängu kaardid, mida võimalik nüüd lives mängida, pluss co-op ja palju muud. Mina kui vana Halo fänn olen huvitatud.

Forza 4 lubab seda, mida lubas eelmiselgi aastal. Palju asju ja Kinecti tuge. See aasta aga näidatakse rohkemgi, taustaks Kanye West.

Hurraa! Peter Molyneux on laval ning taaskord on tõenäoliselt tulemas "innovatsiooni" ning esmakordsust. Uus Fable osa? Pettunud. Loodetavasti Peter ütleb, et peeretamine ja röhitsemine on nüüd Kinecti abil tehtav.

uue Fable demo tundub meh, kuid ei saa öelda, et oleks suur seeria fänn.

Lavale tatsab taaskord Phil Spencer, kes ütleb, et Minecraft tuleb Xboxile koos Kinecti toega! Esimene uudis, mis tõega huvi pakub. Fortresscraft, you can suck it!

Samuti kuulutab Phil välja partnerluse Disneyga. Sellega seoses tutvustatakse ka esimest mängu Disneyland Adventures. Awkward Kinect demo follows. Oeh, lapsed, te olete kehvad näitlejad.

"This is so cool!" Ei kõla just eriti veenvalt. Fistbump veelgi vähem.

Star Wars theme on epic, kuid kas seda on ka Kinecti mäng? Väljanägemine on muidugi eeskujulik...Kinecti mängu tarbeks.

Gameplay demo on tunduvalt mitmekõlgsem kui eelmisel aastal, kuid tegelase kontrollimine tundub olevat jätkuvalt kergelt laggine ning imelik. See on üks neist kordadest, kus mäng sobiks rohkem PS3 Move peale paremini, sest Move pult on rohkem valgusmõõga tundega, kui niisama rusikas käega vehkimine.

Tundub, et pressikas muutub rohkem ja rohkem lastesõbralikumaks, lavale astub Tim Schaffer, kes tutvustab Kinecti Sesame Streeti mängu. Õnneks oskab Tim nalja heita.

Tundub olevat suurepärane mäng lastele, millele viskaks ehk isegi pilgu peale, et näha kui palju Tim oma iseloomulikku šarmi mängu matnud on.

Demo lõppeb õigel ajal, sest just hakkasin mõtlema, et millal see aeg kord läbi saab. Tim räägib natuke oma pereelust ja viskab taaskord nalja.

Kudo Tsunoda avatar näeb huvitav välja. Kenad patsid.

Kinect Fun Labs ei kõla just eriti kutsuvalt. Kudo räägi ja räägib, kuid minu kõrvacd ei taha kuulata. Kinectiga saab väga sarnase avatari teha, kuuldavasti. Huvitav kas Kudo avatar on sama süsteemiga tehtud? Rahvale läheb selline asi nähtavasti peale.

Kinect + finger tracking = awesome. Ehk siis "kui keegi ei naera, siis ise oma naljade üle võib ikka naerda."

Järjekordne Kinecti featuring lubab erinevaid asju Xboxi skänneerida. Imagine the possibilities...tõsi, ma juba kujutan ette kuidas perverdid selle featringiga nalja hakkavad tegema.

Kinect Fun Lab saadaval juba täna (või siis peatselt), lisaks läheb tööle Wii Spo..:KINECT Sportsi uue mängu treiler. Palju sporti, palju kodus vehkimist.

Oo, hei, see on ju see prillidega tüüp, kellest sai eelmisel aastal LEGEND! Tutvustatakse Dance Central 2te - ainus mäng, mis Kinectil hetkel mängimist väärt on, saab järje.

Don Mattrick taas laval. Kas tõmmatakse otsad kokku? kas Don kuulutab välja Halo 4ja?

Don ütleb, et uus triloogia on tulekul Xboxile. Mis mängust on jutt? See on Halo 4, nagu ka arvata võis.

Sellega saab joone alla tõmmata Microsofti pressikale, kindlasti parem kui eelmisel aastal, kuid siiski liiga palju Kinecti.

Alternatiivarvamusi otsi siit lehelt - http://foorum.spikefox.ee/showthread.php?p=8103#post8103

Sonic Rivals

2011-05-27T12:00:00.001+03:00

Kes vähegi Sonicu mänguseeria fännidega tuttav on, see peaks teadma, et seda rahvamassi on võimatu rahuldada. Ükskõik mida tegijad teevad, ikka leidub keegi kes leiab, et Sonicul kingapannal on vale kuju ja asukohaga. Ilma pikema jututa kuulutatakse, et peale Sonic 3e pole seeria ükski mäng aksepteeritav olnud ning kui nood inimesed veel pikemalt mõtlema hakkavad, siis leiavad nad, et iga viimne kui mäng tolles seerias on kohutav sõnnik. Samasugune saatus on tabanud ka käesolevat mängu.

Sonic Rivals on kohati halvakspanu ära teeninud, sest tegemist on üpriski veidra mänguga. Lugu pole muidugi midagi uut - Dr. Robotnik on taaskord kurja tegemas ning röövinud Sonicu sõbrad...ning moondanud nad kaartideks. Just nimelt. Nende tagasisaamiseks peab Sonic aga läbima terve rida võidujookse erinevate vaenlaste, sõprade, ja muude elukatega. Iga level koosneb kahest-kolmest võidujooksust, millele järgneb bossiga kaklemine.

Lugu on loll, veniv, igav ning segane, aga vähemalt mäng ise tundub lõbus...kuni hetkeni, mil AI hakkab sulle närvidele käima ning võttes arvesse, et tegemist on väga odava tüssajaliku tehisintelligentsiga, siis ei kulu selleks just väga kaua aega. Võiduajamistelt esikoht noppida on raskem ülesanne kui ta teoorias kõlab, sest ükskõik kui täiuslik sinu valitud tee on või kui täpselt saavad ületatud erinevad takistused, siis sinu vastane ei jää sinust sammugi maha, isegi kui sul õnnestub edukalt teda takistada erinevate lõksude ja power-uppide abil, mis tee peale ette jäävad. Tihtipeale leidsin ennast olukorrast, kus finišjooneni oli vähem kui meetri jagu maad ning AI vastane mind jalust maha pühkis ja võidu võttis.

Sonic Rivals on ühekorraga nii lõbus kui ka masendav. Graafiliselt on mäng kena ja helipilt samuti rahuldav, kuid AI masendavalt ebaaus eelis võib ajada mängijaid marru ning isegi närvivapustuse äärele. Ja need Sonicu kingapandlad on ka valed. Kohutav.

DEMOPEDE: Red Faction: Armageddon

2011-05-22T12:00:00.000+03:00

Red Faction: Armageddoni demo sai proovitud juba tükk aega tagasi ning seda mitu korda järjest, sest tegu oli päris lõbusa ajaviitmisega. Juba juuni alguses poelettidele jõudva mänguu puhul on tegemist Red Factioni seeria neljanda osaga, mis hülgab eelmises osas tutvustatud vaba maailma ning viib mängija selle asemel Marsi sisemuses asuvatesse kaevandustesse, kus vaba valik on asendunud kitsaste koridoridega ning planeeti rõhuvate sõdurite asemel sõditakse hoopis planeedi sügavusest ilmunud koletistega.

Peategelaseks seekord on Darius Mason, kes on eelmise osa peategelase Alec Masoni lapselaps. Ühel hetkel päästab Darius aga kaevetöö käigus valla karja koletisi, mis omakorda toob tema peale ka kaevandustes elavate inimeste viha - juba demo esimeses stseenis muutuvad kohalikud vägagi vägivaldseks ning küsimuste küsimise asemel lastakse relvadel rääkida. Darius põgeneb ning sellest hetkest antakse ohjad mängija kätte. Nagu ka eelmises osas on ka siin võimalik kõiki ehitisi lõhkuda ning selleks on mängijale antud paras käputäis huvitavaid relvi. Loodetavasti on demos pakutu vaid jäämäe tipp, sest juba siin pakuti päris huvitavat valikut. Lisaks tavalisele automaatrelvale pakuti ka kleepuvaid granaate tulistavat relva, püssi mis tulistab välja musti auke, mis imevad kõik lähedal asuva endasse ning siis plahvatavad (eelmises osas samalaadsete miinide põhjal valmistatud relv), kuid kõige vägevam on magnetrelv, mis tulistab välja kaks magnetit - kui tulistada esimene magnet mingi raske objekti külge ning teine kinnitada vaenlasele, siis lendab esimene magnet (ning kõik mis selle küljes on) vaenlase suunas, teda lömastades.

Kui aga mängija on liiga hävitamisaldis ning kogemata oma edasipääsu ära lõhub, siis katki pole midagi, sest mugavalt on olemas ka nano-forge, mis parandab kõik katkised trepid, sillad ja muud objektid. Demo lõpp pakub ka võimaluse kasutada mech-ülikonda, mis muudab Masoni ühemehearmeeks. Kui nüüd väga aus olla, siis enne demo mängimist ei olnud ma mängust eriti huvitatud, seda eelkõige eelmise osa mõningase igavuse tõttu, peale demo mu eelarvamus aga muutus ning nüüd juba mõlgutan ostumõtteid. Demo oli lõbus ning nägi väga hea välja. Ainus asi mille üle ehk nuriseda võiks, oleks koletiste üpriski fantaasiavaene välimus, kuid õnneks on tegu pisiasjaga.

Assassins Creed: Brotherhood

2011-04-27T02:58:00.001+03:00

Esimene Assassins Creed oli uudne ja täis seninägematuid üllatusi. Vaatamata vigadele ja mitmetele altminekutele oli tegu igati vinge mänguelamusega. Sellele algupärasele elamusele on lisandunud veel kaks: teine osa ja selle otsene järg Brotherhood, mis on AC maailma täiendanud piirini, kus ei tunne esialgset mängu äragi ja seda kõige paremas võimalikus mõttes. Altairi seiklused muutusid kiiresti igavaks ja tüütuks, sest esialgne üllatus maailma suuruse suhtes lahtus kiiresti ja alles jäi lihtsalt üheülbaline tuiamine, mis ei tahnud lõppeda, kuigi sisu kandis end edukalt lõpuni välja ja pani kohe aluse järgmisele osale. Teine osa jätkab sama rada ja nii on ka Brotherhoodiga. Paratamatult kuivavad head ideed sisu osas kiiresti kokku ja alles jääb hea mõte, mida ümbritsevad naeruväärsed dialoogid ja nõrk lugu. AC puhul on see kahe otsaga asi. Osalt on gameplay huvitavam kui ükskõik milline ulmeline idee. Teisalt on sisu siiski piisavalt vinge, et võiks olla kas või mõne ajaloolise fantaasiafilmi oma. Rääkides ajaloolistest filmidest siis hakkas Showtime`i pealt jooksma Neil Jordani (Ondine, Interview with the Vampire) loodud The Borgias, mis on tegelikult siiski seriaal. Mängu lõpu poole jõudmisel oli päris huvitav vaadata ka seriaali, sest mängus oled küll Borgiate intriigide keskel, kuid seda näidatakse nii pinnapealselt, et seriaal mõjub kui ajalooline lisateave. Ega mängust ei peagi ootama ajalootundi, täpsusest rääkimata ja sama kehtib ka sarjade puhul. AC: Brotherhood maalib aga veenva pildi Borgiate mõju all olevast Roomast, mida ilmestavad täies hiilguses rekonstrueeritud linnapilt ja selle lähedal asuvad maapiirkonnad, kus saab mängu käigus nii mõndagi korda saata.Kui nüüd mängu enda juurde tulla ja pikk sissejuhatus selja taha jätta võib vähemalt esialgu öelda, et uue osaga saab jääda täitsa rahule. Kui mõned tavapärased vastu seina jooksmised ja muud kummalised seigad välja arvata ütleksin, et Brotherhoodi peale võib raha raisata nii palju kui jaksab. Tüütuks ja igavaks Ezio seiklused ei muutu. Võib olla alles siis kui mängida seda läbi terve aasta. Brotherhood jätkab kohe sealt, kust esimene pooleli jäi elik Ezio naaseb koju, kus teda ootavad armastatud õde ja ema, kuid lust ja lillepidu (rida pikki ja kohmakaid videosid Eziost vanni võtmas ja amelemas) ei kesta kaua, sest põhipaha Cesare Borgia saabub oma armeega Ezio kodumüüride alla ja asub tema kodu süstemaatiliselt hävitama. Ezio paneb küll vastu, aga Cesare jõud käib üle. Ta pääseb kohutavast rünnakust vaevalt eluga, kuid naaseb Rooma, et lõpetada isiklik vendetta ja hävitada Borgiate võim Rooma. Nii saab alguse lugu, mis areneb üle kivide ja kändude, kuid mis ei tohiks kedagi päris külmaks jätta ja seda just vaja ongi - viisakas lugu, mis annaks põhjenduse linnas ringi rahmeldamiseks, kuid olgem ausad. Sisukäänakud on sellelaadse mängu juures viimane asi, mille peale mõelda.Gameplay on arenenud märgatavalt, mitte just palju teise osaga võrreldes, aga esimese osaga kõrvutades tunduvalt. Kui teises osas anti Eziole võimalus ehitada üles tema kodu, siis nüüd saab mängija majandada kogu Roomat ja teenida seejuures nii suurel hulgal raha, et lõpuks pole sellega enam midagi peale hakata. Pikapeale hakkavad relvad, riided ja täiustused olema nii kättesaadavad, et kaob põnevus, mis käib tavaliselt kaasas raskelt ja aeganõudvalt raha teenimisega ja valitud täiustuste ostmisega. Siin säilub põnevus küll alguses, kuid mõne aja pärast oled paremini varustatud kui kunagi varem ja Borgia sõdurite kõrvaldamine pole seetõttu olnud ka kordagi lahedam kui nüüd.

Poes käimine on alati huvitav. Raha on küllaga ja valik on suur

Kõik pangad ja igasugused poed on võimalik avada piisava summa olemasolul. Et seda teha, on vaja hävitada iga piirkonna Borgia torn

Lähivõitlus tänaval, võitlused hobusel, hobukaarikul, katustel, müüridel, tornides tunduvad alguses väga mitmekesised ja täis lõpmatult palju võimalusi, kuid ajapikku selgub, et tavalised lähivõitlused paljude vastastega korraga on kergesti lahendatavad kui järgid kindlat reeglit - oota, ründa, kaitse, oota, ründa, kaitse. Olgugi et mängu ilus välimus, interaktiivne maailm ja Ezio liikuvuse aste on muljetavaldavad, muutub ka kõige lahedam asi kõige tüütumaks kui seda peab tegema liiga kaua.Tavalisele vehklemisele toob vaheldust amb, väike püss ja da Vinci kohandatud double hidden blade, mis jääbki kõige enam kasutatavaks relvaks - lihtne võtta, lihtne kasutada ja väga efektiivne, kuigi alati ei saa läbi ajada ühe ja sama relvaga, sest mõni olukord lausa nõuab vastaselt suure sõjakirve haaramist ja mitmele teisele vastasele korraga äsamist. Peale selle, et alguses lased kahuriga Borgia vägesid, on võimalik teha sama hobukaarikult. Pluss da Vinci leiutised, mida võib kasutada puhtalt selle nimel, et saad Borgia tornist da Vinci tiivakestega alla liuelda. Vaheldust siiski jagub. kuigi mitte igaks hetkeks.

Üle ega ümber ei saa ikkagi mängu välimusest, maalilisest loodusest ja rahvarohketel tänavatel tekkivatest tõdemustest, et tõesti nägite nii palju vaeva, et luua usutav tänavapilt? Iseenesest juba ilusa graafika tõttu on lust põrutada hobusega ringi ja lasta katuste vahel hüpeldes sõduritele nooli kurku nii, et nad sajavad katustelt alla nagu rootsukesed. Ezio is the king of the rooftops.

Missioone jagub täpselt nii, et võid teha vahemissioone nagu Lair of Romulus, mis püüab mängijat eksitada tunnelite rägastikuga või siis lisaülesandeid. Põhiliseks tegevuseks peamiste missioonide kõrval on kodanike abistamine, mis näeb ette nende päästmist Borgia sõdurite käest või nende jaoks teatud ülesannete täitmist. Ülesanded on kõik erinevad ja vahelduseks ning kogu mängu lõpetamiseks jagub neid küllaga. Põhimissioonid on alati ühe konksuga, milleks on siis kas stealth luuramine või midagi muud. Kui jääd vahele või ei suuda teatud kriteeriumit täita, siis ei ole missioon 100%-liselt lõpetatud. Põhimissioonid on kõik kas kellegi soosingu pälvimiseks või põhiantagonistide jälitamine ja nende kõrvaldamine, aga kuna tegu on ikkagi peamiste missioonidega, siis on need pikad, vaheldusrikkad ja täis erinevaid võimalusi, kuidas ülesandele läheneda.Brotherhood annab võimaluse koostada endale 6 pealise salamõrtsukate rühma, mis koosneb eelnevalt sõdurite käest päästetutest. Kodanike päästmine muutub kiiresti ääretult nõmedaks, sest iga kord kuuled täpselt sama juttu. Teades, et see on loll idee, tegin seda ikkagi ja jälitasin üht päästetud kodanikku, et kuhu ta siis lõppude lõpuks põrutab ja mis selgus? Kodanik jookseb ringiratast majade ümber. Hea seegi. Oleks veel hullem kui nad jääksid ühe koha peale seisma. Kohale saab kutsuda kogu rühma või siis tellida endale noolesaju. Assassine saab saata üleeuroopalistele missioonidele, millede õnnestumise korral teenivad nad punkte ja saad ise sättida, kuidas soovid neid upgrade`ida - relvad või turvis. Kui saadad korraga 4 missioonidele, peab arvestama, et Borgia sõduritega võideldes tuleb paanikanupu vajutamise järel sulle appi kaks kamraadi jne. Brotherhoodi erilisus ei seisne aga teise osa võlude kordamises ega nende täiendamises vaid multiplayer võimaluse olemasolus. Valida saab 8 mode`i vahel: Wanted, Alliance, Manhunt, Chest Capture, Advanced Wanted, Advanced Alliance, Escort and Assassinate. Kõik on enam-vähem samas stiilis nagu põhimäng. Neid läbi proovides on kõik uus ja lahe, kuid aja möödudes muutub võimaluste piiratus häirivaks ja sunnib klaviatuuri või pulti nurka viskama.Sageli mõjub Brotherhood ei millegi muu kui teise osa täiendusena, kuid missioone tehes ja maailmas ringi liikudes on AC:B siiski üsna tugev ka eraldiseisvana. Lugu ja tegelased - olemas. Avatud ja võimalusterohke keskkond - olemas. Eksperimenteerimisvõimalusi jätkub tundideks.

