DEMOMEES: Bulletstorm

Kui Bulletstormi esimest korda eelmise aasta E3l näha sai, siis ma suhtusin asjasse skeptiliselt. Asi tundus kuidagi pingutatud ning gameplay ei olnud ka teab mis vaimustav. Muidugi oli muhedaid kohti ka, aga miski jäi siiski kripeldama. Nüüd kui aga demo on jõudnud vastavatele platvormidele ning mängijatele on antud võimalus maitsta kuulirahe veriseid vilju, siis tuleb tõdeda, et tegemist on täitsa toreda mänguga. Relvad on põnevad, igasugused erinevad võimalused vaenlasi tappa ning mäng ei peida seda mida ta on - lihtsalt üks üle võlli aetud lust. Tutvustus tunuds mõnusalt juustune ning peale ebaausalt lühikest gameplay juppi esindatud treiler omas ka paari awesome momenti. See demo pani mind küll igatahes tõsiselt mõtlema, et kas äkki teha oma elu esimene pre-order või mitte. Mitte et ma mingi dick-tits oleks...

"Simply the bad-ass"

Super PSTW Action RPG

Päris tihti on parimad mängud just flashis tehtud ning peituvad Newgroundsis. Nii on lood ka praegusel juhul, kui avastasime ühe parima RPG, mis eales tehtud on - Super Press Space To Win RPG! Juhtimissüsteem on kasutajasõbralik, graafika on imeilus ning audiopool lausa lummav.

Mängu saab mängida SIIN!

Aga kahjuks on tihtilugu ka selliseid inimesi, kes head mängu ära ei tunne ning tarbetult muda loobivad. Et asi oleks aus ning arvamuste spektri mõlemad pooled oleks esindatud, laseme ka negatiivsetel arvustustel kõlada. Teatud Newgroundsi kasutaja poolt esitatud miinuseid saab kuulata SIIN!

DEMOMEES: Banjo-Kazooie: Nuts & Bolts

Tere tulemast lugema Mängumaania uut rubriiki nimega "Demomees." Rubriigi esimeseks ohvriks langes Banjo-Kazooie: Nuts & Bolts, mida sai testitud Xbox 360e peal. Banjo ja Kazooie võivad olla mõnele tuttavad vana hea N64 päevilt, minule oli tutvus esmakordne (kuigi natuke ma nende ajalugu tean). Graafika tundus olevat väga kena ja värviküllane, kuigi tegelaste kubistlik disain oli kohati veidi robustne ja võõrastav. Mis on aga imelik, et kuigi sarja ajaloost võiks järeldada, et tegemist oleks platvormikaga, siis reaalselt tuleb seal teha väga palju nö. autosõitu (või käru või misiganes riistapuuga duo ringi sõitis) ning siin avaldub ka vähemalt selle demo kõige suurem viga. Ma ei tea, kas asi parandati päris mängud ära või mitte, kuid kui demo põhjal otsustada, siis on tegemist kõige kehvema juhtimissüsteemiga eales, mis neljarattalisele masinale loodud on. Juhtimine tundub olevat aeglane ja kiire samaaegsel ning kui vaja teha täpsussõitu, siis on sihtmärgi tabamine pea et võimatu. Peale mõningast mängimist andsin mina alla.

Kas soovitada või mitte? No ma ei tea, kriitikute poolt on saanud mäng nagu rohkem positiivset kui negatiivset vastukaja, aga selle demo põhjal vähemalt mina küll soovitada ei julgeks.

Fahrenheit

Fahrenheit ei ole lihtsalt mäng, ta on kogemus. Ta on midagi muud, elamus mis muudab inimese arusaama videomängudest alatiseks...kuid seda siiski palju vähem kui arvata võiks. Mängu arendaja Quantic Dream reklaamib seda kui "interaktiivset mängufilmi" ning juba mängu tutoriali ajal esitletakse David Cage'i, meest idee taga, kui režissööri. Oma ülesehituselt on mäng justkui oma seikluse valimine; lõpp-punkt on küll sama, kuid teekond sinna jõudmiseks on enda valida.