The Ladies of Mortal Kombat, Part Deux

2011-04-21T12:00:00.000+03:00

Veel enne, kui uus Mortal Kombat minuni jõuab, ma seda tundide viisi mängida saan ning lõpuks ka arvustuse kirjutada, tutvustame taaskord mängu võluvaid daame, seekord pildiformaadis.

Blue Toad Murder Files: The Mysteries of Little Riddle - Episode One

2011-04-20T12:00:00.000+03:00

Blue Toad Murder Files: The Mysteries of Little Riddle - Episode One on hetkel PSNi kaudu täiesti tasuta allalaetav, kuid kas ta on ka seda väärt? Meie vastus on...võib olla.

Esimese episoodi alguses saabub mängija poolt valitud detektiiv (valikuvariante on kokku neli) väikesesse Inglismaa linnakesse, kus leiab peatselt aset koletu mõrv, mille ohvriks langeb kohalik linnapea. Agar detektiiv ei raiska aega ning asub kiirelt mõrvari jälgi ajama. tema uuring viib teda kokku mitmete erinevate linnaelanikega, üks stereotüüpsem kui teine. Kõike toimuvat ning muudki kannab mängijale ette jutustaja, kes ei pea vajadusel väheks isegi esimest solvata.

Kuigi kõik see võib tunduda esmapilgul lõbusana, siis reaalsus ei pruugi sellele muljele vastata. Graafika on rahuldav, kuid vajaks rohkem detailsust tegelaste välimusse. Häälenäitlemine on samuti okei, kuigi on kuulda kuidas kohati üritatakse liigselt stereotüüpsust esile tuua. Mängitavus on aga tõenäoliselt mängu nõrgim lüli, andes mängijale ette käputäie minimänge (mis ei ole just kõige lõbusamad) ning iga natukese aja tagant pannakse mängija mälu testile, esitades eelnevalt läbielatu kohta seeria küsimusi. Mängu on võimalik mängida kuni 4ja inimesega korraga, kuid uurides minimängude kvaliteeti, siis ei oska kommenteerida kui lõbus õhtu selle mängu seltsis välja kujuneks.

Esimene episood on üpriski lihtne ning mänguaeg sellest tulenevalt lühike, samas tasuta mängu puhul mahavisatud raha tunnet ei teki. Siiski jäi pisike pettumuseuss hinge närima, sest ometigi on ideel potentsiaali - kellele siis ei meeldiks detektiivi mängida ja mõrvajuhtumeid lahendada. Kahjuks hoiab mäng aga mängijal kindlalt käest kinni ning erilist nuputamist just kohata ei või. Kui aeg kallis pole ning pool tunnikest või enam raisata on, siis võiks esimese episoodi alla laadida, kasvõi selleks, et endale selgeks teha kas vastav mäng on meelepärane ning kas järgmiste episoodide ostmine oleks mõistlik tegu või mitte. Aga ärge öelge, et me teid ei hoiatanud...

DEMOPEDE: Socom 4 Multiplayer Beta

2011-04-12T12:00:00.000+03:00

Veel praegu on kõikidel huvilistel PSNist alla laadida Socom 4ja mitmikmängu betaversioon, mis esmamulje põhjal oli täiesti rahuldav asi. Siiski, juba esimestel minutitel tegi demo kettale installimine tuska, kui mingil põhjusel pidi too kaks tundi uuendusi tirima ja installima.Ei tea millest asi tingitud, kuid võib öelda, et erilist õnnetunnet vastav juhtumine küll ei tekitanud. Siiski, kui ma LÕPUKS mängida sain, siis muutus tuju veidike paremaks, sest enamjaolt kõik toimis. Valida oli mitme erineva moodi vahel, samuti ka võimalus kohe ettejuhtuvasse mängu sisse hüpata, teadmata millega tegu on. Mängitavus oli suhteliselt sujuv, kuid soovitav oleks menüüs natuke sobrada, et endale mugavad sätingud leida, kuna algsätted tundusid liikumise kuidagi liiga kangeks tegevat. Graafika oli täitsa okei, relvad niisamuti, kuigi mõni tundus veidike imelikuna. Võib olla on muud mängud mind ära rikkunud, ei tea milles asi. Ometigi oli mul lõbus ning nii mõnelgi hetkel tundsin ennast kompetentse mängijana. Enda kogemuste põhjal võiks selle mängu hankimist soovitada küll, mööda külgi ta vast maha ei jookse.

The Ladies of Mortal Kombat

2011-04-09T12:00:00.000+03:00

Täna on laupäev, seega võtame veidike vabamalt ning laseme silmal puhata.

Mario Kart Wii

2011-04-08T12:00:00.003+03:00

Ma ühekorraga nii armastan kui ka vihkan Mario Kart Wii'd kogu südamest. Armastan, kuna nii see mäng kui ka kogu seeria üldiselt on alati lõbus, värviline, rõõmus ning toob võitmise puhul naeratuse näole. Minu viha aga põhjustab üldiselt ainult üks element, mis muudab iga võidusõidu lihtlabaseks loteriiks. Ma räägin muidugi sellest kurikuulasast abivahendist -

MKW suurim tugevus ning külgetõmbenumber on tema vaimustavalt lõbus (ning samas kuratlikult frustreeriv) netipõhine mitmikmäng. Ühes võidusõidus saab osaleda kuni 12 inimest, kuid sellega ei kaasne õnneks mitte mingisuguseid tehnilisi häireid. Pilt on sama ilus nagu ta on üksikmängus ning kõik töötab sujuvalt. Juhtimissüsteeme on mitmeid - on võimalik kasutada mänguga kaasatulevat plastikrooli, mis kasutab ära küll Wii puldi liikumistundlikkust ja on üpriski lõbus niisama sõitmiseks, kuid tema suhteline ebatäpsus ei tule kasuks, kui on kavas mitmikmängu natukenegi tõsisemalt võtta. Samuti on võimalik kasutada Classic Controllerit, mis selle puudumise tõttu kahjuks proovimata jäi, kuid sellest pole hullu, sest valikuid on enam kui küllalt. Valikuteks lisanduvad veel vana hea Gamecube'i pult ning Wii enda puldi ja nunchuki kooslus. Mõlemad toimivad, ise valisin lõpuks siiski puldi ja nunchuki kombo, kuna puldi liikumistundlikkuse tõttu oli hüpete ajal trikkide (mis maandumisel annavad sekundi-paar lisakiirendust) sooritamine tunduvalt mugavam.

Hästi sõitmine on aga Mario Kardis teisejärguline, tähtis on endale parimad abivahendid skoorida ning teiste elu põrguks teha. Iga raja peale jagub mitu kohta, kus küsimärgikastide sees peituvad salapärased abivahendid, mis kas aitavad sinu kiirust kasvatada või teiste kiirust vähendada. Mõnikord siiski tekib tunne, et neid on liigagi palju, sest tihtilugu muutub sõitmine väga raskeks, sest iga paari sekundi tagant tabab sind kas äikesepilv, sind pritsitakse tinti täis, keegi sõidab sinust püssikuulina üle või lennutab sinu poole kas rohelise või punase kilpkonnakilbi. Kõige masendavamaks stsenaariumiks on tõenäoliselt esimesel kohal olles vaid mõned meetrid enne finišijoont kuulda sinise kilpkonnakilbi hoitausheli (mis kõlab läbi puldi minikõlari). Vastased on sinust mõni meeter maas, sa saad kilbiga pihta, loodad et suudad taastuda enne kui keegi su kandadele astub, enne seda aga suudad pihta saada veel mõne punase kilbiga ning lõpuks sõidetakse sinust lihtsalt üle ja sa lõpetad kuskil kümnenda koha piirimail. See on reaalne stsenaarium ning see suudab vihale ajada. Samas, kui sa oled spektrumi teises otsas, siis ei ole midagi lõbusamat kui esiotsa sõitjatele kaikaid kodaratesse visata ning kilpe teele saata.

Üksikmäng jääb selgelt tahaplaanile. Raskusaste on sõidu poolest pea olematu vaatamata valitud klassist (erinevad klassid annavad erinevaid sõidukeid - kardid, mootorrattad või mõlemad koos), ainsaks määravaks teguriks on juhuse poolt valitud abivahendid kas sinu poolt või vastu. Õnneks või kahjuks on üksikmäng sinu vastu palju heldem ning sul avaneb isegi võimalus korralikult sõita. Üksikmängus või ajasõidus võites avanevad uued autod, rajad ja tegelased, seega mingit motivatsiooni mängimiseks muidugi jagub, kuid kohustuslik ta ei ole. Loomulikult on võimalik mängida mitmikmängu ka ilma netiühenduseta, kui on piisavalt palju pulte, sõpru ning ruumi diivanil. Netis on aga veel lisaks tavalisele sõidule olemas ka eraldi areenivõitluse versioon, kus kaks meeskonda võistlevad teineteise vastu kas münte kogudes või vastaste õhupalle lõhkudes.

Mario Kart Wii pakub lõbu 32el erineval rajal, millest täpselt pooled on uued, pooled aga eelmistest MK seeria mängudest ületoodud rajad, seega peaks siit leiduma midagi igale maitsele. MKW on üdini lõbus netimäng, ainult ärge unustage enda Wii pultidele enne mängimist kummiümbrist ümber panna, sest tihti tuleb tahtmine seesama pult teleka poole lendama saata, justkui telekas oleks esimesel kohal olev sõitja ning pult sinine kilpkonnakilp.

Call of Duty

2011-04-07T11:40:00.009+03:00

Kui jäta kõrvale kõik Black Opsid ja Modern Warfare, leiame seeria lihtsakoelise algusosa. 2003. aastal ilmavalgust näinud "Call of Duty" tõi meieni eepilised lahingud ning koos platooniga lahendatavad missioonid. Atmosfääri rõhutamiseks on palju nišši võetud filmidelt nagu "Saving Private Ryan" ja "Band of Brothers". Praeguseks juba kohmetu ja kandiline "Call of Duty", oli aastaid tagasi üks parimaid ja huvitavamaid uusi FPS'e, kus kuulide pildumist sakslaste pihta saatis heroiline ning suurejooneline sümfoonia.

Mängus on 3 campaigni, mille käigus on võimalik astuda briti, ameeriklase või venelase saabastesse. Nagu ka FPS'dele kohane, on võimalik valida ka 3 raskusastme vahel, millest kõige väljakutsuvamat "Veteran'i", ei soovita temperamentsematele (vaenlased kasutavad läbinähtavat wallhacki ning varitsevad sind iga hange, seina taga). Missioonid kulgevad tanke ja õhutõrje kahureid õhku lastes. Vahepeal premeeritakse meid ka ühe stealth ülesandega, kuid üksluine mänguviis võib väga kiirelt juba algusminutitel ära tüüdata. Miinusteks on ka hooletu ning bugine AI-süsteem. Multiplayer on kuld. Mapid on korralikud ja suurejoonelised, kuid alla 10 inimese mängida ei soovitaks. Hoolimata oma pinnapeaalsusest on mäng saanud klassikaks ning silmad ette teinud paljudele modernsetele tulistamismängudele.

Screens :

DEMOPEDE: Star Wars: The Clone Wars - Republic Heroes

2011-04-07T11:30:00.001+03:00

Mulle isiklikult Star Wars meeldib (kui välja arvata Episood 2e üpriski piinlikud love-stseenid) ning leian, et Star Wars: The Clone Wars on üpriski õnnestunud teleseriaal - seal on mõnusat madistamist valgusmõõkadega, ägedad robotid ning muud elukad, tegelaste omavaheline hea keemia ja muud säärast. Ühel õhtul avastasin ma aga, et mul on võimalus tõmmata vastava seriaali tegelaste poolt asustatud mängu demo oma Xboxile ning sel hetkel oli tuju hea - sel ajal, mil demo ennast alla laadis, kujutasin mina ette kuidas ma juhin Obi-Wan Kenobit ning peksan oma valgusmõõgaga roboteid mutriteks ja poltideks laiali, seda kõike saatmas suurejooneliselt võimas orkester ning see mõnus heli, mida valgusmõõk ikka teeb. Siis aga jõudis demo kohale...

Reaalsus oli selline, et tegemist oli kohutava, kohutava demoga. Graafika oli kohutav, mängitavus oli kohutav ning juttude järgi on täismäng samuti kohutav.

Deus Ex: Human Revolution

2011-04-06T12:00:00.001+03:00

Elder Scrolls V: Skyrim

2011-04-05T12:00:00.002+03:00

#WINNING! @ Dragon Age 2

2011-04-04T12:00:00.000+03:00

God of War: Ghost of Sparta

2011-04-03T12:00:00.000+03:00

God of War:Ghost of Sparta on viies kord Kratose jaoks kolmandas dimensioonis möllu teha ning Vana-Kreeka deemoneid veristada. Valem on jätkuvalt sama - kindlaks tehtud kaameranurgad, pikkade kettide küljes olevad mõõgad, palju deemoneid, palju muid mütoloogilisi olendeid, palju verd...Kõike seda pakub Kratose järjekorras teine seiklus PSP konsooli peal ning tõeliselt näljaste kõhud peaksid täidetud saama, kuid gurmaanidele võib jääda maitse magedaks, sest sama lobi pikas perspektiivis sama elamust ei anna.

Mängu lugu leiab aset kahe esimese mängu vahele jäänud tühimikus - Kratosest on just saanud uus sõjajumal, kui ta otsustab leida üles oma ema ning peale seda ka oma kaua kaudunud venna, kes varases nooruses Thanatose poolt röövitud sai. Lugu on lihtne, etteaimatav ning mitte midagi erilist. Muidugi täidab ta oma peaeesmärgi ning lükkab hammasrattad liikuma, millele järgneb verine ballett; ood kättemaksule ja veidrale suguvõsa kokkutulekule. Kuigi aksepteeritav, ei too lugu lauale midagi uut ning, kui võtta kõrvale seeria varasemate osade lood, siis tema nägu on nende kõrval kahvatum.

Visuaalselt ega helisliselt pole mängule absoluutselt mingeid etteheiteid võimalik teha, PSP on viidud oma graafilise piirini ning kõik, mis ekraanile paisatakse, näeb suurepärane välja. Muusika on taas suurejooneline ning häälenäitlejad, kellest on seeria jooksul saanud juba justkui vanad tuttavad, elavad enda rollidesse täielikult sisse. Kuigi mängitavuselt tundub Ghost of Sparta näitavat väsimuse märke, siis ometigi suudab ta pakkuda väikseid nüansse, mis lihtsalt panevad silmi PSP tagasihoidliku suurusega ekraanil hoidma, nagu näiteks rahulik jalutuskäik pisut tihedamalt rahvatatud Sparta tänavatel. Sellised väikesed hetked on kinnituseks sellele, et mängu tööle lülitades sai siiski tehtud õige valik.

Mängul on pikkust nii umbes 25% rohkem, kui eelmisel PSP peal ilmunud GoW-il, mida ei ole just palju, kuid siiski piisavalt. Esimese mängu lõppedes avanes aga võimalus mäng läbida Kratose venna, Deimosega, kes oli üpriski laheda väljanägemisega ning kuigi tegemist oli vaid pealiskaudse muudatusega, siis tundus kogu mäng justkui teistsugusena, kuidagi värskemana. Me ei ole kindlad, mis tulevik God of War seeriale toob, kuid loodame, et sellist värskust suudetakse vajadusel mitmekordistada ning pakkuda mängijatele midagi uudsemat.

Sarja andunud fännidele on see mäng pea et kohustuslik, sest kuigi vananemise märke on juba näha, siis see ei tähenda, et mäng ei oleks lõbus või et tegemist oleks kehva mänguga. Oh ei, lood ei ole nii hullud, mäng on täitsa tore, kuid midagi uut ta lauale ei too.

LittleBigPlanet 2

2011-03-25T12:00:00.000+02:00

Esimene LittleBigPlanet tõusis lühikese ajaga Playstation 3e tippmängude hulka ning mängu peategelast võiks pidada lausa konsooli maskotiks. LBP tõi lauale innovatiivseid elemente ning pani aluse kogukonnale, mis kasvab pidevalt iga päevaga. Selle aasta alguses ilmunud LittleBigPlanet 2 ei hakanud üldist valemit muutma, sest miks parandada seda, mis ei ole rikkis, kuid kas väikestest muudatustest piisab, et inimesi uut mängu ostma panna?

LBPs jääb üksikmängu kogemus tahaplaanile, olles justkui sissejuhatus maailmasse, mille taga seisavad mängijad ise. Mängija võtab enda kontrolli alla Sackboy - lustaka kotipoisi, keda saab erinevate lisadega isikupärasemaks muuta, kasutades erinevaid materjale, riideesemeid, silmi, hambaid ja kõike muud mida erinevates levelites leida võib. Erinevate kombinatsioonidega mängimine on juba iseenesest lõbus tegevus, kuid päris mänguni jõudmine on juba omaette teema. Pisut klišeeline lugu leiab aset fantaasiamaailmas, mida ähvardab kurjam nimega Negativitron, kes tahab hävitada kõik rõõmsa ja lõbusa. Veidra välimusega Larry Da Vinci kutsub appi Sackboy ning sellest hetkest peale võitleb mängija kogu maailma vabaduse eest. Üksikmängu kestus on tagasihoidlik, kuid kuniks teda kestab, jätkub ka lõbu.

Mängitavusega on asjad enamjaolt korras, kuigi leidub ka hetki, mil üks või teine asi oma tahumatusega silma hakkab. Hüpped tunduvad mõnikord ebatäpsed, justkui oleks Sackboy pidevas kaaluta olekus(huvitava juhusena on üks level tervenisti kaaluta olekus ning siis paistab hüpete ebatäpsus eriti silma). Samuti on haardekonksu kasutamist nõudvad kohad mõneti frustreerivad, eriti just viimase bossi puhul, sest selle edukas kasutamine nõuab kahe kangiga paraja näpakrobaatika sooritamist. Mõnikord, kui mängus tulevad ette tulistamist täis lendamislevelid või ülalt-alla vaatega sõidulevelid, liigub ekraan pisut liiga kiiresti, jättes mõnikord isegi mängija lõksu, kui too on just surma saanud ning vahepunktist väljunud. Sellele vaatamata on tegemist pisivigadega, mis üleüldist pilti ära ei riku.

Kuid LBP2 kroonijuveeliks on levelite ehitaja, mis annab igale mängu omanikule võimaluse omanäolise maailma, kus seigelda. Võimalused on peaaegu piiritud ning terve hulk suurejoonelisi projekte näitab, et inimfantaasia on üks võrratu asi. Inimesed on loonud nii originaalseid mänge, kui ka austusavaldusi oma lemmikutele, nagu Final Fantasy või Marvel vs Capcom 2 ning muidugi ei puudu ka arvukad Super Mario seeriale pühendatud levelid. Kuna mängijatel on ligipääs umbes 3,5 miljonile erinevale kasutajate poolt loodud levelitele, siis avastamisrõõmu jätkub pikaks ajaks ning LBP2 plaadi masinasse panemine õigustab end igatpidi. Nii üksikmängu kui ka kasutajalevelite puhul antakse mängijale võimalus liituda neti kaudu teiste inimeste mängudega, mis iseenesest on tore võimalus, kuid mis üksikmängu ajal ei pruugi just kõige mõistlikum olla - mine tea mis inimeses otsa sattuda võib; mõni ei pruugi sul korralikult mängida lasta, vaid viskab sind lihtsalt vaenlaste sekka.

Leveliehitaja on piisavalt lihtne, kui kasutajal on püsivust vaadata ära kõik õpetusvideod, mida on paras hulk. Nagu juba mainitud, on võimalusi rikkalikult. Mängija saab manipuleerida (lisaks tavaelementidele, nagu takistused, vaenlased ja muu säärane) kaameranurki, lindistada ise heliklippe ning kõike muud põnevat. Kõike seda saadab suurepärane värvikirev graafika ning omapäraselt mõnus heliriba hea muusika ja jutustaja Stephen Fry rahustav häälega. Pisivigadele vaatamata on LittleBigPlanet 2 suurepärane mäng, mis lihtsalt toob naeratuse näole!

Duke Nukem Forever ilmumiskuupäev lükkus edasi!

2011-03-25T10:00:00.001+02:00

Mortal Kombat - Kratos!

2011-03-24T16:00:00.000+02:00

Nagu juba viimases demopede rubriigis mainitud sai, on uue Mortal Kombati PS3 versioonis boonustegelaseks Kratos. Eile-täna ujus pinnale ka uus gameplay treiler, milles Kratost võitlemas näha võib!

Call of Juarez: Bound in Blood

2011-03-24T12:00:00.001+02:00

Võib olla on asi minus, kuid näha FPS mängu, mis leiab aset Metsikus Läänes, on kõiksugu futuristlike ja militaarsete tulistamismängude kõrval justkui sõõm värsket õhku. Tõsi, tegemist on küll kulunud klišeega, kuid sellisel hetkel on ta just õigel kohal. Call of Juarez: Bound in Blood ei ole Call of Duty ning just see on tema kõige tugevam külg.

Call of Juarez: Bound in Blood on eellooks seeria paar aastat varem ilmunud esimesele osale ning seekord uuritakse eelmise osa peategelase kasuisa- ja onu seiklusi. Lugu algab suurepäraselt, näidates kuidas kaks venda, Thomas ja Ray, on relvad teineteise poole suunanud. Selle stseeni lõppedes liigutakse aga ajas tagasi, Ameerika kodusõja aegadesse, kus Ray ja Thomas otsustavad lahinguväljalt põgeneda, et päästa enda kodu ning perekond. Kahtlemata kruvib see lihtne nipp pinget, tehes seda ehk liigagi hästi, sest lõpptulemus valmistab tänu sellele pisut väikese pettumuse. Õnneks on lugu piisavalt hea ja mõnus ning vendade omavaheline dialoog on lihtsalt niivõrd terav ja humoorikas, et annab andeks kõik kulunud klišeed, mille ohvriks lugu vahel langeb.

Mängija saab valida kumba vennaga ta vaenlaste poole kuule saatma hakkab (osad levelid valikut ei anna). Valik ei ole aga vaid esteetilise/filosoofilise väärtusega, vaid mõjutab ka mängitavust üpriski palju. Thomas saab lasso abil kõrgematesse kohtadesse ligipääsu, lisaks saab ta kasutada ka viskenuge ning vibu, Ray on aga vastupidavam ning võib kanda korraga kas kahte relva, relva ja dünamiiti või kuulipildujat. Samuti võib tihti ette sattuda olukordi, kus vennaste tee samas levelis lahku läheb ning seega on ka elamus erinev. Relvad tunduvad autentsed ning (heas mõttes) teistmoodi, kui tavaliselt harjunud ollakse; valik on rahuldava suurusega ning tihtilugu antakse ka võimalus uusi relvi osta. Lisaks tavapärastele püstolitele ja püssidele saab kätt proovida ka kuulipilduja- ning korra isegi kahuriga. põhirõhk on pandud küll tulistamisele, kuid vahel harva on asja ka hobuse selga istuda või duelli pidada. Duellipidamine on ühekorraga väga lihtne ning samas väga raske, endal läks mõnel korral mitu korda, et vastasele pihtsa saada, teinekord sai aga hakkama vaid ühe lasuga.

Graafika on võrratu, vähemalt suurema osa ajast; silma riivab enajaolt vaid varjude kohutav pikslilisus, erit just vahestseenide ajal. Heliline pool paitab kõrvu, muusika on vesternlikult tuttav ning häälenäitlejad on lihtsalt suurepärased; Ray ja Thomase kehastajatel on omavahel mõnus keemia, mis teeb niigi hea dialoogi veelgi paremaks. Põhimissioone on nii umbes 7-8 tunni jagu, sinna vahele on lisatud ka kaks suurt vaba maailma levelit, kus saab niisama ringi ratsutada või täita paari lisamissiooni. Red Dead Redemptioni stiilis on ka olemas nö. suvalised juhtumid, kus keegi on sattunud kas röövi ohvriks või muud säärast, kuid mingisugust moraalisüsteemi lisatud ei ole ning peale mõne üksiku dollari mängijale süütute päästmise eest ei pudene.

Mängul on olemas ka mitmikmäng, mis võimaluste puudumisel testimata jäi, kuid esimesel võimalusel saab see tehtud ja ka muljetatud. Üksikmäng on aga igat värrt mängimist, eriti just vesternisõpradele ning inimestele, kes oleks tahtnud Red Dead Redemptionit esimese isiku vaates mängida tahtnud. Ja loomulikult ka kõikidele tulistamismängude sõpradele, kes sakslaste, terroristide ja tulnukate tapmisest väsinud on.

50 Cent: Blood on the Sand

2011-03-21T21:35:00.001+02:00

50 Cent annab kontserti ühes tundmatus Kesk-Ida riigis ning loomulikult tahab ta ka selle eest raha saada, täpsemalt on lubatud talle tervelt 10 miljoni dollari suurune tasu. Organisaatoril aga puuduvad vabad vahendid ning peale mõningast sakutamist tuleb ta mõttele anda Fiddyle kompensatsiooniks teemantitega kaetud inimpealuu. Kuid juba loetud tundide jooksul satub karmi käe ja sõnaga räppartist tulevahetusse, mille käigus röövitakse tema väärtuslik teemantkolju. See võib tähendada ainult ühte - 50 Cent võtab tagasi selle, mis talle kuulub! Just, see on selle mängu lugu ning see on mõnus, juustune meelelahutus.

Tegemist on taaskord ühe kolmanda isiku tulistamismänguga, mis ei paku küll midagi eriliselt uut ja huvitava, aga samas on ta niivõrd lõbus, et oleks patt seda mitte mängida. Selle mängu tugevuseks võiks lugeda just seda, et ta ei tee midagi valesti, vaid iga element on ülejäänutega võrreldes tasakaalus ning ei leidu vigu, mis eredalt silma paistaksid (ma vaatan sinu poole Kane & Lynch 2). Igas levelis tuleb Fiddyl koos kaaslasega (olgu selleks siis kas semu sõbralistist või AI poolt juhitud partner) hävitada terve trobikond tüüpilist kahuriliha, lisaks on võimalik otsida levelitest lisapunkte andvaid postreid, sihtmärke ning rahakaste.

Vaheldust pakuvad levelid, kus pannakse mängija kas autorooli või relv käes helikopteri pardale. Helikopterid saavad selles mängus üpris tuttavaks, sest mitmel korral kasutatakse neid ka bossivõitluste tarbeks. Kuna juba päriselus on Fiddyt raske tappa (jutud räägivad, et mehest korjati ühel korral välja tervelt 9 kuuli), siis ei tohiks ka imelik tunduda see, kui virtuaalne 50 Cent suudab oma torsoga korraliku arvu kuule püüda, enne kui sussid püsti viskab. Raskusaste ei ole just teab mis kõrge, kuid see ei tähenda muidugi, et Rambo taktika alati võidumaitse suhu toob.

Mängu jagub paariks õhtuks kohe kindlasti, leveleid on kokku nii umbes-täpselt 9, mis omakorda jagunevad mitmeks erinevaks tsooniks. Tuleks arvestada, et enamus neist on üpriski mahukad, seega aega tuleks varuda. Graafika näeb hea välja, kõige mõnusam asja juures on see, et pilt on värviderohke (liigselt kuule süües näeb siiski ka halli ekraani), mingeid vigu silma ei paista ning levelid on vahelduvad. Heli on samuti korralik, taustal kõlavad 50 lood, suur osa neist just selle mängu jaoks valmis vorbitud, relvad ja muud vastav kõlavad samuti hästi, isegi Fiddy häälenäitlemine on rahuldav. Pidev märul võib lõpupoole üksluiseks muutuda, kuid kogu kompott on üleüldiselt väga mõnus ning kui võimalik, siis tasuks sellele mängule käed külge ajada küll!

DEMOPEDE: Mortal Kombat

2011-03-21T19:00:00.001+02:00

Nüüdseks juba mõnda aega saadaval olev uue Mortal Kombati demo pettumust ei valmistanud, oh ei, kaugel sellest. Mina ei ole kunagi erilist huvi vastava frantsiisi vastu välja näidanud (kui, siis võib olla MK vs DCU, aga seda juba DCU poole tõttu), kuid see demo pani mind kannatlikult mängu ametlikku ilmumiskuupäeva ootama (milleks, muuseas, on 21 Aprill, kaks päeva peale jänkisid). Graafika näeb välja suurepärane ning detailidele on väga palju tähelepanu pööratud - kahest võimalikust erinevast areenist ühel võis taustal näha teist võitluspaari samaaegselt kaklemas, lisaks sellele on matši lõpus näha ka visuaalselt kui palju vatti mõni osaleja on saanud, sest riided on rebenenud ning keha haavu ja sinikaid täis.

Demos saab näha nagu juba eelnevalt mainitud kahte areeni ning nelja erinevat tegelast - Scorpion, Mileena, Sub-Zero ning Johnny Cage, kelle firmamärgiks on jätkuvalt kubemepiirkonda ulatuvad löögid. Igasuguste erinevate liigutuste tegemine tundus olevat sujuv ja erilist peavalu ei tekitanud, kuigi mõnikord oli keeruline kas fatality või siis uue röntgen-löögi elluviimine. Siiski, asi tundus olevat kasutajasõbralik, sest ka õllelembesed sõbrad said rahuldavate kombodega hakkama. Võib olla saaks nuriseda raskusastme kallal, igatahes medium jäi liiga lihtsaks, seda imelikum on aga fakt, et on olemas veel kaks kergemat astet, mis tundub liialdusena. Sellele vaatamata võiks demo põhjal öelda, et uus Mortal Kombat tasub mängimist, mina igatahes teen PS3 versiooni ettetellimuse ära. Miks? Sest PS3e versioon sisaldab God of War seeriast tuttavat Kratost!

Heavy Rain

2011-03-10T12:00:00.000+02:00

Aegadel, mil mängutööstuses domineerivad suurejoonelised tulistamismängud ning nö. "ohutud valikud," on tore teada, et innovatiivsus ning uudne lähenemine ei ole iganenud terminid ja et vahel leidub siiski inimesi, kes julgevad teha samme, mis meid meie mugavustsoonist välja tooksid ning paneksid meid vaatama videomänge uue nurga alt. Quantic Dream on seda taaskord teinud ning Heavy Rain on üks sellistest mängudest.

Heavy Rain annab mängijale võimaluse jalga proovida lausa nelja erinevat saapapaari, kõik kuulumas inimestele, kes ühel või teisel moel jahivad Origami mõrvarit - tapjat, kes kustutab väikeste poiste eluküünlaid, jättes nende surnud kätesse origaminukukesi. Kõik tegelased on erinevad - pereisa, kes üritab leida oma kadunud poega; keskealine detektiiv, kes üritab leida juhtlõngi; futuristlikut tehnikat omav ning narkosõltuvuse käes vaevlev FBI agent ning unehäirete käes kannatav ajakirjanik. Lugu on tõsiselt põnev ning pingeline, visates mängijale mitmeid vimkasid ja pöördeid. On näha, et David Cage on Fahrenheiti nõrkadest külgedest õppust võtnud ning seekord "tõmmatakse asju õhust" palju vähem, kui eelmisel korral. Siiski, see ei muuda lugu aga automaatselt täiuslikuks - Cage on veel piisavalt toores ja seda on näha tänu mitmete loogikaaukude ja iganenud stereotüüpide kasutamise tõttu. Mängu läbinutel soovitan ära vaadata videoklipp Heavy Raini kustutatud stseenidega, mis toob natukenegi vajaminevat selgust.

Nagu ka Fahrenheit enne teda, on ka Heavy Raini mänguplaan erinev ning on hülanud tavapärase kontrollskeemi otsustades quick time eventide kasuks. Õnneks on unustatud Fahrenheiti-aegsed kangimaratonid ning puldilt on leitud ka ülesse ülejäänud nupud. Mängijal on võimalus levelites vabalt ringi liikuda ning suhelda iga eseme või inimesega kellega mäng vähegi võimaldab seda teha. See fakt üksinda julgustab mängijat avastama väikseid üllatusi, mis levelitesse peidetud on, olgu selleks siis kiire žongleerimine või surnud kasside tähelepanelik uurimine. Ainus asi, mis peavalu valmistab, on liikumise kontrollimine. Kriitilise tähtsusega hetkedel ei taha tegelane mõnikord kohe kuidagi näoga õigele poole seista ning seega võib see lõppkokkuvõttes maksta isegi tema elu.

Ühest mängukorrast jääb Heavy Raini puhul selgelt väheks, sest mängijale pakutakse mitmeid erinevaid võimalusi seista ristteel ning valida omale sobiv rada. Rajavalikust sõltub aga ka edasine saatus, mis muudab mängu kulgu märgatavalt. Mängu lõpetamiseks ei ole isegi vajalik kõikide tegelaste ellujäämine. Draamatilistele hetkedele lisab sügavust ka suurepärane heliriba, mis vihmapiiskade sabina taustal melanhoolilistel nootidel kõlada laseb. Häälenäitejad esinevad eeskujulikult, kuigi esineb ka hetki, mis eelistavad juustu professionaalsusele. Graafiline pool on samuti kena, näidates ära ka väiksemaid detaile, samuti on meeltmööda tegelaste sujuv animatsioon. Siiski, esineb ka konarlikke nurki ja hetki, mil tegelastele oleks justkui puupulk sisse topitud. Sellele vaatamata kuulub ta PS3e ilusaimate mängude hulka.

Vaatamata lihvimata stsenaariumile ning pisivigadele graafikas on Heavy Rain suurepärane mäng ning kohustuslik lisa iga mänguri PS3e mängude kollektsiooni! Oleks selliseid hallist massist erinevaid mänge vaid rohkem...

Red Faction Guerilla

2011-03-01T12:46:00.008+02:00

Red Faction Guerilla tundub olevat üks nendest mängudest, mis on küll igatpidi eeskujulik ja hea, kuid samas ebaõnnestub ta olemast meeldejääv. Sellest aga on pisut kahju, sest kui mängu piisavalt süveneda ning vaadata mööda tema väikestest vigadest, siis saab mängija meelt mõnusalt lahutada küll. Oma olemuses on ta justkui see vaikne klassikaaslane, kes väga harva teistega suhtleb, kuid kui temaga vestlema hakata, siis saad aru kui toreda inimesega tegemist on.

Red Faction Guerilla on kolmanda isiku action-mäng, mis asetab mängija Marsi vabadusvõitleja Mason'i saabastesse, kellele on antud luba punasel planeedil ilma piiranguteta kõndida; Red Factioni Marss on üks järjekordne nö. "vaba maailm," mis ei sea mängijale piiranguid kuhu minna. Kahjuks jääb sellel maailmal puudu aga isikupärast, sest sisutihedad linnad või saladusi peitvad preeriad asendatakse konarlikke väljadega, mis on kaetud punase liivaga ning need vähesed asulad, mida planeedil leida võib, hakkavad lõpuks teineteist meenutama. Muidugi, pisikesi detaile leidub siit ja sealt ning kui mängu viimases veerandi avaneb mängijale avastamiseks Marsi põliselanike laagriplats, tundub see justkui sõõm värsket õhku. Kahjuks on seda aga liiga vähe ja tuleb see liiga hilja, seega jääb Red Factioni vaba maailm omalaadsete seas tahaplaanile.

Mängu tõmbenumbriks ei saa aga just mitte tema piiranguteta maailm, vaid see et seda saab viimse killuni pilbasteks lõhkuda. Juba esimestel minutitel antakse sulle kätte suur haamer ning suunatakse vanade rusude juurde, et näha kuidas sul ehitiste lammutamine välja tuleb. Haamer on mängija arsenalis üks kõige ustavamaid sõpru, olles mõnikord abiks nendel hetkedel, mil kõik muu laskemoon on otsa saanud, kuid mõni vaenlane siiski veel ümbruses luurab. Muidugi, suuremate hulkade vastu jääb haamer siiski väheseks, seega tuleb mõnikord oma plaanid hoolikalt läbi mõelda, sest vaenlased on järeleandmatud ja seda isegi kergemal raskusastmel. Mängijal lubatakse korraga kaasas kanda 3 relva (lisaks haamrile) ning valik on üpriski soliidne - miinid, pommid, raketiheitjad, elektrirelvad, nanopüssid mis kustutavad vanelaste eluküünlad ühe lasuga ning palju muud. Muidugi ei ole kõik kohe saadaval, kuid mängu lõpuks on agaral mänguril valik suur ja lai.