Fahrenheit oskab ennast mängima panna, kuna lugu on esimestel meetritel enam kui kaasahaarav. Kohe alguses pannakse mängija raskesse olukorda - mängu peategelane Lucas leiab ennast väikse restorani WCst verine nuga käes, surnud mees põrandal lebamas. Seejärel tuleb mängijal teha valikuid - kas üritada eemaldada asitõendid või tormata restoranist välja.


Lisaks Lucasele saab mängija kontrollida ka vastasmeeskonna mängijaid, ehk siis detektiive, kelle ülesandeks on Lucase tabamine. Sellest situatsioonist kasvab välja kassi-hiire mäng, mis (oleneb kumb pool sümpaatsemaks saab) tekitab kiusatust teha ühe tegelasega valesid valikuid, et teine lähemale/kaugemale jõuaks.


Kahjuks ei suuda lugu aga lõpuni kütkestav olla, muutudes juba üsna pea üpriski veidraks. Kompotti segatakse üleloomulikke nähtusi ning parajalt naeruväärseid loojuppe, mis kogu alguses kaasahaaranud põnevusele peaaegu vee peale suudab tõmmata. Õnneks lõppeb mäng enne, kui viimanegi tõsiseltvõetav noot tuulde kaob.


Kuna tegemist on "interaktiivse mängufilmiga", siis ei ole ka kontrolliskeem tavapärane. Puldil nuppe küll jagub, kuid neid kasutatakse minimaalselt. Peamiselt saavad tuld just analoognupud, mida kasutatakse liikumiseks, otsuste vastuvõtmiseks ning QTEde läbimiseks. Lisaks tuleb vahest harva näpud ka tagumistele klahvidele külge panna, rääkimata stardinupust kui pausi jaoks vajadus tekib.


Kuid alati ei ole paus vajalik, sest tihtilugu saab üsna vabalt asju võtta. Tihtilugu leidub hetki, kus ei ole actionist haisugi, vaid ülesanded on hoopis teised - leia kapist šampuseklaasid, mängi yoyo-ga, kuula muusikat, kontrolli oma meilboxi...Just nendes argipäevastes tegevustes peitubki see naljakas võlu, mis Fahrenheitil on. Lisaks tuleb aga tähele panna tegelaste mentaalset seisundit - lihtne WC külastamine võib lõpetada depressiooni ja tuua naeratuse tegelase huulile.


Graafika on mängul keskpärane. On nii helgemaid hetki, kui ka kohti kus graafika segama hakkab, eriti just QTE ajal, kui õiged toimingud nägemata jäävad, kuna taust on liialt hele. Samuti on kohti, kus QTE on totaalselt tarbetud ning toimuvad kõigest suvaliste vaheklippide ajal, mõjutades sellega mitte midagi. Ja vahetevahel tundub nende tulemus täiesti suvaline - täiuslikul kordamise peale saab mängija hurjutada, samas kui mõne kehvema korra eest ilmuvad ekraanile kiidusõnad.


Helirada on mängul täiesti eeskujulik ning need vähesed lood, mis kõlavad kõlbavad pleierisse panna küll. Instrumentaalpalad aitavad luua atmosfääri pingelistes situatsioonides, kuid tegevusrohkemad stseenid on oma kõla poolest vähem meeldejäävamad. Näitlejad saavad oma ülesandega eeskujulikult hakkama.


Kui tegu oleks ükskõik mis teise mänguga, mille ülesehitus oleks seiklusmängudele omane, jääks Fahrenheit igaveseks keskpärasuse ohvriks. Kuid kuna tegemist on üpriski ambitsioonika projektiga, mis julgeb võtta riske, on teda lihtne soovitada. Muidugi on kahju, et ambitsioonid liialt suured on ning täiuslik mäng/film tulemata jäi, kuid elamusena on Fahrenheit suurepärane ning seda tuleb ise kogeda.