Lugu on mängu juures vast see kõige nõrgem lüli. Meie peategelane, Mason, saabub Marsile, et külastada oma venda Dan'i, kellest on saanud vabadusvõitlejate üks innukamaid liikmeid. Dan üritab kiirelt ka Masonit enda ridadesse värvata, kuid viimane keeldub. Paar hetke hiljem ning Marssi piinavate EDFi sõdurite tule all lõpu leidnud Dan'i surm muudab Mason'i meele vaat et silmapilkselt. Tegelaste areng on samuti minimaalne, millele ei aita ka kaasa vahestseenide vähene määr. Mängu lõpus tundub olevat Mason samasugune mees, kui enne oma seikluse algust - näotu, halli massi sulanduv suvaline mats, kellele miskipärast haamer pihku on surutud ja suund vaenlaste poole kätte näidatud. See aga muudab taaskord kurvaks, sest ometigi oleks sellise teemaga ette võtta palju enamat. Kõige huvipakkuvamaks tegelaseks on ehk Jenkins - hull vanamees, kes sind vahel kõrvalmissioonidele kaasa kutsub ning siis EDFi vara hävitades mõne paraja killuga maha saab.

Graafikamootor saab kõvasti vatti, kõik näeb ilus välja ning nagu juba eelnevalt mainitud, on pea et iga ehitis ja monument lõhutav. Muidugi, eks mõnikord on võimalus näha ka humoorikaid vigu, mis panevad planeedi elanikud poolest kerest asfalti sisse käsi vehkima ja jaanalinnu kombel häälitsema. Samuti ei ole ehitiste lõhkumine just alati nii täpne kui tahaks; satub ette hetki, mil ainult üks peenike toru on see, mis hoiab üleval suuri ja raskeid torne. Siiski, mäng näeb välja rohkem kui rahuldav, samas võiks (enamjaolt) punasel planeedil kohata rohkem värve. Heliline pool on rahuldav, serveerides harvadel hetkedel ka hingematvaid momente, mil Mason seisab suure kuristiku serval ning orkester mängib taustal, kasutades suurejoonelisi noote. Küll aga valmistab hämmingut see, kui virutada haamriga juba surnud vaenlasele, kes siis taaskord valukriiske huultelt valla laseb.

Jäi meil proovimata küll mitmikmäng, kuid Wrecking Crew variant, kus on võimalik keskenduda vaid hoonete lõhkumisele erinevate vahenditega, sai mänguaega küll ning tuleb nentida, et tegemist oli suhteliselt lõbusa asjaga, vähemalt väiksestes kogustes. Üldises pildis jääb aga mängul puudu just šarmist; sellest müstilisest millestki, mis paneks sind seda mängu tihti meenutama ning mis sunniks sind teda taaskord plaadimasinasse lükkama. Ei, tegemist ei ole halva ning isegi mitte keskpärase mänguga, kuid kahjuks otsustas ta ise endale kaikaid kodaratesse visata, et mitte tippu jõuda.

DEMOPEDE: Killzone 3

2011-02-23T19:58:00.006+02:00

Playstation 3e ühe nimekama mänguseeria uusim osa on mõnel juba mängumasinas ning mõni peab veel päevakese ehk ootama, seega oleks õige hetk(lisaks mitmikmängu beetale) visata pilk peale ka üksikmängu demole, mis PSNi maandus tavakasutajate jaoks juba eelmisel nädalal. Saime seda testida ka meie ning tuleb tõdeda, et tegemist on väga hea demoga - ta on piisavalt mahukas ning jätab sind tahtma rohkemat. Ühesõnaga teeb ta kõik, mis demo tegema peab. Mängija visatakse sarja peategelase Sev'i saabastesse, antakse püss kätte ning suunatakse punasilmseid sõdureid nottima. Mängitavus on demos hea, graafika on lihtsalt võrratu, näidates ära iga väikese detaili ning audio on samuti kena kõlaga. Muidugi tekib küsimus miks Helghasti mehed jäise lumetormi sees kasukates on ning peategelane vaid t-särgiga piirdub. Lisaks jooksmisele, tulistamisele ning granaatide loopimisele on sedapuhku lisatud ka rakettranitsaga lendamine, mis oli ühteaegu lõbus ning ka veidike tüütu. Kuid kui demo on pooltki nii hea, kui lõppmäng, siis on raske selle endale muretsemist mitte soovitada. Kas just kohe, kuid vähemalt mingil hetkel kindlasti!

Don't Shit Your Pants

2011-02-22T20:27:00.002+02:00

Mõnikord satub ette mõni mäng, mis on ühteaegu ülimalt tobe ning samas ka vaimustavalt lõbus ja geniaalne. Tekstipõhine flashimäng Ära Püksi Situ on just üks nendest. Mängu eesmärk on lihtne - mitte püksi sittuda. Mängija ülesandeks saab oma tegelane võimalikult kiirelt peldikusse juhatada, et too saaks rahuldada oma maised vajadusi. Võiks arvata, et sellega asi piirdubki, kuid ei! Mängul on lisatud juurde veel ka auhinnasüsteem, mis nõuab erinevate ülesannete täitmist. Mõnikord piisab isegi sellest, kui püksid jalga jätta või lasta kõhugaasi. Don't Shit Your Pants on muhe huumor, mis peletab mõneks ajaks igavust ning tõestab, et virtuaalsete inimeste sulgurlihase kontrollimine on üpriski naljakas!

Mängu saab mängida SIIN!

Stacking ehk seiklevad matrjoškad

2011-02-18T12:36:00.004+02:00

Double Fine'i esimene mitte-Tim Schaferi juhtimisel loodud mäng jätkab firma traditsiooni omapäraste ideede paiskamisega rahva ette.

Mängija kehastab maailma väikseimat ja ühtlasi kõige mõjukamat matrjoškanukku, Charlie Blackmore'i, kelle legendaarne korstnapühkijatest pere on jäänud rahalistesse raskustesse. Pereisa on aga õnneks saanud uue tööotsa, kus puhastab korstnaid alludes otse suurele ja kurjale parunile. Isa jääb aga päris pikaks ajaks ära ja pere jääb väga suurtesse rahalistesse võlgadesse. Perelapsed, peale Charlie, viiakse sunnitööle ja algab Blackmore'ide meeldejäävaim seiklus.

Mängu idee on juttude järgi spontaanselt tulnud, kuid atmosfäär on vaieldamatult asi, millega siin on kõvasti vaeva nähtud. Varajane 20. sajandi industriaalsnoobilik õhkkond on saavutatud perfektselt ja lisaks on muidugi Double Fine kõik üle võlli keeranud. Uhkeldavates riietes daamid karjuvad hüsteeriliselt ülepingutatult: "Good day, Sir!" mille vastukajaks on ümbritsevate nukkude köhatused, kaabukergitused, ehmatused ja mõmisemised. Vähemalt minule meenutavad sellised olukorrad väga esimest Simsi mängu, kus tegelastel puudus keel, kuid sain siiski aru, mida nad öelda tahtsid. Kui Te olete totakate snooblike žestide pooldaja, siis see mäng Teile ka meeldib. Muidugi muusika, graafika ja kõik selline on samuti hästi tehtud. Vaheklippides häälnäitlemine muidugi puudub - dialoog edastatakse tummfilmidele omaste vahelehtedega.

Mängu põhimehaanikaks kujuneb Charlie oskus end teiste nukkude sisse stackida. Ta suudab seda vaid teha endast ühe suuruse suurema nukuga, mille omakorda saab veel suurema nuku sisse laduda. Erinevaid suuruseid on alguses 5 ja iga uue keskkonnaga tutvustatakse veel suuremaid nukke. Enamasti näitab suurus ka matrjoškanuku sotsiaalset staatust ja olulisust ühiskonnas. Teine uhkelt reklaamitud omadus on see, et erinevad nukud räägivad erinevatele nukkudele erinevaid asju ja kuigi see mehaanika on vahest kahtlase väärtusega võib sealt siiski häid vihjeid või mõne killu leida.

Keskkondi või leveleid on mängus väga vähe - vaid rongijaam, mis käitub hubina, kus pääsed ülejäänud kolme maailma, kust leiad vastavalt juba oma vennad-õed. Iga tase sisaldab endas kolme kuni viite mõistatust, milledel omakorda kolm kuni viis lahendust. Mängu läbimiseks on vaja leida vähemalt üks lahendus igale põhilisele mõistatusele, aga 100% läbimisgurudel on muidugi tarvis leida kõik lahendused. Ja viimaste peale on ka mõeldud - mängusisene vihjesüsteem on väga abivalmis jännijäänut abistama. Vihjeid saab avada kolmes astmes - esimene annab suhteliselt abstraktse vihje või lausa vanasõna/kõnekäänu, mis peaks andma idee mida kasutada mille peal. Teine on juba natuke konkreetsem, ning kolmas ütleb juba otse, mida teha tuleb. Vihjete kasutamise eest mängijat mingil viisil ei karistata ja seega on kindlasti mõnel kerge jäädagi neid kasutama. Esimene kord läbides soovitan selle kasutamist vältida.

Igal tasemel on ka oma ~20 eksklusiivset nukku, milledest kõik omavad oma erilist võimet. Mõned neist on küll korduvad külalised, aga see on igati vabandatav. Meeldejäävaim minule on väike saksa poiss, kes on perega reisima läinud ja kelle rongijaamas suunad tagasi oma õe ja ema juurde. Järgmine tase on aga kruiisilaev - poiss on merehaige ja tema sisse end stackides hakkab pilt lainetama, ümbritsevad helid muutuvad jubedateks kõlinateks ja vilinateks ning poisi ability on küpsiste oksendamine. Ühesõnaga Double Fine'i huumor ründab taas. Igas levelis peitub ka üks eriline "komplekt" nukke, kes tuleb üksteise sisse stackida, mille järel saad mingi preemia.

Mängu suurim miinus on paljude silmis kindlasti selle pikkus. Tõsi, 3 tunniga on võimalik mäng läbi joosta kuid nii jääb mängija paljust huumorist ilma. 100% läbimine on saavutatav ~6 tunniga ja arvestades, et see on tänapäeval ka paljude retail mängude pikkus, siis vähemalt huumoriga tasutakse mängijale raha tagasi. Pikemana tunduks see juba välja venitatuna ja väsitaks tõenäoliselt ära.

Stacking on saadaval XBOX Live Arcade ja Playstation Network poodides hinnaga $15

Batman: Arkham Asylum GOTY

2011-02-05T12:00:00.003+02:00

Batman: Arkham Asylumi tulek on võrreldav tema nimitegelase meetoditega - ta peitis ennast varjudes, oodates õiget hetke ning suutis tabada meid ootamatult. Mängu teinud Rocksteady Games'i varasemate loomingute nimekirja mahub vaid üks nimi - Urban Chaos, mäng mis hetkel omab näiteks Metacritcu andmete järgi 75% suurust populaarsust. See fakt kergitas enne mängu ilmumist ehk kulme, kuid kõik kartused ja umbusaldamised lükati pauguga ümber kui selgus tõsiasi, et Batman: AA on selle sajandi meisterteos ning kunagine klassika.

Mängu lugu on lihtne, ent mõjuv. Selle taga seisab Batmani veteran Paul Dini, kes on olnud kauaaegne Batmani koomiksi kui ka teleseriaali kirjutaja. Nahkhiiremehe vana vaenlane Jokker üritab linnapea kabinetis taaskord segadust tekitada, kuid eelnimetatu vangistab ta ning toimetab ta Arkhami hullumajja. Sinna jõudes aga Jokker pääseb valvurite valvsa pilku alt ning võtab Arkhami juhtimise enda kätte. Batman kahtlustab, et tegemist on pikalt valminud plaaniga ning asub teda mööda Arkhami saart jälitama. Jokker saadab samal ajal tema vastu nii terve hunniku tavalisi pätte, kui ka Batmani vanu ja tuttavaid vihavaenlasi, nagu Harley Quinn, Poison Ivy, Bane, Scarecrow ja Killer Croc. Samuti leidub hulgaliselt vihjeid teiste tuttavate kohta ning kuigi ta otseselt nägu ei näita, on ka Riddler mängus esindatud, andes Batmanile mängu ajal mitmeid mõstatusi lahendamiseks.

Graafika on lausa imeline. Iga liigutus on sujuv, iga ümbruskond näeb väga hea välja ning näha kuidas Batmani keep joostes tema taga lehvib, on unustamatu tunne. Geniaalsus peitub pisiasjades ning Rocksteady on teinud kõik endast oleneva, et need pisiasjad märkamata ei jääks. Eriti hästi avaldub graafika kõrge kvaliteet tegelaste disainis, nende liikumises, riietuses ja näoilmetes. Heaks näiteks on ka Batman ise, kes aja liikudes aina rohkem habemesse kasvab ning kelle kostüüm peale igat võitlust natukene kannatada saab, näidates riietes auke ja rebenemisi.

Ka audiopool on suurepärane, alustades õige muusikalise valikuga, lõpetades aga vaimustava häälenäitlemisega. Selle eest tuleb eelkõige tänada üheksakümnendate Batmani multika veterane Kevin Conroy'd, Arleen Sorkin'it ning suurepärase esituse teinud Mark Hamilli, kes kõik taaskord astuvad oma vanade tegelaste saabastesse ja teevad suurepärast tööd ning kuigi kõik näitlejad on tasemel, varastab Mark Hamill siiski kogu show. Tema Jokker on niivõrd õel, humoorikas, südamlik, karismaatilne...ning kõike seda samal ajal. Hetkedel, mil Batman varitseb varjudes, et oma vaenlasi elimineerida, võib ennast unustada kuulama Jokkeri teravaid ja humoorikaid kommentaare.

Kontrollid on selles kolmanda persooni action-seikluses täpselt õiges kohas ning teevad just seda mida mängija käsib, seega pole oma vigades siinkohal kedagi teist võimalik süüdistada. Mängu kaklusosad kasutavad enamjaolt kahte nuppu (mis hiljem eraldiseisvatel areenidel võideldes üksluisena võib tunduda), kuid teeb seda hästi, muutes võitluse ka suurema karja vastu voolavaks ning graatsiliseks. Lisaks on võimalik valemisse liita ka oma üpriski rikkaliku kasulike vidinate kogu, samuti ka Batmani hi-tech kostüüm saab kasutust, kui on vaja leida juhtlõngi ja lahendada Riddleri mõistatusi. Lisaks on võimalik vastaseid ka (nagu juba korduvalt mainitud) varjudes oodata, istuda katuse all ja rippuda kujude küljes kuni õige hetk saabub. Vaenlaste varitsemine oli minu jaoks vast kõige põnevam moment, kuid seda alles hetkeni, mis teatud upgradeid avanesid.

GOTY versioon on muidugi tore, kuid ei anna eelnevalt ilmunud tavamängule just väga palju juurde. Mängija saab lisaks neli uut areeni, millel enda kaklus- või hiilimisoskusi proovile panna ning võimaluse mängu 3Ds mängida. 3D ei ole muidugi millest koju kirjutada, tegemist on kõige lihtsama versiooniga, mille jaoks on mänguga kaasas ka kaks paari papist prille. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis tuleb nentida, et BAA ei ole täiuslik mäng. Juba algusmomentidel näidatakse mängijale Batmani ja Killer Croci kohtumist ning õhus on tunda pinget; seda võiks lausa noaga lõigata. Mängu edenedes tekib neid momente veelgi, kuid kahe viimane kohtumine on enam kui pettumustvalmistav. Sama võiks öelda ka viimase bossivõitluse kohta, mis oleks võinud olla parem ning raskem, nagu ka ülejäänud.

Nendele pisiasjadele vaatamata ei ole Batman: Arkham Asylumi soovitamine mitte üldsegi raskust valmistav ülesanne. See pole enam lihtsalt mäng, see on kunst!

DEMOPEDE: Killzone Multiplayer Beta

2011-02-03T17:04:00.002+02:00

Müttasin täna natuke Killzone 3e beta kallal. Multiplayeris buttfuckiti mind totaalselt ära, ega vist peale kuulide söömise ei saanud küll midagi tehtud. Seega ei jäänud üle muud kui botituppa tagasi kolida, et natukenegi mängida saada. Kui süveneda sai, siis tundus päris fun olevat, aga mitte midagi erilist siiski. Väljanägemine oli üpris kena ja relvad tegid muhedat häält. Vot ei oskagi öelda, et kas ostan tulevikus või mitte, aga viimasel ajal on tekkinud võimalus PS3 peal piisavalt palju (FPS) demosid proovida, et suhtumine neisse vastava platvormi peal on natuke paremaks muutunud.

DEMOPEDE: Bulletstorm

2011-01-31T21:17:00.009+02:00

Kui Bulletstormi esimest korda eelmise aasta E3l näha sai, siis ma suhtusin asjasse skeptiliselt. Asi tundus kuidagi pingutatud ning gameplay ei olnud ka teab mis vaimustav. Muidugi oli muhedaid kohti ka, aga miski jäi siiski kripeldama. Nüüd kui aga demo on jõudnud vastavatele platvormidele ning mängijatele on antud võimalus maitsta kuulirahe veriseid vilju, siis tuleb tõdeda, et tegemist on täitsa toreda mänguga. Relvad on põnevad, igasugused erinevad võimalused vaenlasi tappa ning mäng ei peida seda mida ta on - lihtsalt üks üle võlli aetud lust. Tutvustus tunuds mõnusalt juustune ning peale ebaausalt lühikest gameplay juppi esindatud treiler omas ka paari awesome momenti. See demo pani mind küll igatahes tõsiselt mõtlema, et kas äkki teha oma elu esimene pre-order või mitte. Mitte et ma mingi dick-tits oleks, eksole.

"Simply the bad-ass"

2011-01-28T14:57:00.005+02:00

Super PSTW Action RPG

2011-01-19T22:20:00.003+02:00

Päris tihti on parimad mängud just flashis tehtud ning peituvad Newgroundsis. Nii on lood ka praegusel juhul, kui avastasime ühe parima RPG, mis eales tehtud on - Super Press Space To Win RPG! Juhtimissüsteem on kasutajasõbralik, graafika on imeilus ning audiopool lausa lummav.

Mängu saab mängida SIIN!

Aga kahjuks on tihtilugu ka selliseid inimesi, kes head mängu ära ei tunne ning tarbetult muda loobivad. Et asi oleks aus ning arvamuste spektri mõlemad pooled oleks esindatud, laseme ka negatiivsetel arvustustel kõlada. Teatud Newgroundsi kasutaja poolt esitatud miinuseid saab kuulata SIIN!

DEMOPEDE: Banjo-Kazooie: Nuts & Bolts

2011-01-12T11:41:00.003+02:00

Tere tulemast lugema Mängumaania uut rubriiki nimega "Demopede." See ei ole teps mitte mõeldud solvanguna, vaid on mõeldud meie (või vähemalt minu) südamlikku andumust mängudemode vastu. Demopedes võetakse luubi alla erinevate mängude demod ning tehakse selle põhjal soovitus, et kas osta või mitte.

Rubriigi esimeseks ohvriks langes Banjo-Kazooie: Nuts & Bolts, mida sai testitud Xbox 360e peal. Banjo ja Kazooie võivad olla mõnele tuttavad vana hea N64 päevilt, minule oli tutvus esmakordne (kuigi natuke ma nende ajalugu tean). Graafika tundus olevat väga kena ja värviküllane, kuigi tegelaste kubistlik disain oli kohati veidi robustne ja võõrastav. Mis on aga imelik, et kuigi sarja ajaloost võiks järeldada, et tegemist oleks platvormikaga, siis reaalselt tuleb seal teha väga palju nö. autosõitu (või käru või misiganes riistapuuga duo ringi sõitis) ning siin avaldub ka vähemalt selle demo kõige suurem viga. Ma ei tea, kas asi parandati päris mängud ära või mitte, kuid kui demo põhjal otsustada, siis on tegemist kõige kehvema juhtimissüsteemiga eales, mis neljarattalisele masinale loodud on. Juhtimine tundub olevat aeglane ja kiire samaaegsel ning kui vaja teha täpsussõitu, siis on sihtmärgi tabamine pea et võimatu. Peale mõningast mängimist andsin mina alla.

Kas soovitada või mitte? No ma ei tea, kriitikute poolt on saanud mäng nagu rohkem positiivset kui negatiivset vastukaja, aga selle demo põhjal vähemalt mina küll soovitada ei julgeks.

Fahrenheit

2011-01-08T12:00:00.000+02:00

Fahrenheit ei ole lihtsalt mäng, ta on kogemus. Ta on midagi muud, elamus mis muudab inimese arusaama videomängudest alatiseks...kuid seda siiski palju vähem kui arvata võiks. Mängu arendaja Quantic Dream reklaamib seda kui "interaktiivset mängufilmi" ning juba mängu tutoriali ajal esitletakse David Cage'i, meest idee taga, kui režissööri. Oma ülesehituselt on mäng justkui oma seikluse valimine; lõpp-punkt on küll sama, kuid teekond sinna jõudmiseks on enda valida.

Fahrenheit oskab ennast mängima panna, kuna lugu on esimestel meetritel enam kui kaasahaarav. Kohe alguses pannakse mängija raskesse olukorda - mängu peategelane Lucas leiab ennast väikse restorani WCst verine nuga käes, surnud mees põrandal lebamas. Seejärel tuleb mängijal teha valikuid - kas üritada eemaldada asitõendid või tormata restoranist välja.

Lisaks Lucasele saab mängija kontrollida ka vastasmeeskonna mängijaid, ehk siis detektiive, kelle ülesandeks on Lucase tabamine. Sellest situatsioonist kasvab välja kassi-hiire mäng, mis (oleneb kumb pool sümpaatsemaks saab) tekitab kiusatust teha ühe tegelasega valesid valikuid, et teine lähemale/kaugemale jõuaks.

Kahjuks ei suuda lugu aga lõpuni kütkestav olla, muutudes juba üsna pea üpriski veidraks. Kompotti segatakse üleloomulikke nähtusi ning parajalt naeruväärseid loojuppe, mis kogu alguses kaasahaaranud põnevusele peaaegu vee peale suudab tõmmata. Õnneks lõppeb mäng enne, kui viimanegi tõsiseltvõetav noot tuulde kaob.

Kuna tegemist on "interaktiivse mängufilmiga", siis ei ole ka kontrolliskeem tavapärane. Puldil nuppe küll jagub, kuid neid kasutatakse minimaalselt. Peamiselt saavad tuld just analoognupud, mida kasutatakse liikumiseks, otsuste vastuvõtmiseks ning QTEde läbimiseks. Lisaks tuleb vahest harva näpud ka tagumistele klahvidele külge panna, rääkimata stardinupust kui pausi jaoks vajadus tekib.

Kuid alati ei ole paus vajalik, sest tihtilugu saab üsna vabalt asju võtta. Tihtilugu leidub hetki, kus ei ole actionist haisugi, vaid ülesanded on hoopis teised - leia kapist šampuseklaasid, mängi yoyo-ga, kuula muusikat, kontrolli oma meilboxi...Just nendes argipäevastes tegevustes peitubki see naljakas võlu, mis Fahrenheitil on. Lisaks tuleb aga tähele panna tegelaste mentaalset seisundit - lihtne WC külastamine võib lõpetada depressiooni ja tuua naeratuse tegelase huulile.

Graafika on mängul keskpärane. On nii helgemaid hetki, kui ka kohti kus graafika segama hakkab, eriti just QTE ajal, kui õiged toimingud nägemata jäävad, kuna taust on liialt hele. Samuti on kohti, kus QTE on totaalselt tarbetud ning toimuvad kõigest suvaliste vaheklippide ajal, mõjutades sellega mitte midagi. Ja vahetevahel tundub nende tulemus täiesti suvaline - täiuslikul kordamise peale saab mängija hurjutada, samas kui mõne kehvema korra eest ilmuvad ekraanile kiidusõnad.

Helirada on mängul täiesti eeskujulik ning need vähesed lood, mis kõlavad kõlbavad pleierisse panna küll. Instrumentaalpalad aitavad luua atmosfääri pingelistes situatsioonides, kuid tegevusrohkemad stseenid on oma kõla poolest vähem meeldejäävamad. Näitlejad saavad oma ülesandega eeskujulikult hakkama.

Kui tegu oleks ükskõik mis teise mänguga, mille ülesehitus oleks seiklusmängudele omane, jääks Fahrenheit igaveseks keskpärasuse ohvriks. Kuid kuna tegemist on üpriski ambitsioonika projektiga, mis julgeb võtta riske, on teda lihtne soovitada. Muidugi on kahju, et ambitsioonid liialt suured on ning täiuslik mäng/film tulemata jäi, kuid elamusena on Fahrenheit suurepärane ning seda tuleb ise kogeda.

Tomb Raider 2011

2010-12-17T15:20:00.007+02:00

Lisainfo siit ja üks huvitav võrdlus - Lara Croft: The Evolution

Flatout 2 (PC)

2010-12-12T22:20:00.002+02:00

Rallisõbrad, kui teil on mingil müstilisel põhjusel veel Flatout 2 veel läbi mängimata, siis miks raisata siin aega nende ridade lugemisega. Muretsege kähku endale üks eksemplar ja asuge kihutama. Siiski, kes vajab rohkem veenmist, kui need mõned sõnad, võib edasi lugeda.

FlatOut 2 on Soomes pesitseva Bugbear Entertainmenti Flatout sarja teine osa. Kokku ongi neid hetkel kaks (või kolm, sõltuvalt sellest, kas pidada Flatout: Ultimate Carnage'it kolmandaks osaks või lihtsalt teise osa täiendatud versiooniks) ja selle arvustaja jaoks pole mingit kahlust et teine osa on esimesest tervelt pea ja ülikõrge punkarisoengu jagu üle.

Ehkki et mäng ei pruugi vaimustada elulähedaste rallisimulatsioonide austajaid ja muid realismijüngreid, saavad märulrallide sõbrad nautida korralikku arvu ralliradu, mis pakuvad arvukalt lõhkumist nii rajal ja selle kõrval asuvate objektide kui ka kaassõitjate näol. Mängu üheks suureks müügiargumendiks ongi kahtlemata tempokas kihutamine, milles võib tõepoolest tekkida tahtmine riskida paari koha kaotamisega lihtsalt selle nimel, et saaks mõne konkurendi korralikult hunnikusse sõita. Kui veel arvesse võtta, et hoolikalt sooritaud rammimismanöövriga kaasnevad ainult head asjad - nt vastase teelt väljapaiskamine, lisakiirendus, pärast raja läbimist saadavad lisadollarid ja loomulikult puhas digipleki mõlkimisest saadav rahulolu, pole ime, et rohkem kui sageli on siin soov käituda nii, nagu tavaliikluses keegi meist ei käituks (ma loodan).

Mängus on kolm rajaklassi ja igas kasutatakse eri autode gruppi, milles leiduvad masinad radade läbimisel aegamööda ostetavaks muutuvad. Lisaks saab kõiki ostetud masinaid täiendada, ja soovi korral ka maha müüa. Kuigi autode valik tundub esmapilgul üsna kirju, ei anna sugugi iga masin märgatavat erinevust. Närvide säästmiseks soovitaksin eriti just algajamal rallisõitjal (kelleks pean ka ennast) kasutada suuri ja raskeid nelikveoga masinaid, mis on küll aeglasemad, kuid samas märksa kergemini juhitavad. Oluline on ka see, et vastased ei lükka neid niisama lihtsalt teelt ja väiksemad kokkupõrked nende sõidukindlust ei mõjuta, samas saad sa ise vastaseid üsna hävitavalt mõlkida. Mäng ongi selliselt üles ehitatud, et kõik rajad kuni lõpuni välja on läbitavad nende aeglasemate, kuid jõuliste masinatega, ehkki mõned viimased rajad osutuvad teiste masinate suure kiiruse tõttu üsna kõvaks pähkliks.

Tavaliste ralliradade läbimisega avanevad järgemööda ka mitmed minirajad, mis kasutavad suuremalt jaolt mängu "kaltsunuku"-füüsikat. Et veidi selgitada - tavarallides paiskub juht järskudel kokkupõrgetel kaltsunukutaoliselt läbi esiakna kauni ja kõrge või vähemkõrge kaarega välja. Kes mänginud FO esimest osa ja muretseb nüüd, et see toimub ka siin tavarallide ajal häirivalt sageli, võib rahuneda, sest mängutegijad on oma eelmise toote tüütud nurgad siledaks lihvinud ja mänguelamus palju sujuvam, teistsõnu – juht püsib suurema osa ajast siiski autos. Küll aga on miniradadel autojuhi väljalennutamine just eesmärgiks. Arvukates mängudes tuleb see inimene panna lutsukivina mööda vett hüplema, teda tuleb korvi visata või saata läbi põlevate rõngaste, et vaid mõnda nimetada. Ehkki ma ise neid väga ei nautinud (loe: olin koba), peaksid nad siiski üsna omapärast vaheldust pakkuma. Teistel miniradadel on jällegi tarvis kõik areenil asuvad vastased sodiks sõita.

Lisaks kaassõitjate mõlkimisele on suur tähtsus lõhutaval rajal ja ka siin on märgata olukorra paranemist. Esimeses osas oli küll võimalus raja kõrval asuvaid aedu ja muid esemeid maha sõita, kuid pahatihti tähendas see auto üle kontrolli kaotamist. Flatout 2 seda viga enam ei tee ja läbi aedade, hoonete ja muu kola põrutamine tähendab ainult lisakiirendust ja toredaid füüsikaefekte. Päris veatu see kokkupõrkesüsteem siiski ei ole ja vahel harva suudab auto kontrollimatult rajalt paiskuda või seiskuda nagu vastu betoonmüüri sõites, ehkki rajal olev risu ei tohiks isegi mudelautot peatada. Nagu öeldud, seda esineb piisavalt harva, et mängurõõmu mitte rikkuda. Ka rajad ise on mitmekesisemad kui esimeses osas.

Mängus on ka üsna hea muusikavalik, mis sõidu ajal taustaks jookseb, kahjuks ei saa aga kiita lugude arvukust ja kui mäng oli nii umbes poole peal, hakkasid korduvad lood veidike tüütama. Õnneks saab muusika mängus maha keerata, et lasta mängu ajal nt WinAmpist või muust muusikamängijast enda lemmiklugusid. Suht omapärane kogemus oli mängida mängu, taustaks kõlamas nt Kohina Radio (kättesaadav nt Screamer Radio vahendusel) 8-bitiste konsoolide lood. Kes viitsib vaeva näha, võib ka mängusisese muusika välja vahetada, kuid kuna see hõlmas rohkemat arvu samme, kui lihtsalt muusika kopeerimine mingisse kausta, ei viitsinud ma ise nii palju vaeva näha.

Seda rallit tasub mängida. Tempokas, palju laamendamist ning raskusaste ei tohiks ka algajaid eemale peletada. Mängisin Steamist ostetud versiooni Windows XP all. Saadaval ka PS2, MACi ja Xboxi jaoks.

"Kuumad beibed Mängumaanias"

2010-12-11T15:11:00.000+02:00

Video Games | ScrewAttack | Top 10: Sexiest Outfits

XBox 360 | Playstation 3 | Nintendo Wii

Resident Evil : Outbreak

2010-11-25T16:24:00.050+02:00

Viirused, zombid, mutandid ning viimasel ajal ka Milla Jovovich? Eks neid kõiki seostab edukas Resident Evil'i franchise. Olles ise seeria fanaatik ja kollektsionäär, võiksin kõik igavad tunnid peletada zombide päid purustades. Alles hiljuti tuletasin ärevusmomente taas meelde veidi tolmusema osaga.

Mäng on jaotatud viieks erineva atmosfääriga stsenaariumiks ning mängijale, kes on eelmiste osadega tutvunud, peaks "Raccoon City" elemendid suurt äratundmisrõõmu pakkuma. Mängu miinusteks toon välja kohe venivad cut-scene'd ning närve krudistavalt aeglased laadimised. Eelnevates osades pakutakse meile väike "uksest sisse-välja" animatsioon, kuid käes olevas tuleb leppida black screeniga, seltsiks väike tiitel (missugusesse ruumi sa parasjagu sisened) ning tagataustaks saadetakse meid kergete südamerütmidega, mis sõltuvad sinu tegelase tervise konditsioonist. Tegelaste valikuvõimalus on kergitatud kaheksani. Iga tegelane kvalifitseerub enda oskustele ning käitumisele. Näiteks torumees David, saab valmistada erinevaid kombineeritud relvi, tibi punases on osav lukkude muukimisega ning paitab ekraanil niisama silma. Võimalik kickida, nügida zombisid ning mängides negriidiga, saad sa maas lamades ka surnut mängida.Stsenaariumi pikkused sõltuvad tegelase valikust, raskustasemest ning võivad venida kuni kahe tunnini. Stsenaariumi lõppedes premeeritakse mängijat punktidega, mille eest saab "Collection" sektsioonist soetada endale uued kostüümid, erinevad raskusastmed, pildid, videod ning veidral kombel ka tunnusmeloodiaid..

Temaatika poole pealt on rahuldust pakkuv õhkkond ja stoori täitsa meelt mööda, kuid tiba halliks jääb kogu üldine kontekst. Hardcore mänguritele soovitan kindlasti "Hard mode", sest see punnitab otsmikul peidus oleva veresoone juba esimestel minutitel priskeks ning "Very Hard mode'st" pole vist midagi vaja järeldada. Vaenlasteks loobitakse tuttavaid reanimeeritud laipu ning ka "licker" teeb comebacki. Peavalu valmistab kõigile kindlasti "Leech man", seega varu bloodpacke! Bosside näol võime näha uusi bad-ass kolle, kes ei anna küll Nemesise mõõtu välja, kuid sellegipoolest toimivad.
Üks halb muudatus seisneb inventory screenis. Igas osas on olnud võimalik rahulikult valida relvi ja "süüa" rohelisi taimi, samal ajal on mäng pausil ning keegi ei ripu hammastega su kõri kallal. Seekord on Capcom otsustanud minna "Real-Time" laadsele gameplayle, kus isegi kergelt läbipaistvat kaarti tuleb lugeda kartuses, et keegi võib su pea otsast rebida.

Gameplay on veidike harjumatu ja liikumine kohmetu. Arvuti poolt juhitud tegelased ei kuula 80% juhtumitest sinu sõna. Selle osa eripäraks ongi antud stsenaariumi läbimiseks kaks lisa tegelast, kes abistavad sind teekonnal, kuid Capcom hävis totaalselt selle uuendusega.
Võimalik oli ka mängida onlines, ühendada jõud ning edukalt lõpetada level, kuid 2007. aasta seisuga on Capcom sulgenud kõik serverid.

Tubli üritus läheneda stooripulgale erineva nurga alt, kuid praeguseks on enamused ära unustanud, et selline osa üldse eksisteeris. Hetkel on seeria läinud üle 3rd-person-actionile, mis nägi ilmavalgust "Resident Evil 4's", ning hirmutunne on iga osaga kahanenud vähemalt poole võrra. Mängule järgneb ka "Resident Evil : Outbreak File #2", milles võime näha eelkäija parandusi ning uuendusi. Debüüdi teeb ka elevantzombi, how sick is that?!

Lootes, et kunagi tuuakse tagasi veel õudne keskkond oma judinaid tekitavada taustahelidega, veidrad kaameranurgad ning tuntud peategelased, jään kogu kurjuse kompotile truuks ning ootan õhinal paremaid ja intensiivsemaid järge.

Screens :

NBA Street Vol. 2

2010-11-20T12:00:00.000+02:00

Korvpallimängud on täiesti okei, aga mitte ülimalt lõbusad. Jookse, viska, kaitse, bloki ning kui sa just ei ole totaalne NBA fänn, siis ei piisa sellest, et mängu pidevalt oma mängumasinasse toppida. Aga kui sisse visata stiili ja ägedaid pealtpanekuid, ägedaid sööte ja natuke räpast mängimist, siis on tulemuseks puhas lõbu. Nii on ka tegu NBA Street Vol. 2e puhul.

Vol 2 on ilmselgelt NBA Street seeria teine osa, mis sisaldab endas nii mõndagi huvitavat ja head. On võimalik kohe üks kiire mäng teha, valides 29 erineva NBA tiimi vahel. Alustada NBA karjääri, tänavatel muidugi või saada ise tänavakorvpalli legendiks, luues endale tegelase ja alustades nullist. Lisaks on NBA Street Vol. 2 ainuke mäng, mis sisaldab endas kolme erinevat versiooni Michael Jordanist! Korvpall pole kunagi olnud lõbusam!

Mario Kart 64

2010-11-18T12:00:00.000+02:00

Kes siis ei teaks Mario Kart seeriat? Asi sai küll alguse sellisel konsoolil nagu seda on Super Nintendo, kuid julgeksin öelda, et oma tänapäevase näo sai mäng alles siis kui leidis aset dimensioonidevaheline liikumine ehk kahedimesnioonilisest kardisõidust sai kolmedimensiooniline kardisõit.

Mario Kart on mäng, mida üksinda polegi nii lõbus mängida, tema erilisus tuleb esile just koos sõpradega mängides, kui sinu sõber on sinu ees, tal on jäänud loetud meetrid finišijooneni ning sel hetkel tulistad sina teda punase kilbiga. Need hetked on hindamatud, kahjuks ei ole üksikmäng pooltki nii lõbus kuid see ei tähenda, et sellele ei tuleks võimalust anda. Mängu välimus on totaalselt iganenud, on näha et graafika on ajale jalgu jäänud, kuid selle eest on muusika aegumatu. Rajad on toredad ja vaheldusrikkad, kuigi mõned üksikud neist on natuke vaimuvaesed ning mõned natuke liiga fantaasiarikkad. Siiski, kui endal kodus N64 konsool vedelemas on (koos lisapultidega), siis kutsu sõbrad külla ja lõbus õhtu on garanteeritud. Kas Wii peal proovides see võlu on säilinud on raske öelda.

Hot Pixel

2010-11-16T12:00:00.000+02:00

Hot Pixel on mõnus kogumik minimänge PSP peal, mis nimele omaselt kasutab suures koguses piksleid. Muidugi ei ole see stiililiselt ainus lahendus ning üleüldiselt hoiab HP sellist urbanistlikumat joont, tehes palju viiteid rulatamisele, graffitile ja muule säärasele. Muidugi leidub siin ka natukene tuttavlikkust inimestele, kes on eelnevalt mänginud Warioware seeria mänge, sest ka Hot Pixel omab sarnast olemust, kus kokku segatakse lõbu, suvalisus ning hullumeelsus, kuigi taseme poolest on HP veidikene madalamal astmel. See aga ei temast halvemat mängu, lihtsalt mõnes osas jääb veidike puudu. Minimängud on jagatud kategooriatesse, kus ühes setis on nii umbes kümme (pluss miinus siia-sinna) mis on suhteliselt lihtsad ning kui mõnega jänni jääb, siis on alati võimalik igat mängu eraldi lõputu arv kordi harjutada kuni asi totaalselt selgeks saab. Lühikeste mängusessioonide jaoks on aga Hot Pixel täiesti sobiv mäng. Bussis läheb kindlasti palju kiiremini.

Halo 3: ODST

2010-11-14T17:01:00.011+02:00

Halo 3: ODST on Halo perekonna väikevend, kes on küll eeskujulik kodanik, kuid kelle kallal tema väikese kasvu tõttu alati võetakse. Ning eks ole selles nii natuke tõtt, kui ka natuke valejuttu. See aga ei muuda fakti, et Halo 3: ODST on päris lõbus mäng.

Kui ODST minu uues mängumasinas tööle hakkas, siis tundus nagu tegu oleks vana sõbraga, kes on vahepeal oma iseloomu muutnud. On ju peaosas Master Chiefi asemel hoopistükkis nimetu eriväelane ning tema tiimikaaslased, kel pole ümber samasugust turvist nagu MCl, vaid need poisid on palju haavatavamad. Samuti on puudu ka vastaseid tuvastav radar, mis esialgu on natuke võõrastav, kuid sellega harjub üpris ruttu ära, eriti kui on mänginud ka teisi shootereid peale Halo, kus sedalaadne värk täiesti tavapärane on. Siiski ei jäeta vana, harjumuspärase radari puudumine fänne päris hätta, sest ODST sõduritel on huvitav kiivrivisiir, mis tõstab pimedas kõikide esemete piirjooned esile, eriti just vaenlaste omad, muutes nood punaseks.

Kuna eelmised Halo kogemused jäid Microsofti eelmisele konsoolile, siis tuli kohe alguses uuema puldiga natuke harjuda. Samuti kirtsutaks nina selle peale, et kui vanades mängudes andis pisike heli teada, kui sa enda relvadele uut laskemoona said või granaate üles korjasid, siis siin mängus mina küll midagi sellelaadset ei täheldanud. Tõsi, tegemist on üpriski tähtsusetu pisiasjaga, aga siiski. Relvavalik on tasemel, mängijale jagatakse vanu tuttavaid ning, vähemalt minu jaoks, ka mitu uut huvitavad viisi vastaste eluküünalde kustutamiseks. Granaadivalik on samuti kraadi võrra suurenenud, kuigi nende korjamist tähele ei pannud.

Lugu on üpriski kaasakiskuv ning püsib üpriski tugevana kuni natuke klišeelise ja antiklimaatilise lõpuni. ODST üksuse vaikiv uustulnuk The Rookie ärkab kuus tundi hiljem peale hädamaandumist New Mombasa tänavatele. Kui Rookie aga ärkab on New Mombasa enda alla katnud pimedus ning tema tiimikaaslasest ei ole märkigi. Nii asubki meie peategelane linna kammima, et oma sõpradest mingitki märki leida. Teatud märkide leidmisel aga siirdub lugu ajas tagasi, näidates meile eelnenuid sündmusi ning pannes mängija sedapuhku vastava sõduri saabastesse. Tuleb nentida, et hetked mil Rookie on oma mõtetega New Mombasas täiesti üksi, arutlemas oma sõprade saatuse üle, on üpriski hästi tehtud ning sisaldavad endas palju emotsioone. Samas pakuvad teiste sõdurite omad missioonid ka humoorikamaid kohti, et asja tasakaalustada.

Eks neid erinevusi ole veelgi, kui Rookie öistel tänavatel kolamine on selline üksik elamus, kus vaenlasi tee peale nii tihti ei satu, siis tema tiimikaaslaste saabastes olles saab tulnukaid päris mõnusalt veristada, seda nii üksi kui ka tervete üksuste kaasabil. Lisaks saab sõita nii tangi ja Warthogi kui ka Covenantile kuuluvate liiklusvahenditega nagu Ghost või Banshee. Kui nüüd virisema aga hakata, siis tuleb tõdeda, et mäng on tõesti natuke lühikesevõitu, aga eks seda oli ka oodata kui mängu algselt DLCna plaaniti. Aga eks raskusastet tõstes läheks ehk aega ka rohkem, lisaks lisab mänguaega ka kõikide audiologide otsimine, mida vabalt uuritav New Mombasa endas peidab. Endal jäid esmasel mängukorral need kogumata, aga eks ma järgmine kord kammin New Mombasa hoolikamalt läbi.

Lisaks üksikmängule on kaasas ka eraldi plaadil ka multiplayer, täpsemalt Halo 3e multiplayer + kolm uut kaarti, mida mujalt saada ei ole, aga siiamaani olen ma suhteliselt vähe neisse süvenenud. Esmasel uurimisel olin ma igatahes väga algtaseme mängija ning seega eriti palju punkte ei saanud. Samuti oli natuke raske mängude leidmisel, kuna süsteem veidike võõras oli. Samuti oli pakkumisel ka uus mänguversioon nimega Firefight, mis oma olemuselt nö. ellujäämismäng on, kuid see jäi seel hetkel täiesti proovimata.

Graafiliselt ilus ning hingematva muusikarajaga ODST on vaatamata oma lühikesele mänguajale väga äge mäng, mis on Halo fännidele piisavalt tuttav, kuid samas pakunb ka piisavalt palju vaheldust. Halo 3: ODST on mäng, mida tasub mängida, sest tegemist on hea mänguga ning lõppkokkuvõttes on just see, mis loeb!

Marvel Ultimate Alliance

2010-10-31T20:25:00.000+02:00

Lisaks ägedatele videomängudele meeldib mulle ka koomikseid lugeda, eriti südamelähedaseks on mulle saanud just koomiksid superkangelastest. Ning kui juba eelistusi teha, siis on mulle Marveli kompanii pakkumised alati rohkem meelehead teinud, kui DC oma. Mitte et Batmanil, Supermanil või Imenaisel midagi viga oleks, aga Ämblikmees, Raudmees ning muud toredad tegelased on mulle palju tuttavamad ning meeldivamad. Marvel Ultimate Alliance on päris mõnus action-rpg mäng, mis sisaldab just kõiki minule meeldivaid tegelasi ning isegi rohkem.

Nagu juba äsja mainitud sai, on MUA näol tegemist action-rpg'ga, kus mängija kontrollib neljaliikmelist sangarite salka.Mängu alguses koosneb see Thorist, Ämblikmehest, Wolverinest ja Kapten Ameerikast, kuid juba üsna pea antakse võimalus valida paljude teiste tegelaste vahel valida. Muidugi ei anta tervet nimekirja mängijale kohe kätte, vaid lastakse nende avamise eest ka vaeva näha. Mõned tegelased avanevad loo edenedes, teised aga peale kindlate ülesannete täitmist. Mängitavaid tegelasi on üle 20ne, kuid terve mängu peale tuvustatakse mängijale Marveli universumit nii umbes-täpselt 140ne tegelase ulatuses. Lugu ning gameplay moodustavad omavahel mõnusa ja toimiva kombinatsiooni, mis lihtsalt ei lase pulti kõrvale panna, vaid sunnib jätkama ja jätkama, et teada saada kas superkangelastel õnnestub päev päästa ja kurja Dr. Doomi plaanid nurjata. Ainus asi, mis väärib natukene laitmist, on kaamera, mis tihedamate kaklsute ajal võib ennast valesse nurka keerata. Siiski on enamjaolt kaamera koostööaldis.

Graafika paitab silma ning on PS2e kohta vägagi hea. Olen ka vaadanud teiste versioonide gameplayd natuke ning tuleb öelda, et eelistan PS2 oma uuema põlvkonna konsoolide omale. Muusika varieerub skaalal eepilisest igavani, kuid õnneks on eepiline suuremas osakaalus. Näitlejad teevad enamjaolt head tööd, kuid kahjuks on mõne tegelase surmaks just kehvasti kirjutatud dialoog. Selle parimaks näiteks on just Ämblikmees, kelle suhu on pandud tema tegelasele mittekohane tekst. Samas skaala teises otsas asub Deadpool, kes paneb iga oma öeldud lausega naeru suule.

MUA pakub kõike head - ilusat graafikat, kütkestavat gamplayd, muhedat huumorit, lihtsat kuid samas kaasahaaravat lugu, suuri ja mahukaid leveleid, palju ägedaid tegelasi ning mis kõige parem, suure replay väärtuse loo lõppu mõjutavate valikute osas, mida on just mõnusalt palju. Patt oleks seda mängu mitte soovitada, nii koomiksi- kui ka heade videomängude sõpradele.

"It's time to kick ass and chew bubble gum.. and I'm all out of gum!"

2010-10-25T12:49:00.023+03:00

Mäng, millele oleme matnud kõik oma lootused, näeb peagi ilmavalgust ning lähiajal premeeritakse meid ka toreda demoga. Kes siis meist ei mäletaks Duke herr Nukem'it?
'Franchise' viimase peatüki, "Duke Nukem Forever", esimest treilerit sai publik maitsta juba 2001. aasta alguses, mil "PC gamer" lubas kurjakuulutavalt, et mäng lastakse sama aasta lõpul poeriiulitele. Siiani on spekuleeritud ja kahtlustatud firma pankrotistumise üle.. samuti on aastaid tagasi kostitanud meid kõlakas, et Nukemi uue mängu füüsikat ning graafilist visuaalsust on iga 2 aasta tagant parandatud. Olenemata rasketest aegadest, jõuab mäng tänavu machomehe seeria austajateni ning võib lootma jääda, et 10 aastat pingerohket ootamist tasus ära. Mängu eestvedaja, Randy Pitchford, teatas, et isegi algupärane "3D Realms'i" meeskond on samaks jäänud (hiljem läinud üle "Gearbox'i") ning kõik panevad oma südame ja hinge, et Duke saavutaks veel kõrgema menu kui seda 1991. aastal.

Histooria:

Duke Nukem (1991) DOS
Duke Nukem 2 (1993) DOS
Duke Nukem 3D (1996) DOS, (1997) Sega Saturn & N64 , (2008) Xbox 360 Live
Duke Nukem : Total Meltdown (1997) PS1
Duke Nukem : Time to Kill (1998) PS1
Duke Nukem : Zero Hour (1999) N64
Duke Nukem : Land of the Babes (2000) PS1
Duke Nukem : Manhattan Project (2002) PC, (2010) Xbox 360 Live
Duke Nukem Forever (2011) Xbox 360, PS3

*lisamatta jäid mõned GameBoy ja mobiilmängud.

See trailer ei lasknud nii mõnelgi 10-aastasel magada

God of War: Chains of Olympus

2010-10-14T16:00:00.000+03:00

God of War: Chains of Olympus oli kunagi minu esimene kokkupuude GOWi seeriaga. Tegemist on PSP eksklusiivmänguga, mis seisab raudkindlalt ja vankumatult vastava mängumasina parimate mängude nimistus ning mida tihtilugu uustulijatele nimetatud pihukonsooli maailma soovitatakse. Ning seda põhjusega. Juba selle aasta novembrikuus peaks poelettidele jõudma uus GoW mäng PSPl, mis kannab alapealkirja Ghost of Sparta, seega enne seda võtame luubi alla tema eelkäija.

Chains of Olympus sisaldab kõike seda, mida GoW mäng sisaldama peaks: bad-ass peategelane, mõnusalt sujuv võitluselement, pusled, eepilised bossikaklused ning graafika on PSP mänguvaramus üks tippklassi kuuluvaist. Kaamera on, nagu GoWile kombeks on, taaskord eelnevalt paika pandud ning taaskord tõestatakse, et valem toimib, sest kaamera tüliks ei ole. Muusikaline pool oli samuti tasemel, häälenäitlejad muutsid oma tegelased nö. eepilisteks ning taustal laulsid inglikoorid.

Kronoloogiliselt võtab lugu aset enne teisi GoWi mänge. Kratos on sel hetkel veel jumalate käsilane ja võitleb nende lahingut. Nagu alati, haarab ka see mäng kohe esimese leveliga härjal sarvist ja keerab ägedusenupud maksimumi peale - mängija visatakse keset lahingut Attica linnas, mida on vallutamas Pärsia väed koos suurte trollide ja koletistega. Peale lahingu lõppu aga annab Athena Kratosele uue ülesande - leida üles kadunud jumal Helios. Järgnev lugu on üsna lihtsakoeline, mis ei küündi küll teiste tasemeni, kuid siiski toimiv ning huvipakkuv.

Ei saa salata, tegu on kvaliteetmänguga ning seda tuleb kohe kindlasti soovitada nii heade mängude kui ka GoW seeria fännidele.

Indiana Jones and the Staff King

2010-09-19T12:00:00.000+03:00

Viimasel ajal on Mängumaanias mainitud väga palju just filmimänge ning esmapilgul võib ka Indiana Jones: Staff of Kings tunduda kui odav kasseerimine neljanda filmi arvelt(enne mängu ilmumist arvas isegi osa rahvast seda, aga siis ilmus film, kuid mäng hilines), kuid reaalsuses on tegu iseseisva mänguga. See staatus ei muuda siiski midagi, sest mäng on ikkagi suhteliselt jama ning tundub järgivat tavapäraste filmimängude kvaliteeti.

Lugu üritab matkida filmitriloogia (ei ole neljandat näinud, seega ei oska sõna võtta) üpriski tavapärast ülesehitust, millek ohaselt on Indy taaskord mingi müstilise eseme jälgedel, kuid tee peal visatakse talle pidevalt kaikaid kodaratesse. Nii on ka seekord, kui Indiana asub otsima Moosese saua; sedasama millega too Punase Mere kahte lehte lõi. Kahjuks oli vana stiili järgimine natuke etteaimatav, seega võis filmiklišeesid üles lugeda ka rohkem kui ühe käe näppudel. Cut scene'id on staatilised, seega ei saa neid skippida, mis on üsnagi tüütu kui mõnikord samast kohast uuesti alustada. Indy seiklused viivad teda nii džunglisse, Egiptusesse, muuseumidesse ja talvistesse koobastesse, kus tema teel on nii peadmurdvad pusled ning mitmed erinevad vaenlased, eesotsas tuttavate natsidega. Pusled on enamjaolt naeruväärselt lihtsad ning nõuavad väga vähe nuputamist, sest tegemist oli tavapäraste "vea see kast sinna" või "vajuta seda nuppu" tüüpi mõistatustega. Ainult üks, mis esmapilgul tundus lihtne, nõudis internetist järgivaatamist, kuna antud vihje kohe üldse ei "meikinud senssi."

Pusled on aga väike osa sest, nagu kolmanda isiku perspektiivis mängitavad seiklus/actionmängud ikka, on pearõhk ringijalutamisel ja pahadele naha peale andmises. Siin saab seda teha kas lüües või ringivedelevaid esemeid kasutades, kuid kõige lihtsam on vastane piitsaga enda ette tirida ning siis kiirelt põlvega näkku lüüa. Kuna teised tüübid senikaua ootavad sinu järgi, siis ei ole raske terve tuba sama mustrit kasutades tühjaks teha. Vaid hiljem on paari tüübi puhul vaja kasutada raskemaid võtteid. Samuti satub ette kohti, kus mäng surub su põlvili ning pistab revolvri vägisi kätte. Wii peal ehk toimiks asi paremini, nö. light-guni stiilis, kuid siin oli parema analoogiga sihtimine veidi ebamugav.

Kõike viimasena tuleks ära mainida veel sõiduosad, kus Indy kihutab kas trammi, auto või paadi peal ning ühe korra lastakse teenekas seikleja ka elevandi selga. Tihtilugu on Indiana aga lihtsalt sõitja, mitte juhi rollis ning keskendub taaskord tulistamisosadele või QTE stiilis kiirendustele/kõrvalepõigetele. Mängu graafika on nähtavalt aegunud ning ruuduline, värvivalik on vägagi mannetu, sest kõik (isegi džungel) on omandanud kahvatud, hallikad toonid ning silmailu on suhteliselt väha. Audiopool on unustatav, kuigi Indyt kehastavale näitlejale annaks au, sest suutis natukene Harrison Fordi moodi kõlada küll. Mitmikmängu leiab kuuldu järgi ainult Wii peal, kus Indyle saab abistava käe ulatada ka tema isa, kuid isegi selle olemasolu ei oleks piisav, et sellele mängule replay väärtust lisada. Indiana Jones: Staff of Kings oli enam-vähem aga siiski mitte päris see. Oleks siis PS2 peal samuti Fate of Atlantis olnud, siis oleks vähemalt midagi värvilisemat ja lõbusamat saanud proovida.

X-Men Origins: Wolverine

2010-09-17T12:00:00.000+03:00

Kuna just alles hiljuti sai avaldatud sama mängu PS2 arvustus, otsustasin siia panna ka ühe vanema, PSP versiooni arvustuse.

Filmi ennast ma näinud ei ole, kuid kui uute mängude otsimiseks läks, jäi silma just uue iksmeeste filmi mänguversioon, mis jutustab loo badass mutandi Wolverine'i sünnist ja tegemistest enne mutantide superjõuguga liitumist. Mäng keskendub just tema ajale Weapon X programmis, mis on kurja Kanada valitsuse poolt loodud supersõjardite vorpimise tarbeks. Mängu alguses istub metallküüntega poiss mälukustutamismasinas/elektritoolis ning pahad onud arutavad milliseid mälestusi kõige esimesena ära pühkida. Niimoodi käivituvad enamus levelitest.

Mängusisene graafika on normaalne, kuid vaheanimatsioonide oma, mis seletavad tähtsamaid stooriliine või mängu algus- ja lõpustseenid, on PSP skaalal võttes lausa võrratud ning kohati hakkab lausa kahju, et sellist asja ei pakuta mõne parema mängu juures. Kuigi ka sellel pole viga, siis viskab pidev kolmandas isikus vaenlaste veristamine lõpuks kopa ette. Kuigi kombinatsioone vaenlaste tapmiseks Wolverine küünte abil on mitmeid ja mitmeid ning mängu edenedes peaks neid vist isegi juurde tulema, siis reaalsuses saab enamuse mängu läbitud vana hea "ühe-nupu-kombinatsiooniga".

Puhata mäng ei lase, vaenlaseid ilmub su ette tosinate kaupa, kellest enamus on tõenäoliselt suitsiidsed tüübid, sest kes siis ikka paranemisvõimega metallküüsi omavale inimloomale vastu saaks. Varasematel levelitel lõpubossideks olnud tüüpe kohtab mängu edenedes juba igal pool ning hordide kaupa, mille tõttu kisub mäng veidikene igavaks, õnneks on mäng selle jaoks piisavalt lühike - keskpäeval alla tõmmatud mäng sai läbitud kuskil üheksa - kümne paiku õhtul, sealhulgas sai tehtud vahepeal lõunapaus, laetud PSP akut ning ühel korral jooksis mu piraatmäng lihtsalt kokku. Suurimat frustratsiooni tekitab siiski kogu mängu lõpupaha, keda tuleb lahata ikka päris mitu korda, enne kui lõputiitreid näha saab.

Kokkuvõtvalt öeldes oli tegemist täiesti rahuldava mänguga. Meel sai lahutatud ning vahekaadrid pakkusid ikka tõsist silmailu. Sellist tunnet, et tahaks seda mängu ka originaalkujul soetada aga ei tekkinud. Küll tahaks aga ära proovida suuremate konsoolide versioonid, mis pidavat goreimad olema.

Ehk siis:

+ hea meelelahutaja
+ oma žanri tipus
+ meeliülendavad vaheanimatsioonid

- üheülbaline
- frustreeriv lõpupaha
- vähe vägivalda

Raua maitset fännidele

2010-09-16T23:38:00.004+03:00

Dragonball Evolution

2010-09-15T12:00:00.000+03:00

Kui rääkida filmimängudest, siis on enamjaolt kuulda virinat, kuidas filmimängud on mängumaailma häbiplekiks. Viimasel ajal on muidugi asjad paremaks läinud ning eks üks otsustavamaid faktoreid on ka algmaterjali tase, sest kui film on hea, siis on lootust, et ka mängust võib asja saada. Aga kui juba film on parajalt pask, siis ega sitast saia ei tee.

Dragonball Evolutioni puhul läheb käiku just see viimane variant. Tegu (nagu DB mängude puhul enamjaolt ikka) kaklusmänguga, mis järgib filmi lugu. Mängu kahjuks räägivad asjaolud, et tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, seda on lihtne läbi teha, kasutades enamjaolt vaid ühte nuppu ning graafiline pool on ikka suhteliselt kesine. Lisaks on igal tegelasel peale kakluse võitmist öelda ka omane tunnuslause, milleks näiteks Gokule (ehk üldiselt siis filmi kõige badassimale tegelasele) ärritav “Phew, somehow I won”. Tõsiselt pisike piisake suures ja laias ookeanis, kuid suutis siiski pikapeale pinda käima hakata.

Ehk siis:

+ ma ei pidanud seda ostma
- mäng oli halvem kui film

Scrabble

2010-09-13T12:00:00.000+03:00

Kes ei teaks siis vana head sõnamängu Scrabble'it? Kasvõi televisiooni vahendusel on nähtud, kuidas rõõmus paksukssöönud perekond ennast kord aastas elutuppa veeretab, ilma et televiisor töötaks, et lauamängu mängida. Kuid juba järgmisel hetkel unustatakse positiivsed perekondlikud tunded ning pihta hakkab vastase ülekavakdamine ja petmine ja valetamine. "What do you mean "ilknvsie" isn't a word?!"
Scrabble PSPl on sama valus kogemus kui perekonnaliige sul lauamänguõhtul noa selga lööb. Ka masin valetab, vassib ja mis kõige hullem, teda on võimatu takistada või paljastada. Tihtilugu viskab robot-vastane lauale kahetähelisi sõnu, nagu näiteks AR - the letter R või siis do-re-mi tähistajad või muud sarnast jampsi. Samal ajal on sõnastik muu osa alt kokku hoidnud, sest pidevalt leidsin ennast olukorras kui täiesti legitiimse pakutava sõna kohta öeldi INVALID WORD! Scrabble, sa salakaval värdjas!

BioShock Infinite - rahalehma lüpsmine või uus seeria?

2010-09-11T15:44:00.007+03:00

Irrational Games arendab täiesti uut sissekannet BioShocki seeriasse, mis leiab aset õhus liikuvas linnas. Vetesügavustes lagunev Rapture on kõrvale heidetud ja loodud täiesti uus maailm lendavas linnas. On see nüüd hea idee? Kas BioShocki võlu kaob koos Infinite ilmumisega või suudetakse hoopis tulla lagedale millegi väga originaalsega nagu seda oli ja on BioShock? Eks aeg näitab ja kunagi saame teada.

Disney/Pixar's Up

2010-09-11T12:00:00.000+03:00

Peaaegu igal konsoolil ilmunud Up põhineb samanimelisel animatsioonil (sissejuhatuse deja vu). seekord saan aga öelda, et film on nähtud ning tegemist oli vägagi laheda asjaga. Mäng aga...oleks võinud olla parem.

Ei saa öelda, et tegemist oleks kehva mänguga, seda mitte. Igatahes oli selle läbimine vähem piinarikkam kui näiteks X-Men Origins: Wolverine'i puhul, kuid mida enam mängu mängitud sai, seda igavamaks ja venivamaks asi kippus minevat. Seda just sellepärast, et enamus levelitest nägid üksteise moodi välja ning vaheldust oli väga vähe. Mänguelemendid jäid igas levelis üldiselt samaks ning...noh, vaheldust oli ka selles elemendis vähe. Alles mängu lõpuminutitel tuuakse mängu pisutki vaheldust, kui suundutakse džungli asemel suure tsepeliini sisse.
Mäng on üpriski lihtne ja eks eelkõige lastele suunatud mängust polegi midagi muud oodata, siiski tehakse mõni hetk päris piinarikkaks, sest levelite vältel on palju juhuseid kus tuleb kasutada mõlema mängitava tegelase koostööd ning juhul kui seda teha üksi ja mitte sõbra abiga, siis võib mängu AI vahel ikka päris korralikult kaikaid kodaratesse visata.

Graafika näeb PS2 kohta üsnagi kena välja, kuigi eraldiseisvad animatsioonijupid tunduvad natuke liiga kandiliste ja udustena. Audiopoolel on taaskord tunda selliseid kohti kus muusika või mõni muu heliallikas jutust kohati üle käib. Kontrollid on enam-vähem normaalsed, seda vähemalt selle hetkeni kui tuleb puurondi otsas istudess jõe peal sõita. Siis hakkab asi igas mõttes ujuma ja võib isegi tekitada frustratsiooni.

Up on mäng, mis on parem väikste dooside kaupa, sest kui pikemalt mängida, siis kipub asi igavaks ja üksluiseks minema. Aga natukesehaaval mängides võib Up isegi päris lõbus olla.

Kes veel ootab?

2010-09-04T12:00:00.000+03:00

X-Men Origins: Wolverine

2010-09-02T13:59:00.007+03:00

Kes veel ei tea, siis X-Men Origins: Wolverine on samanimelisel filmil põhinev kolmanda isiku actionmäng, kus mängija astub tiitlis mainitud mutandi saabastesse (kujutlikult, sest poole mängust tatsab Wolvie paljajalu ringi) ning hakib oma küüntega ettejäävaid puuraidureid, sõdureid ning neegreid (Aafrikas!). Kõik see võib ju tunduda põnev (ning nagu paljud arvustused väidavad, siis uuema geni konsoolidel see seda ka on), aga PS2 versioon jätab väga, väga palju soovida.

Kõige suuremaks veaks tuleks selle mängu puhul lugeda ülesehitust. Just, mäng on üles ehitatud järgmiselt - sisene levelisse, tapa kõik seesolev ning oota kuni mäng laeb sulle järgmise leveli. Viga aga seisneb selles, et nii mõnigi level kestab ainult minuti või paar ning laadimisaega on selle ootamise jaoks natuke liiga kaua, eriti kui ootamine ennast ära ei tasu ning mäng loopib sinu ette sarnaseid leveleid. Kõige ehedam näide ülesehituse debiilsusest on level, kus ei tule midagi muud teha kui kõndida toru ühest otsast teise, mis võtab aega kõigest paar sekundit. Ehk siis - selline süsteem tekitab frustratsiooni, sest mängimisprotsess näeb välja järgnev: võta pult ja vajuta nuppe, pane pult maha ja oota laadimist, võta pult ja vajuta nuppe, pane pult maha ja oota laadimist...ning nii tundide kaupa.

Nurisemist saab jätkata ka graafika kallal, mis näeb lihtsalt igav välja. Kõik on hallides toonides ning kui missioon sind Aafrikasse viib, siis tundub see kui sõõm puhtast õhku, näidates halli vahele ka natuke rohelust. Lisaks veel ka katkisele audiopoolele (mis avaldub kehvas muusikas, selle kohatises olemasolus ning faktis, et kui kõlab nii muusika kui ka dialoog, siis viimast kuuda ei ole) paneb karvu katkuma asjaolu, et kaamera ei ole mängija kontrolli all. Teistes mängudes kasutatakse kaamera kontrollimiseks paremat analoognuppu, siin aga sama nuppu kõrvale põiklemiseks. Kui ma saaksin iga korra eest penni, mil ma unustasin nupu toime ning kehva kaameranurga tõttu karglema hakkasin...

Kui oskustest puudu jääb, saab neid alati juurde osta!

Ei saa öelda, et lõbu üldse ei oleks, kuid seda on vähe ning kindlasti leidub seda rohkem PS3 ja XBOX 360 versioonides. Ka PSP peal on mäng läbi tehtud ja ka seal oli tegemist tunduvalt parema versiooniga. Wii versioon on PS2 omaga identne, seega lõbu peaks olema ka samaväärselt vähe. X-men Origins: Wolverine PS2-l ei ole kohutav...kuid kindlasti mitte ostmist väärt. Laena sõbralt või kui tal ei ole, siis ära mängi üldse.

Mängumaania videoarvustus - Double Dragon 2

2010-08-16T16:37:00.002+03:00

Teie ees on Mängumaania esimene videoarvustus. Kuna esimene vasikas läheb ikka aia taha, loodame et vaatate üldisele kvaliteedile läbi sõrmede. Tulevikus saab asi ainult paremaks minna!

Minesweeper

2010-08-13T15:40:00.000+03:00

Sünnipäev!

2010-07-04T21:21:00.003+03:00

Küll oleme paar päeva hiljaks jäänud, aga sellegi poolest tuleb õnne soovida...iseendale, sest aasta eest esimesel juulil nägi ilmavalgust Mängumaania blogi! Siit ka üleskutse kõikidele kaasautoritele, lugejatele ja muidu huvilistele - tõstkem klaasid ja võtkem veel ühe eduka aasta terviseks! Ning muidugi suured tänud kõikidele, kes te olete meie blogi vastu huvi tundnud, postitusi lugenud ja muidu häid sõnu jaganud!

Scooter Racing/X-Bladez: Inline Skater

2010-06-26T12:00:00.000+03:00

Aastal 1997 sai alguse selline Ameerika videomängukompanii nagu seda on Crave Entertainment. Läbi aastate on üritatud panna kokku väikese eelarvega mänge, selle kõrvalt keskenduda vähesel määral ka mängude sissetoomisega, et neid siis koduturul välja lasta. Kahjuks on aga pea et iga nende mäng parima tahtmise juures ainult keskpärane ning täpselt sama võib öelda ka kahe käesoleva tiitli kohta. Lisaks nendele on aga Crave Entertainmenti tiiva alt väljunud sedalaadi nimed, nagu Purr Pals, kosmosekeegel Milo's Astro Lanes või Baby Pals, kus üks virtuaalne titt väidetavalt islamiusku reklaamis. Hästi paljude nende mängude puhul tuleb ette moment, kus nende kohta internetis mingit informatsiooni on raske leida, rääkimata siis korralikest ülevaadetest, arvustustest või videoklippides youtubei avarustes. Nii on lugu ka Scooter Racingu ja X-Bladez: Inline Skateriga.

Scooter Racing on, nagu pealkirjast ja kaanepildist järeldada võib, tõukeratta-võidusõidule rõhku panev mäng, mis on eelkõige mõeldud lastele. Sellest võib aimu saada kasvõi väga kirevast (ning suhteliselt kiirelt ärritavaks muutuva) graafikast, mis ei ole veini kombel aastatega paranenud, kuid on siiski silmale ilusam vaadata kui teine eelnimetatud mäng. Lisaks on lastemeelsed ka mängu lugu ning tegelased, alustades robotiga, kes korraldab tõukerattavõistlusi, kui ka osalejatega, kelle seast võib leida nii teadusklubi liikmeid (koos ahviga), tavapäraseid "lahedaid" lapsi kui ka sõjaväehulle. Robotiga tuleb tutvust teha ka teises mängus, lisaks on tegelaste puhul välja toodud sellised omadused, nagu lemmiktoit, -muusika ja muu säärane. Gameplayd erinevad tegelased erinevalt ei mõjuta, vaid on kõik samasuguste omadustega. Viimaseks võiks välja tuua üleni lihtsaks tehtud nupukombinatsioonid, mis mängule rohkem kahjuks kui kasuks on.

Võidusõidu ajal trikkide tegemine ei ole soovitatav, sest need võtavad mängijal kiirust kõvasti maha ning samuti peab maandumine olema täiuslik, vastasel juhul on tagajärjeks kukkumine. Trikke saab kasutada maailmade lõpus olevaid skate-parke, mis siiski oma disaini poolest pakuvad vähem lõbu kui ootaks. Maailmaid on paar-kolm tükki, mis koosnevad samuti paarist ringrajast ja ühest skate-pargist. Audiopool ei ole kohe mitte üldse meeldejääv, isegi värskelt mängimise lõpetanu ei suuda meenutada kas just mängitud levelite taustaks kõlas lisaks üksildaste heliefektide ka muusika või mitte. Kokkuvõtvalt on tegemist lastemänguga...mis ei lõbustaks isegi lapsi.

Kui aga Scooter Racing on kõigele vaatamata mängitav (mitte segi ajada meelelahutusega), siis X-Bladez: Inline Skater ei ole isegi mitte seda. Stooripoolne ülesehitus on mängul sama kui eelnimetatul, ainsa vahega, et seekord ei tule läbida ringe, vaid jõuda ühe raja lõppu saades teatud arvu punkte, neid teenitakse aga trikitamise abil. Siin aga seisame ees selle mängu kõige suurema probleemiga ning selleks on väga halvasti kuuletuvad kontrollid eales. Paremale-vasakule liikumine toimub justkui aegluubis, trikkide sooritamine tundub mõnikord olevat aga täielik lotomäng, nende õnnestumisele (ning eriti just grind tüüpi trikkide puhul) räägib kaasa ka hüpete õige ajastamine ja asetamine, sest piirdele liiga lähedal hüpet sooritades hüppab tegelane suures kaares sellest üle, mitte ei lange peal. Samuti on raske hüpetel teiste trikkide väljavõlumine ja pöörded tunduvad lausvõimatutena.

Mina isiklikult pole tänase päevani suutnud selle mängu esimesest levelist mööda saada! Ma olen proovinud ja proovinud, jätkuvalt lootes et ehk seekord õnnestub mul alistada need kohutavad kontrollid ja lõpuks mööduda nõutavast punktisuumast, milleks on 14000, kuid sõidu lõppedes vaatavad mulle taas vastu punktid, mis ei küündi isegi poole peale nõutavast. Igat mängukorda ei tee rõõmsamaks kole ja kahvatu graafika ning taustal mängiv kohutav tümpsumuusika.

Lõppkokkuvõttes ei ole mitte kumbagi mängu puhul seda lõbufaktorit kuskil leida. Kuid kui ajaviitmiseks on antud PS1 ja valik nende kahe mängu vahel, siis Scooter Racing on kindlast parem. Sest seda on vähemalt võimalik mängida.

Usu.

2010-06-25T20:30:00.003+03:00

E3 2010 muljed #6 - Konami

2010-06-17T14:25:00.005+03:00

Võtame siis siinkohal kokku ka viimase pressikonverentsi, mida internetivahendusel meile pakuti. Selleks on Konami meeliülendav show, mida mõni isegi eepiliseks julgeks nimetada, Ei, aga tegelikult oli see vist kõige hullem pressikas seni.

Konami

Kõige esimese asjana loetakse publikule sõnad peale, et "Seda pressikat kantakse ka internetis üle, hoidke oma suu kinni, lülitage mobiiltelefoni välja või pange nad vibreerima, kui see ei kõlba, siis uks on seal. Kõik mida te teete on ka netis kuulda." Üks inimene naerab selle peale, mis saab kohe ka vastukommentaari "Yeah, sa ei taha seda teha." Võluv.

Peale seda läheb tööle esimene videolõik, mis esmapilgul ei tähenda nagu midagi, kuid kui pressikonverentsi uuesti algusest vaadata, siis tuleb välja, et põhimõtteliselt fitureerib seal terve õhtune line-up pluss veel pudi-padi. Uups, spoilers! Videoklipp ise paikneb suures videoseifis, mis avaneb ainult Konami koodi kasutades. See pole just eriti praktiline? Mõelda, kui Konami ka reaalses elus oma seife sama koodiga varustaks. It is soooo predictable. Järgmisena astub lavale Konami ninamees isiklikult, Shinji Hirano, kes ütleb et Konami populaarsus on suurem kui varem ning toob tahlvi peale näiteid - MGS, Silent Hill, Castlevania, Frogger ning Dance Dance Revolution saavad auväärselt välja toodud (Frogger? Päriselt? Ma pole sellest seeriast ammu midagi kuulnud) ning ekraanile ilmub "Glee: Karaoke revolution". Okeeeei....?

Igatahes alustatakse mängude tutvustamisega, esimeseks on valitud Def Jam Rapstar, ehk räppkaraooke. Lavale tatsab seda tutvustama..mm...mängu producer, jääb ootama mängu treilerit, ootab, ootab natuke veel ning kui on selge et treilerit ei taha tulla, asub mängu tutvustama. Mingi teema selle kohta et kui sotsiaalne see mäng on, saab neti kaudu bätleid teha ja muud säärast. Seejärel kutsutakse lavale legend isiklikult, Russell Simmons (teenides sellega ka õhtu kõige tugevama aplausi), kes räägib et "Obama on must, hiphop on awesome ning ühendab rasse ja muud säärast." Peale seda südantsoojendavat kõnet saadakse tööle ka mängu treiler.

Peale seda tuuakse lavale Mehhiko maadlusässad, öeldakse et tulekul on selleteemaline mäng, Konami kioskis on toimuvad ka maadlusmatsid ning laval läheb peaaegu pisikeseks rahmeldamiseks, enne kui kogu kamp taaskord lava taha suundub. Seejärel näeme uut Saw mängu treilerit, kus noor naine liftiga keskelt pooleks rebitakse. Aga pole hullu, sest ta oli selle ära teeninud, sest noor apteekrinna müüs tänaval illegaalselt ravimeid. Saw 2: Flesh and Bloodi peaosas on Jigsaw poeg, seega on alapealkiri niivõrd geniaalne. Hurr hurr. Kuid lõbu ei lõppe sellel hetkel, vaid järgisena esitleb oma loometeost Ninety-Nine Nights 2 developer, kes iga lausega üritab publikult aplausi välja meelitada (esimest korda näen rastapatsidega jaapanlast, btw) ning rebib pidevalt kildu. NNN2 ei ole lihtsalt tavaline hack-n-slash, vaid "extreeeeeeeeeme" hack-n-slash, sellele järgneb ka treiler, aga minu pilk on kusagil mujal. Järgisena O:Tomedius Excellent, mida tutvustab vaid üks animetüdrukuid sisaldav treiler. Okei, informatiivne. Järgmisena natuke Kinecti teemat ja Adrenalin Misfits, mis näeb välja nagu iga teine Kinceti mäng, mida meile tutvustatud on. Samuti Kinectile, on ilmumas ka DanceMasters, mida on tulnud tutvustama täiesti igav valge mees ja täiesti tavaline jaapani moodi jälgiv heteroseksuaalne onu, kelle emakeeleks on igatahes ENGRISH! Boring, let's move on!

Ning nüüd jõuab aeg taaskord Glee Karaoke Revolutioni kätte, näidatakse mingit igavat treilerit ning äkitselt muutub Konami pressikas High School Musical 4ks!! Pisikesed tüdrukud minestavad, keskealised mehed lähevad aga WCsse, et oma magu tühjemaks teha. Peale seda on Mike Pepe laval nägemine nagu sõõm puhast õhku, kui Hudson kuulutab välja oma neli mängu, milleks on...Beyblade: Metal Fusion, Deca Sports 3, Deca Sports Freedom ja Lost in Shadow. Other than Lost in Shadow tuleb nentida, et ülejäänud list on enam kui korralik. Beyblade: Metal Fusioni gameplay tundub väga põnev ja pingeline ning Deca Sports on lihtsalt võrratu. *end sarcasm*

Järgmisena uus Silent Hill. Lubatakse täiesti uut kogemust, mis oleks rohkem truum vanadele kogemustele, demotreileri järgi aga tundub olevat see sama vana asi. Või vähemalt meenutab seda, ei ole nüüd nii väga kokku puutunud sarjaga. Graafika tundus küll esmapilgul vananeva moega, peategelane on põgenenud vang( teda jahtiv politseinik (või mõlemad?), kes teab. Eks näis. Peale seda tuleb Neverdead, mis...no kurat, mis näeb päris äge välja.

Peale seda taaskord MGS Rising, aga kuna seda on juba nähtud, siis ei pööranud tähelepanu, lisaks veel palju jaapanikeelset juttu, aga kuna tõlk teeb tööd aeglaselt, siis mina igavlen. Kõige lõppu aga muidugi parimad palad, seega oleme tunnistajaks kahele, just nimelt KAHELE uuele Castlevania mängule. Esimene neist, Castlevania: Harmony of Despair tuli minule täieliku üllatusena, kasutab pixelgraafikat ning on juttude järgi multiplayer (hmm). Teine neist, Castlevania: Lords of Shadow treiler on...absoluutselt kõige ägedam asi mida minu silmad sel E3 ajal on näinud. I salute you, David Cox, mis siis et su nimi kõlab nagu peenised mitmuses.

Lõpuks tuleb lavale tagasi Shinji Hirano, vuristab natuke juttu 3DSist (ning ma ei saa ühestki sõnast aru) ning ütleb meile nägemist ja rahvas hakkab välja liikuma. Vot nii.

Ma olen nüüd raskustes, ühest küljest oli tegemist kõige kehvema pressikaga üldse, teisest küljest ei tahaks ma teda mitte kõige kehvemaks tituleerida ning seda just nimelt Lords of Shadowi pärast. Hmm...ütleme, et Konami pressikas oli küll sitt, aga ta oli seda eepiliselt.

Human vs Zombies !

2010-06-16T20:33:00.011+03:00

Olles ise suur "zombie franchise" fanaatik, otsustasin läkitada ka pisut informatsiooni järgmisest.. Netimaastikul seigeldes, jäi hiir stoppama amatöörliku brauser-mängu peale, mis kahjuks ei hiilga üle oma terava teksti ning retrohõnguliste pikslite. Sellegipoolest kostitatakse mängijat kerge humoorika tekstiga, mis leiab aset peamiselt võitlusaknas ning meeleolu tõstab suur valikujada tegelase kujundamisel.

Platvorm : Personal Computer

Žanr : Browser game

Kommentaar : Bad Horror Imatation!

Idee on hea, minu jaoks isegi fantast . Zombid ja pikslid - mida paremat võiks veel tahta. Kahjuks jääb kogu mängu kontseptsioon ja ülesehitus selle kena teema varju. "Point & Click" süsteemi pidev kordamine osutub peagi üsna tüütuks. Võitluse lahendus osutus taas hiire tampimiseks. Graafiline lahendus (pikslid jm) on päris korralik ning vanakooli mänguritele teeb see uus flow kindlasti rõõmu. Leveldamine on just kui lapselt kommi varastada ning alguses tundub, et siin mängus on lausa võimatu surma saada. Kui aktsioonipunktid otsas, peab tegelane puhkama ning järgmine päev sisse logides, võid peagi avastada, et oled teiste mängijate poolt mitu korda juba maha notitud. Mäng on alles lapsesussides ning eks tulevikku oodates, võib peagi näha ka ehtsamaid täiendusi.

Screenshots!

E3 2010 muljed #5 - Sony

2010-06-16T02:37:00.006+03:00

Viimane kolmest gigandist ehk Sony alustas juba esimestel minutitel oma ego tõstmist: "Ps3 on best thing ever, ainult meil on 3D, Wii puldid, HD graafika, sisseehitatud jäätisemasin, võlukunst ning kõike muud head." Okei, võib olla mitte kõike seda, kuid üpris varakult hakati pushima fakti, et PS3 on 3D mängu jumal ning tulevik. Isiklikult ei ole usku, et sedalaadne tulevik ärile kasuks on, loodame et tegu on mööduva moeröögatusega. Igatahes lubab Sony, et tulekul on palju 3D mänge, mille jaoks peab kasutama prille...mis silmad valutama panevad (tõenäoliselt). Esimese asjana näidatakse Killzone 3e. Mina ei ole oma prille jätkuvalt üles leidnud, seega ei olnud minul sellest treilerist midagi kasu. Killzone 3es oli olemas ka jetpack...hmm, okei. Lubati ka teisi mänge 3Ds.

Järgmisena hakati promoma oma totaalselt innovaatilist juhtimissüsteemi - Move. Mis siis et tegijad on isegi vihjanud, et tegemist on Wii HD versiooniga, natuke täpsem, natuke ilusam graafika ning muidugi Wii Sports. Selle demontreerimiseks valitakse välja mäng Sorcery...mis ei näe HD graafika kohta just eriti imeline välja. Tõenäoliselt on tegu ühe sellise launch mänguga, mis kaob kiirelt inimeste mälust. Peale seda põnevust demonstreeritakse Move'i täpsust uue Tiger Woodsi mänguga, rahvas vaatab kannatlikult pealt, mina igavlen. Peale seda kiire treiler huvitavast kontseptsioonist, kus kokku kogutakse paarid kolmest PS2 aegsest ägedast platvormerist - Ratchet and Clank, Jak and Daxter ja SLy Cooper + Bentley.

Kuivem kui kuivik, Jack Tretton otsib lavale abi, kuulutab välja et Sony ja Coca-Cola on teinud mingi reklaamilepingu, kutsub lavale Kevin Butleri kes viskab konkurentide üle paar nalja (offensive and not that funny, really) ning siis kuulutab, et fanboyism sucks ja gaming is everything. Väga huvitav ning irooniline on see, et nii enne kui ka seda kõnet jätkub pidev enese ülistamine ning pisikeste torgete loopimine vastaste pihta.

Järgmiseks näidatakse PSP uut reklaamikampaaniat, kus Sony hüppab vankri peale, mis rõhub väheke urbanipoolele ning üks pisike neegripoiss näitab kuidas asjad käivad. PSP is teh best thing ever, btw, juhuks kui te unustasite. Tretton on lahke ning tuletab meelde. Niisiis, PSP on tõsiste gamerite mänguasi ning mis mäng oleks parem seda väljendamaks kui... InviZimals! ehk Kinectimals on PSP (nõuab kaamerat). See on tõsiselt hardcore. Õnneks heastatakse viga ning näidatakse uut God of Wari treilerit. Kahjuks lööb Brasiilia just sellel hetkel värava ning minu tähelepanu on teises kohas. I just missed the best moment of the conference. Damn. Lubatakse ka muid mänge, millest näidatakse ainult klippe.

Järgmiseks Little Big Planet 2, ei oska kommenteerida, varasem kogemus puudub ning telekas on jalgpallis taaskord üks põnevam koht. Peale seda - Playstation Plus, tasuline PSNi osa, kus saab eksklusiivasju ning - get this - tasuta kraami. Tasuliselt kanalilt. Loogika on teil kõva. Aga Jack ei ole unustanud ära oma Wii versiooni, vaid lubab kuupäevi ja hindasid jagada.

Peale seda "suurepärast" uudist hakatakse nimekirjast maha tõmbama EA mänge, mis omavad eksklusiivosakesi just PS3el (lisalevelid ja muu säärane ma oletan), samuti lubab promopiltidelt mahaastunud peategelane ka allalaetavaid habemeid ning teeb vist ainsa hea nalja kogu pressika jooksul. Järgmisena jätkatakse EA pressika ajal pooleli jäänud Deadspace 2 demo näitamisega, mis ei olegi nii põnev kui loota võiks, lisaks taaskord lisasisu PS3ele, võimalus seda koos Move'iga mängida ning ka Dead Space: Extraction tuleb nüüd PS3ele. Kui see on mingi vihje selle kohta, et PS3 hakkab vaikselt ärandama Wii populaarseid mänge, siis...damn, loodame et nii ei juhtu, sest see oleks kõige alatum võte EVER.

Järgnevalt marsib lavale üllatuskülaline Gabe Newell, kes pole vähemalt 2005st aastast alates oma punast särki seljast ära võtnud ning kuulutab, kuidas Portal 2 ilmub PS3ele (sest see on tõesti uudis, mida me ei teadnud või ei oletanud), ise samal ajal närviliselt snaipreid otsides. Jälle vist mingi lisad ja muu, lisaks Steam PS3ele ja muud toredat. Siis näidatakse Final Fantasy XIV Online treilerit, mis räägib mängust väga palju, samuti lisadega Mafia II ja AC Brotherhood, mina vaatan aga jalgpalli, sest oht on et löödi ka teine värav või oli muu ohtlik olukord.

Järgmisena jätkatakse traditsioone ning näidatakse Gran Turismo treilerit (nagu igal aastal), aga seekord lõppeb asi väljumiskuupäevaga (omg, !!11) ning lubatakse, et seda saab mängida ka 3Ds. Sest seda ju kõik tahavad, eks? Enne lõpupauku näidatakse veel Infamous 2 treilerit (mis näeb äge välja tegelikult), kus avaldatakse uued jäätamisvõimed (meh) ning peale seda tuleb üsnagi äge live-action klipp, mis promob uut Twisted Metali mängu. Näidatakse ka gameplayd ja räägitakse mängust ning...tehakse seda liiga palju ning igavalt ja salapära kaob. Mööda maad näeb mäng äge välja, helikopterid...meh.

Kokkuvõtvalt - GT5 release date, uus GoW PSPl, paar ägedat mängu ehk veel, sittakanti 3D ja Move promo, ülbe hoiak, Jack Trettonil on sama palju šarmi kui kaalikal, Kevin Butler on jätkuvalt naljaka ja persevesti piiri peal, sittakanti 3D ja move promo, "Sony is teh greatest" ehk pretentious BS, Jack Tretton räägib kuidas PS3 on innovaatiline, mainides samal ajal Move'i (HALLOOOOO!), sittakanti 3D ja Move promo ning sittakanti 3D ja Move promo. Ja Invizimals. Ühesõnaga, Sony pressikas ei olnud just kõige halvem (beats MS), aga see aasta kuulus selgelt Nintendole.

P.S. Kuhu kurat jäi The Last Guardian???!?!?

E3 2010 muljed #4 - Nintendo

2010-06-15T20:40:00.003+03:00

Olgem ausad, Nintendo näitas kuidas pressikat teha. Head mängud, väga tugev line-up ning mõnus õhustik, mis näitas et Nintendo hoolib.

Nintendo

Show algab sellega, et lavale astub Reggie Fils-Aime ning tervitab kõiki, kes on kogunenud Nokia Kontserdimajja...ee, teatrisse ning kes vaatavad showd neti vahendusel (aww, oh sweet of you, Reggie!). Seejärel aga hakkab kõne sellest kuidas see on mänguri jaoks parim nädal, et õhus on tunda kihinat ning selle kihina põhjustajaks on tehnoloogia - puutetundlikud ekraanid, HD graafika, motion control, võimalus mängida ilma puldita (don't make me hate you, Reggie!), kuid siis ütleb Reggie, et "Fuck that! kõige tähtsam on elamus!" ning elamust Nintendo jagab jõudsalt. Veel natuke lühidalt jutukest ning! Uus Zelda - The Legend of Zelda: Skyward Sword. Selle juhatab sisse Shigeru Miyamoto isiklikult, küll aga videovahendusel mis näeb välja nagu ta oleks stjuuardess, kes juhatab inimesi varuväljapääsude poole (exits are located in fron, back and on the sides), aga tegelikkuses näeme me kõik Wiiga mängides sedamoodi välja. Seejärel annab ta sõnajärje üle kohalikule, kuid kui too asjaga hakkama ei saa, tuleb eelnimetatul ise läbi seina tungida ning näidata kuidas asjad käivad. Uus Zelda tundub äge, kuid Shigerut vaevavad tehnilised probleemid.

Järgmiseks terve hunnik Mario spordimänge ühel kogumikul mille nimeks Mario Sports Mix. Sinna hulka kuuluvad nii rahvaste-, võrk- kui ka korvpall ning hoki, lisaks mainib Reggie, et Wiile jõuavad sellised mängud nagu Madden NFL (FUCK YEAHH!!), Pro Evolution Soccer, MLB 2K ja NBA Jam. peale seda natuke juttu sellest kuidas kõik, mis Wii kohta (ja casual gamerite)räägitakse EI OLE TÕSI ning siis Wii Party, umbes nagu Wii Play, ainult et rohkem ja lõbusam(?). Peale kõrvulukustavat aplausi ja Just Dance 2 avaldamist, saavad Golden Suni sõbrad ilusa uudise, et uus osa on ilmumas DSile - Golden Sun: Dark Dawn. Kas asjad saavad veel paremaks minna? Jah, nad saavad, sest ekslusiivselt Wiile on ilmumas täiesti uus Goldeneye mäng, peaosas Daniel Craigiga, mis näeb välja totaalselt awesome ning omab online multiplayeri võimalust. Moar of that, please!

Asjad lähevad aina paremaks, sest lõpuks ometi lastakse rahvbal näha ka esimesi hetki Epic Disney, uups, Epic Mickey seltsis (nod to Reggie) ning Warren Spectori kõne teeb südame soojaks. Gameplay näeb äge välja. Aga eepilisus ei lõppe seal, sest välja kuulutatakse ka uus Kirby: Epic Yarn, mis taaskord näitab, et Nintendo innovates, *enter company here* emulates. Vahepeale Metroid: Other Mi, seejärel aga Donkey Kong Country Returns!

Ning lõpuks heidab Reggie nalja kõikide nende üle, kelle arust on 3D mängimine koos prillidega mängiminse tulevik. Oh ei, ütleb Reggie, see ei ole nii. Hoopiski Nintendo käes on õiged kaardid ning niimoodi juhatataksegi sisse Nintendo 3DS, millele lubatakse paljude erinevate third party developerite poolehoidu, lisaks ka muidugi oma maja mängud, eesotsas täiesti uue Kid Icarusega - Kid Icarus Uprising. Lisaks saab asjaga teha veel 3D pilte, vaadata 3D filme ning kõike muud.

Ja lõpuks, kui on näidatud viimsedki treilerid ja videoklipid, juhatab Reggie rahva sekka kaunid näitsikud, kelle külge on aheldatud 3DSid ning ütleb adjöö.

Nintendo pressikas = awesomness.